Teater on illusioon. Laval toimetavad näitlejad ja saalis on istet võtnud publik, kes on mõlemad illusiooni loomises osalejad – esimesed kehastatud kujul ja teised oma peas. 18. sajandi prantsuse filosoof Denis Diderot kirjeldas teatrit kui "illusoorset peegeldust reaalsusest", kus näitlejad loovad laval näilise maailma, mida publik aktsepteerib ajutiselt kui tõelist. Ta kasutas mõistet "neljas sein", mis tähistas kujuteldavat piiri publiku ja lavamaailma vahel — publik vaatab toimuvat justkui nähtamatu akna kaudu ilma laval toimuvasse sekkumata. Aga mis juhtub siis, kui kõik seinad on kokku kukkunud, kui kardinad eest ära rebitud ja vaataja ja näitleja vahelised piirid hägusaks muudetud? Siis saab illusiooni asemel toimuma jant, nagu selgus Juhan Ulfsaki uues Endla teatris etendunud lavastuses nimega "Juulikuu lumi".

Ulfsak, kes on ka varasemalt filme teatrilavale toonud ("Melanhoolia", Von Krahl 2022; "Teoreem", Draamateater 2023), on seekord inspireerunud prantsuse režissööri Quentin Dupieux' mustast komöödiast "Yannick". Dupieux'd peetakse tänapäevase absurdikino üheks omanäolisemaks tegijaks, kelle filme on raske allutada tavapärasele loogikale. Tema sageli traditsioonilist filmiesteetikat naeruvääristavad ja žanripiire ületavad linateosed katsetavad julgelt reaalsuse piiridega ning on täis ebatavalist huumorit, ootamatuid süžeepöörded ja nihkes jutustusi. Yannick on Dupieux'i viimane 2023. aastal valminud film, absurdse pantvangidraama kujul esitatud mitmekihiline ühiskonnakriitiline teos, mis kutsub mõtlema teatri väärtuse ning teatri ja elu vahelise piiri üle, teatri ja võimu suhetest ning inimese vajadusest olla nähtav. Kõik nimetatud teemad jooksevad läbi ka Ulfsaki lavastusest kuigi filmi üks-ühele ülevõtmist ei toimu.

Filmi algus viib meid teatrisse, kus mängitakse keskpärast komöödiat nimetusega "Le Cocu" ("Sarvekandja"): koju saabunud mees leiab vannitoast naise armukese ja valab petetud mehena viha oma naise peale välja. Ulfsak on kolme näitlejaga (Jaan Rekkor, Nils Mattias Steinberg, Kadri Rämmeld) stseeni temaatikat oludele kohandanud ja toonud lavale Pärnu linna problemaatika. Linnale vihjab ka lavakujundus – värvikirev Legoland Pärnu ehitistest, mille hulgas on Rannahoone ja Endla teater.

Kriitikat linna suhtes jagub. Linnapea Romek Kosenkraniuse võimustiili kohta kõlab ütlus: "Pärnu on nagu Jaansoni paat, kus sõuab ainult üks mees". Ka Pärnu rahvas saab pihta sõnadega: "Pärnu kodanik on nagu indlev lehm, kes tahab kogu aeg pulli saada". Märkimata ei jää parkimise probleem: "kellele ma müün neid autosid kui parkida saab ainult karuperses," sõnab hiljem etendusse sekkuv remondimees. Kriitikanooled lendavad Toomas Kivimäe ja tema idee suunas rajada Pärnusse metanooli tehas. Viimase idee vastu on võitlusesse asunud "rohehaldjast" aktivist Liidia (Kadri Rämmeld), kes kõnnib ringi loosungiga "Suured metsad ja karulaaned". Selleks, et Pärnus midagi muutuks on "tellitud" Eero Epner, kes seda endale isloomuliku verbaalse tulevärgiga teha püüabki.

Ootamatult katkestab saalist etenduse "keskastmejuhi alluvuses töötav liikuvate sõidukite spetsialist" ehk autoremondimees (Priit Loog), kellele pole lava toimunu meelt mööda. Olukorras tüütu häirijana mõjuv mees ei soovi olla passiivne tarbija ja otsustab kontrolli enda kätte võtta, nõudes paremat kunsti, paremat meelelahutust – või vähemalt enda kuulamist. Ta ei võitle niivõrd üksiku näidendi vastu, vaid selle süsteemi vastu, mis otsustab, mis on väärtuslik.

Etendusse sekkumise kui meta-teatraalse aktiga lõhutakse kõik piirid, mis teatriillusiooni loovad. Alguse saab teater-teatris olukord, kus toimub publiku ja näitlejate rollide ümberpööramine – publikust saavad näitlejad ja näitlejatest publik ning näitlejate rolli- ja päriselu vahel kulgeva piiri lõhkumine. Ühte ja ainsat tõde Remondimehe ja näitlejate kõnelustest otsida ei maksa. Sarnaselt Dupieux'ga ei võta Ulfsak tõe üle otsustusõigust vaid žongleerib vabalt omavahel mitteootuspäraselt põimuvate teemadega ja ülevõlli koomikast kantud vasturääkivate sõnamängudega.

Sellega lõhutakse vaatajate ootused ja publik lükatakse selgusega kaasnevast mugavusstoonist välja, mis omakorda kutsub esile võõrituse ja absurdi efekti. Absurdist kantud kõnelustes on verbaalse tulevärgiga üle valatud mitmed teatri tegemisega seotud aspektid: näitleja autonoomia, vastutus teatriloome protsessides, vabadus otsustada, hea ja halva teatril vahel vahet tegemine.

Tundub, et kõige eest vastutavaks isikuks ja probleemide lahendajaks on lavastuses saanud inspitsient. Suurepärase koomilise karakterrolli teeb siin Astra Irene Susi luues alandliku ja "madalam kui muru" truu teatriteenri tüübi, kes näeb elu ainult läbi "teatriprillide" ja lahkub teatrist suure tõenäosusega "jalad ees".

Lugu kisub kriminaalseks kui Remondimees võtab välja püstoli ja haarab kogu saali pantvangi. Nõudes inspitsiendilt välja arvuti hakkab mees autode asemel teatrit parandama ehk kirjutama näidendit – tema enda arvates kuuldust-nähtust paremat meelelahutust. Järgmisel hetkel on püstol aga Näitleja käes, kes oma isiklikku frustratsiooni provintsiteatri näitleja staatuses olemisest välja elades sunnib remondimeest tegema alandavaid tegevusi – laskuma neljakäpukile ja lakkuma põrandalt tema veretükkidega segatud kartulisalati okset.

Lõpuks kantakse ette Remondimehe kirjutatud stseen, milles arst ja õde püüavad kindlaks teha koomas oleva patsiendi tervislikku seisundit. Arsti otsus on, et patsienti ei vaeva mitte füüsilised hädad vaid armastuse puudus. Patsienti üles äratamiseks tuleb õel teda suudelda. Ja siis, oh imet, ärkab patsient ellu justkui muinasjutus "Uinuv kaunitar", kus printsess printsi suudluse läbi elu tagasi saab.

Kõik ilusa rikub ära absurdinali õelt, kes leiab, et nii halva hingeõhuga on armastuse puudus arusaadav. Armastuse puudusele ja üksindusele viitavad ka remondimehe ja aeg-ajalt Kadriks muutuva Liidia arglikud lähenemise episoodid. Üksikul naisterahval ei jää provintsilinnas õhtuti midagi muud teha, kui jalutada ja suhelda lindudega. Ootusest on tal kappi valmis ostetud kaks komplekti nõusid… ehk aitab olukorra lahendada remondimehe küsimus "mis sa õhtul teed?".

Lustiga remondimehe stseeni maha mänginud näitlejad leiavad lõppeks, et müügimehe lugu läks neile südamesse, kuigi see oli liiga otse ja ilma kujunditeta. Aga mis on kujund? Küsimus saab vastuse läbi lavastuse lõpus meestrio poolt pateetiliselt esitatud laulu "Juulikuu lumi". Ja siis kõlavad politseiauto sireenid…

Lavastus pani peas keerlema mitmeid küsimusi. Kus saab otsa mitmetimõistetavus ja algab mitte-midagi-mõistetavus? Mis oleks, kui siinkohal näitlejate mängule veel üks vint peale keerata? Kas elame inimestena koomas oodates ülesäratavat suudlust samaaegselt seda oma "halva hingeõhuga" eemale peletades? Või kui kaugele võib minna teatriillusiooni lõhkumisega – kuhu asetada piirid teatri ja jandi vahel?

Kas tegemist oli provintsilinna jandist suvelavastusega või mitmemõõtmelise lavalooga, kus jandist on saanud sõnumi edastamise viis? Vihjena olgu öeldud, et Ulfsaki lavastajakeel on mõeldud vaatajale, kes ei otsi lihtsalt lugu, vaid kogemust, mõtlemisruumi ja esteetilist provokatsiooni. See on teater, mis ei taha meeldida – vaid küsida, raputada ja peegeldada.

Siinkohal lõpetaksin omapoolse vaatleja illusiooni loomise ja annaksin teatepulga lugejale-vaatajale – nii nagu tegi seda etenduses Näitleja, kes ulatas remondimehele teatepulga etenduse üle otsustamiseks…