Juba viiendat suve kogunevad lavastaja Kadri Levand ja tema lustakas näitemänguseltskond Lennusadama jahisadamasse, et mängida maha üks tempokas ja korralikult üle vindi keeratud komöödia. Seekord on Levand ja trupp võtnud lahata ning seeläbi endale omaseks teha Pierre de Marivaux' näidendi "Armastuse ja juhuse mäng".

Lugu ise on ju ammustest aegadest tuntud. Määratud abiellu astuvad noored ei ole vanemate otsuse üle just rõõmsad ning otsustavad teineteise tundmaõppimiseks maskeraadi mängida ja teenijarahvaga kohad vahetada.

Nii võtabki peretütre Silvia (Katariina Pruus) koha üle tema toatüdruk Lisette (Merilin Salu), kes suurest rõõmust kõrgemasse seisusesse sattudes kaotab igasuguse mõõdutunde ja on veendunud, et peagi on terendamas pääs peenemasse seltskonda. Nii Salu kui Pruus on südamest lustinud ka varasemates Levandi lavastustes, mõlemad näitlejannad tajuvad väga selgelt piiri, millal koomilisus ei ole enam naljakas ning läheb üle maitsetuseks, nii ka seekord.

Oma koha vahetavad samadel põhjustel ka Arlekiin (Margus Abel) ja Dorante (Jaanus Volter). Kuigi Volteri koomilisus jääb sordiini alla, saab ta publiku muigama väikeste nõksudega, mis pigem toetavad tema kuulumist härrasrahva hulka ja aitavad maskeraadile kaasa. Paraku ei saa sama öelda kakaduu-olemisega Arkeliini kohta. Abel mängib selgelt üle ning tema rolliga kaasnev topeltmäng kaotab seeläbi usutavuse. Kui Pruus ja Volter moodustavad kokkusobiva paari, olles kas parasjagu härrasrahvas või teenijaskond, siis kahjuks ei saa sama öelda Salu ja Abeli kohta.

Lavastuse üks vaimukamaid tegelasi on Silvia ema, proua Orgon (Mare Tammeleht), kes juba oma väljanägemise ja hoiakuga annab mõista, et hea vembu vastu ei ole tal midagi. Tõtt-öelda mõtlesin ma esimese ehmatusega, et Levand on Merle Jäägeri oma truppi meelitanud, mingi nurga alt vaadates oli daamide sarnasus hämmastav. Perepoeg Mario Orgon (Aivar Uus) jääb küll oma lavaema ja -õe varju, kuid etenduse teises pooles lahtub lavakramp temalgi ning sellega asendub mängurõõm.

Toatüdruk Paula (Liia Loo) meelitab publiku enda poole hoopis kavalamalt. Nii pakubki ta lahke käega Arlekiinile erinevaid peenemaid vägijooke, sealhulgas "Paula tillitõmmist". Kahetähenduslike sõnadega vigurdamine tekitab publiku hulgas ikka naerupahvakuid, kuid tegelikult on Paulal omatehtud napsiga tõsi taga. Nii ongi ka vaatajatel võimalus pisikese ravimipudeli mõõtu külmarohtu vahetada teatrile tehtud annetuse vastu.

Kodunapsi tehnoloogiaga on Paula pannud kangema kraami sisse "tõmbama" värske kurgi, aiamaalt korjatud tilli, poesidruni ja valge suhkru. "Paula tillitõmmis" on päris põneva lõhna- ja maitsekombinatsiooniga mekutamine ning pealegi – apteegikoguse mõõtu tõmmisest ei tohiks küll keegi napsiseks jääda.

Kogu jantliku loo juures jäi segaseks vaid rõngaviskemäng. Nii tekkiski selles osas mitmeid vastuseta jäänud küsimusi. Miks seda mängiti? Kas see oli omamoodi stseenide üleminek, kuid viskemänguga tegeleti ju ka keset stseeni? Või oli see näitlejate omavaheline võistlus? Kuid kes siis võitis? Ja samas läks nii mõnigi punkt kirja siis, kui rõngas õigesse kohta ei maandunudki? Või oli see lavastaja varjatud sõnum publikule, et võistlusmäng ei saa kunagi olla aus, eriti siis, kui mängus on armastus.

Levandi lavastuste lahutamatu osa on minimalistlik lavakujundus ja efektsed kostüümid (Inga Tammik). Nii ka seekord. Segamini pööratud ajastutest on võetud kasutusele kõike: pitsi ja brokaati, tülli ja nahka, korsette ja šaboosid. Nii ongi näiteks enesekeskse Arlekiini erkroosa kakaduuülikond absoluutselt ja täielikult maitselage, kuid kostüümina on see täistabamus. Õnneks kannab Abel selle roosa hulluse ka välja. Kuid näitlejate uhke väljanägemine ei piirdu vaid kostüümidega, sama oluline roll on Levandi suvelavastustes ka grimmil ja soengutel (Aya Kokk ja Mari Amjärv).

MTÜ Dreamfactory "Mäng armastusega" on lustlik suvevaatamine, mis ei vaja publikult süvenenumat kaasamõtlemist ega taotle ka kõrgkultuuri märgist. Kadri Levand ja tema harrastusnäitlejatest trupp panustab ennekõike rõõmule teatritegemisest ja soovile pakkuda oma publikule toredat ning kerget meelelahutust. Tuleb tõdeda, et selle väljakutsega tulid nad ka sellel suvel suurepäraselt toime.