Ajaloolise kriminaalpõneviku mängupaigaks on Padise klooster oma iidsete müüridega ideaalilähedane. Suvel 20 aastat tagasi etendas Rakvere teater Padisel Tom Stoppardi näitemängu "Rosencrantz ja Guildenstren on (jälle) surnud", lavastaja Hendrik Toompere. Indrek Hargla samanimelisel lühiromaanil põhinev näidend "Taani printsi vaim" assotsieerub peibutavalt Hamletiga, kummatigi kummitab ses lavaloos üks hoopis teine vaim. 

Rüütel Claus: "Kui Taani kuningas Valdemar vallutas Gotlandi kunagi, oli temaga sohipoeg Morten, keda kutsuti vahel ka Taani printsiks. See Morten tapeti selles tornis ära ja sellest ajast pidi siin ilmuma Morteni vaim, raevune ja vihane."

Näidendi lühikest proloogi mängitakse sisehoovis: 1409. aastal on Tallinnas vangistatud Claus (Ott Kartau), tema süüdistajaks apteeker Melchior (Margo Teder). Põneva lavaloo põhitegevus toimub aga Gotlandil, Visborgi lossis 1436. aastal. Karmo Mende kujundus hõlmab kahte lavakorrust, võimaldades liikuvaid misanstseene, paotades-varjates eesriidetaguseid soppe, Terje Kagovere valguskujunduses kumavad müürid müstiliselt, Jana Volke-Valgu kostüümid on pilkupüüdvalt stiilsed. 

Lavastaja Anne Velt ja huvitavalt kokkupandud näitetrupp vahendavad kriminaalset mõrva(de)lugu stiilitundliku väärikusega. Loo tegevusajaga haakub aeglustatud rütm, iseärnis mõrvatute lavalt lahkumise rituaal Ardo Ran Varrese muusika saatel, nii võimendub teksti läbiv ladinakeelne saatusesentents "Mors principium est" ("Surm on algus"). 

Kui üldse millegi kallal norida, siis ehk oodanuks paaris kõrvalrollis või ka partnerluses värvikamat ja isikupärasemat ülesannet, löövamat intensiivsust, teravamaid puänte. Aga küll see kõik sisse mängides tekib. Saavutus on maitsekas ja sõnumiteadlik tervik, kus pineva tõsidusega põimub huumor. Üks vaimukamaid tekstikohti on esimest vaatust lõpetav kuninga narri mõistulugu maailma kõige raskemast küsimusest: mida naised tegelikult tahavad? Kuningat ümbritsevas karmis ja reetlikus meeste maailmas on ainus naine veetlev konkubiin Cecilia (Katrin Tuuksam), kes oma tõelisi tahtmisi ilmselt varjab… 

Põnev on jälgida kuningat suureks mängivat õukonda kui kahtlusaluste ringi. Ses ringis on Taani riigikantsler Ruffus (Meelis Põdersoo), püüdlikult ringisehkendav ja igast tunnustusekübemest meelitatud. Vana ja töntsivõitu erasekretär Ture (Jaanis Valk), kellest saab esimene ohver. Jaanis Valk mängib ka arst Bartolomeust, kelle ametioskused ei tundu olevat kuninga ihuarsti tasemel. Mõistagi on kirevaima mänguvõimalusega roll narr, kes majesteedile tõtt näkku tohib öelda – narr Carolust kehastab Miika Pihlak plastilise akrobaadina, efektses kostüümis; pirtsakaid pilkepiruette sooritab ka narri hääl, tema pilkude alltekste aga tasub tähelepanelikult jälgida. Võõrana siseneb õukonda vend Laurentz (Germo Toonikus), kelle mungakapuuts varjab oma salailma.

Juba proloogis ilmunud rüütel Clausi nimetab kuningas oma sõbraks. Ott Kartau lavaelu mõistatusliku ja vastaka minevikuga rüütlina on mitmeplaaniline, ei puudu ka mehelik romantikahelk. Kargelt pingestatud on Clausi ja Melchiori duell-duettmäng. Margo Teder on niisiis esimene näitleja apteeker Melchior Wakenstede rollis teatrilaval. Veenev osatäitmine: vaoshoitult käituv, diskreetselt tagaplaanile tõmbuv, ent terane ja kindlate tõekspidamistega, õiglust ja halastust apteegikaalul vaagiv Melchior. 

Kuigi mainisin vana teatritõde, et kuninga mängib suureks õukond, siis antud juhul mängib kuningas end suureks ka ise. Sest Jüri Tiidus on Taani, Norra ja Rootsi kuninga Eriku rollis iga toll majesteet, mitte ainult imponeeriva välimuse ja uhke hoiakuga, vaid ennekõike sisemise väärikusega. Inimlik valitseja, kelle ajalooliseks prototüübiks Pommeri Erik (1382 – 1495), näikse olevat vana Hamleti sugulashing. Tiiduse osalahendus kummutab väite, et positiivse kangelase roll olla juba eos ebahuvitav. Hargla teksti läbiv lause "Kus on kuningas, seal peab valitsema rahu…" on klaari sõnumilaenguga sihitud tänasesse päeva. Reetmisest, umbusust, kurjusest väsinud Erik püüab ja tahab hoida rahu, tajub rahu murenemist ja oma üksildust.

Tseremoniaalseks lavastatud kummardamine – tähendusliku üheksa küünlaga! – lõpetas "Taani printsi vaimu" igavikuhelistikus. Teatriolevikus järgnes tugev, tänulik, kiiduhüüetega aplaus.