Teatri kodulehel tutvustatakse uuslavastust "Juulikuu lumi" muuhulgas nõnda: "Juhan Ulfsaki debüütlavastus Endla Teatris kombineerib komöödia draamaga. Senistes lavastustes on Ulfsak loonud laval atmosfääre, milles põimuvad grotesk ja eksistentsialism, lihtne nali ja aeglaselt liikuvad hobused. Oma viimaste aastate lavastuste eest on Ulfsak pälvinud mitmel korral lavastajaauhinna."

Sõnastus haakub ülimalt adekvaatselt "Juulikuu lumega": elegantse eneseiroonia kaudu. Esietendusel rõkkas publik Endla Küünis naerda, kohati läksid näitlejate repliigid naerupuhangutes suisa kaotsi. Saalis ja rõdul oli silmatorkavalt palju teatraale, kindlasti ka tubli hulk pärnakaid. Üks naine mainiski pärast etendust: "Ainult pärnakad saavad sellest aru!"

Tõsi, kui kunstnik Kairi Mändla loodud värvilises miniatuurses lego-Pärnus asutakse etendama poliitilist satiiri, karikeerima Pärnu linnapäid, ei pruugi pealinnast saabunud pealtvaataja igale paroolile pihta saada… No igatahes meenub uudiskünnise ületanud kurioosum "Kus on maalil lehm". Samamoodi tunnevad oma karja- või marjamaa ära teatriinimesed, näiteks kui mängu kistakse teatriterminoloogia, pidevalt segiaetud sõnad lavastus, etendus, näidend. Rääkimata laetud märksõnadest nagu poliitiline teater, provints, teater kui peegel, küsimused ja vastused jne.  

Nood uitnäited ei tähenda, et "Juulikuu lumme" peaks suhtuma eelarvamusega, justkui teatriõhtu kujuneks kramplikult elitaarseks. Küll aga on tegu intelligentse komöödiaga, kus vaataja osaks "lehm pildilt üles leida", lülitamata seejuures välja kujunditaju. Mu sisetundes on "Juulikuu lumi" kümme korda vaimukam kui lavastust inspireerinud Quentin Dupieux' film "Yannick". 

Eks Eero Epneri dramaturgia sardoonilised finessid-vinjetid tule siin-seal tuttavad ette, ent seekord köidab iseäranis stiilne paroodiataju, mida määrab lavastaja ja Endla trupi vaim ja vaib, ühtaegu lahe ja peen, mõnusalt pingevaba. Kui mõnes pealinna lavastuses häirib arrogants või hambad-risti-ambitsioonikus, siis Endla Küünis maandatakse see nõtke enesepilaga.

Huvitav, et trupi nais- ja meesnäitlejad loovad rolle mõnevõrra erinevas võtmes. Kadri Rämmeld malbelt minoorse ja siiralt hingestatud näitlejanna Kadri osas, eriti aga Astra Irene Susi üli- või ülepüüdliku inspitsient-rekvisiitori Astrana on stiilipuhtad sooritused. Kui võrrelda Susi teiste rollidega – näiteks noor Julia ekraanil ("Julia, Julia!") või Poja naine ("Suvekool") – on ta põnevalt muutlik, justkui kameeleon.

Veel üks tähelepanek seoses dramaturg Epneri sõnaloomega: ma ei pea ennast ülemäära pepsiks, aga pahatihti on lavalaudadel vägisõnade pruukimine nii kuramuse tüütu, trafaretne, täiega pseudo, et soostun rõdult sekkunud madalahäälse härrasmehega: "Ropendamine – tänan, ei!" Aga seekord, heldene aeg, ajas inspitsiendi arvutiparooli kallal jauramine täitsa tõsiselt naerma. 

Niisiis, naiste lavaelus kelmikas kõrvalmuie loomulikult ei puudu, ometi mõjub see teistviisi subtiilselt kui meesnäitlejatel. Vahvaid reaktsioone pillutav Nils Mattias Steinberg, eriti aga vanameister Jaan Rekkor viskuvad mõnuga "metatasandile", tempides rolle jultunud isiklikkusega. Mida jällegi ei ole arukas puhta kullana võtta. Kusjuures viies persoon, Priit Loog tavavaataja Priidu osas, saab mõnuga kompida päriselu ja teatri(kõver)peegli piire, kiigata ja patseerida läbi neljanda seina veel kuidagi teist-kolmat-moodi! Sujuvalt sulanduvad ansamblisse ka helimeister Tarmo Jürgens ja publikuteenindaja Ülve Rabbi. 

Erilist elevust lisavad momendid, mil Priit vahetult publikuga suhtleb. Inimeste vaatlus on ju osa näitlejakoolitusest, taas meenub Tom Stoppardi Näitleja repliik: "Kas te ei näe – me oleme näitlejad? Me oleme inimeste vastandid!" ("Rosencrantz ja Guildenstern on surnud") 

Kas polegi "Juulikuu lume" sümpaatne leitmotiiv vastanduste osatamine ja tühistamine, mis viib kokkusaamise võimaluseni. Ja muidugi see lakkamatu nihestatus, need lahedad krutskid, vallatud puändid, vabastav naer iseenda, oma mõttetute stamphoiakute üle.

Kui Priit väljub Küüni uksest, siis tema tähendusrikas hüvastijätupilk ning žest rekvisiidiga kruvib üles hiiliva ootuse, kentsaka paralleeli sessamas saalis mängitava Vahingu – Vihmari "Suvekooliga". Seegi on nutikas pettemanööver, sest "Juulikuu lumi" lõpeb (peaaegu?!) helge noodiga. Väärtustades komöödiat kui žanrit, toonitades elurõõmu kui vaimse tervise lätet.

Kiiduväärt, kui läbimõeldult Pärnu teatris Endla usaldatakse mõlemat teatrimaski.