Loode-Inglismaa üks suurimaid linnasid, tänu muusikale ja jalgpallile maailmakuulus, on olnud alati korraga hiilgav ja masendav, sealjuures selle üle vastuolulist uhkustunnet tundes. Võtkem näiteks paar vastakuti seisvat tsitaati suurtelt kirjanikelt. Suur Ameerika kirjanik Mark Twain ütles: "Ma sooviksin Manchesteris elada, üleminek Manchesterist surma oleks märkamatu." Samas kiitles inglise kirjanik J. B. Priestley: "Millest Manchester mõtleb täna, mõtleb Inglismaa homme." Paljude põhjapoolsete linnade eluolu uurinud George Orwell võttis mõlemad äärmused kokku: "Riigi kõht ja sisikond."

Roomlaste ladina keele ja kohaliku keldi dialekti kohtumisel sai asula nimeks Mamucium, veidi hiljem Mancunio, mis on juba lähedasem Manchesteri elaniku hüüdnimele – manc. Olulise Inglismaa linnana kerkis Manchester esile üpris hilja ja seda tänu tööstusrevolutsioonile, nagu nii mõnedki teised Põhja-Inglismaa linnad. Linna kasv oli jahmatav – peamiselt tänu tekstiilitööstusele tuldi Manchesteri tööd otsima Šotimaalt, Walesist, Iirimalt ja mujalt Inglismaalt. Sisseränne paisutas linna mitmekordselt, rikastades seda erinevate päritolude ja traditsioonidega.

Tööstusrevolutsiooniaegne briti peaminister Benjamin Disraeli ütles, et "varemete aeg on möödas, kas olete näinud Manchesteri? See on samasugune inimsaavutus kui Ateena." Aga lokkava tööstuslinnaga kaasnesid ka mustus, vaesus ja tellise- ning korstnaterohke koledus. Samal ajal kirjeldas saksa filosoof Friedrich Engels Manchesteris nähtut kui "sünget ilmingut inimkonna madalaimast astmest". Kusjuures Engels ja Marx sepitsesid oma kommunismi manifesti just Manchesteris ning sealt samast on pärit ka üks kuulsamaid tööstuslinna elu maalijaid, L. S. Lowry.

Manchesteris sündinud kirjanik Anthony Burgess meenutas, et teise maailmasõja eelsel ajal oli ühel manc'il Londonit külastades suisa veider tunne, nagu oleks pealinn Manchesterist kultuuriliselt täiesti maha jäänud. Kuid sõja järgsel ajal, kui popmuusika vallutas Ameerika ja seejärel Inglismaa, jäi Manchester uuesti nii pealinna kui ka lähedal asuva Liverpooli seljataha, kui seal plahvatas 1960. aastate alguses merseybeat. Liverpooli biitlite ja teiste bändide buumi kajad jõudsid ka Manchesteri, kus tekkis küll konkureeriv bändiskeene, kuid oma muusikalise identiteedi leidis linn hiljem, biitmuusika buumist oli sinnani veel umbes 20 aastat aega.

1960. aastate Manchesteris müttasid üksikute hittide tegijad Herman's Hermits ja The Mindbenders, aga sündis ka üks tõesti suur bänd nimega The Hollies, kelle edu ja sarnasus merseybeat'iga teenis neile tiitli "Manchesteri biitlid". Buddy Holly järgi endale nime võtnud ning The Everly Brothersi eeskujul harmoniseerima õppinud viisik nautis 60-ndatel edu mitmete hittidega, kuni grupi üks põhiliikmeid Graham Nash lahkus Ameerikasse, kus ta asutas David Crosby, Stephen Stillsi ja hiljem ka Neil Youngiga meeletult edukaks saanud supergrupi CSNY. Nash jäi rohkem kui üheks kümnendiks ainsaks maailmakuulsaks Manchesteri muusikuks.

Enne oma identiteedi leidmist jagus Manchesterist 1970. aastatesse ka siiski paar suurt nime. Siinkohal saame ära mainida ka halduskorraldusliku täpsustuse – Manchester linnana on üksi asi, aga Greater Manchester sootuks suurem, laialivalguv pannkook, kust on pärit paljud Manchesteri bändideks tembeldatud kooslused. Näiteks on Greater Manchesteri piirkonnas Stocportist pärit 70-ndatel võrdlemisi edukaks saanud huumorisoonega stuudio-perfektsionistide grupp 10cc. Just sel ajal, kui Graham Nash lahkus The Holliesest, sündis üks progeajastu hinnatumaid Manchesteri gruppe – Van Der Graaf Generator, kes pakkus oma teatraalse ja süngema progressiivse roki dünaamilisuses ehk ainsana konkurentsi King Crimsonile.

1970. aastatel hääbuv tööstuslinn Manchester kannatas. 60-ndatest kuni 80-ndate keskpaigani suleti manufaktuure, jõesadamaid ja thatcherismi tuules kadusid töökohad ning ametiühingud sellises tempos, et linnast kadus suisa 150 000 töökohta. Vanad tööstuspiirkonnad lagunesid ja uut, 20. sajandi lõpuotsa arengut võis näha vaid televiisorist või kuhugi lõuna poole reisides. Seda oli nii suureks kasvanud linnal, kellel oli tugev kultuuriline väärtus ja kus elas nii palju erineva taustaga inimesi, raske alla neelata. Muserdava tunde taustal oli uus põlvkond valmis oma ajalugu kirjutama. Vaja oli vaid pommi süütenöör süütada.

Noored vabameelsed Pete Shelley ja Howard Devoto korraldasid 1976. aasta 4. juunil Manchesteri Lesser Free Trade Hallis – täpselt kümme aastat peale seda, kui suuremas Free Trade Hallis oli toimunud kurikuulus Bob Dylani juudase-moment – uue kõmutekitava Londoni bändi Sex Pistolsi kontserdi. Publikut oli vähe, kõigest paarkümmend inimest, kuid publikus olnud inspireeritud noored jätsid peaagi ajalukku oma jälje. Nende seas olid liikmed tulevastest bändidest nagu Joy Division, The Smiths, The Fall, Magazine ja Simply Red. Pistolsi suhtumine pani noored manc'id teisiti mõtlema. Kõik neile meeldinud bändid – Iggy Pop ja The Stooges, David Bowie, Velvet Underground, Patti Smith, Rocy Music – olid pärit kaugelt mujalt ning Manchesterist pärit 10cc, The Hollies või isegi The Bee Gees ei laulnud kohalikele omasele aktseniga ega kehastanud ka ühegli muus viisil Manchesteri vaimu. See kõik hakkas nüüd muutuma ja kiirelt.

Uued bändid hakkasid sündima ja kohtuma paikades nagu Electric Circus, Band On The Wall ja Roxy Room, kus glämmijärgsed Roxy ja Bowie lapsed muundusid punkariteks. Pistolsid Manchesteri toonud Shelley ja Devoto asutasid oma bändi – The Buzzcocks – ning tegid ajalugu, kui avaldasid päris esimese isetehtud EP ilma plaadifirma abita, abiks 250 naela suurune laen Shelley isalt, ja sillutasid teed tuleviku indie-suhtumisele. Nelja looga lühialbum "Spiral Scratch" inspireeris veelgi rohkem noori, kes samastusid looga "Boredom", mis andis kuju töötute ja popmuusikas pettunud noorte igavustundele.

Punkbände tuli Manchesteris nüüd nagu seeni peale vihma. Pundid nagu The Drones, Ed Banger and the Nosebleeds ja Slaughter and the Dogs (keda kohati lausa jumaldati) tekitasid kohalikul maastikul elevust ja uued plaadifirmad nagu Rabid hakkasid 1977. aastast nende singleid välja andma. Kusjuures – Rabidi tegevust juhtisid muusikamänedžer Rob Gretton ja helitehnika entusiast Martin Hannet, kes aasta hiljem koos näitleja Alan Erasmuse ja Manchesteri tuntud telenäo Tony Wilsoniga asutasid Factory Recordsi.

Kui Factory Records alles bände otsis ja Manchesteri uus laine sündimas oli, otsustas eespool mainitud The Buzzcocksi juhtfiguur Howard Devoto bändist lahkuda, jättes peamiseks laulukirjutajaks Pete Shelley. See tähendas, et üks esimesi ja olulisemaid Manchesteri pungigruppe muutis trajektoori ja liikus popisõbralikuma laulukirjutamise suunas. Singlid nagu "What Do I Get" või "Ever Fallen In Love" tagasid neile varsti üleriigilise edu. The Buzzcocks tegutses 1981. aastani, peale mida alustas Shelley ootamatult eksperimentaalse soolokarjääriga. Aasta hiljem tuli bänd kokku tagasi. Oma viimased eluaastad veetis Shelley Tallinnas.

Devoto lahkus Buzzcocksist, et teha midagi sootuks teistsugust ja peagi oli selge, et tema oli Devoto-Shelley duost see märksa raevukam ja eksperimenteerivam kirjutaja. Haarates inspiratsiooni avangardist, eirates rokitraditsioone ning ise värske pungi lihtsust, lõi Devoto uue grupi nimega Magazine, mille ridadesse kuulus kitarrivõlur John McGeogh, kes läks hiljem ka Siouxsie and the Bansheesi ja siis Public Image Ltd ridadesse. Viimastega käis McGeogh ka esimesel Rock Summeril Tallinna lauluväljakul. 1978. aastal välgatas Magazine albumiga "Real Life" pungiplahvatusest mööda ja näitas teed tulevikku. Varsti hakati Magazine'i progressiivsemat muusikat kutsuma post-pungiks

Kuid nad ei olnud Manchesteris ainsad, kes uudselt mõtlesid. Factory Recordsi asutanud Tony Wilson oli saatejuht Granada telekontsernis, mis oli üks väheseid, mida sai lisaks lõunapoolt juhitud BBC-le vaadata. Tal oli oma saade, "So It Goes", kus ta andis Sex Pistolsile esimese võimaluse telepildis esineda. Wilsonil, Erasmusel ja Grettonil oli unistus lisada oma plaadifirma ridadesse üks uuenduslik bänd, kuid esimene katse ei õnnestunud päris nii nagu nad lootsid. Nad mõtlesid välja nime The Durutti Column, haarasid sinna leidliku ent kummitusliku kitarristi Vini Reilly ja pundi andekaid muusikuid, kes hiljem said Simply Redi liikmeteks.

Kiirelt sai selgeks, et Durutti Columnist peab saama Reilly sooloprojekt. Nii ka läks ja Reilly hakkas looma äärmiselt introspektiivset ning efektirohket muusikat. Durutti Columni esimese albumi "The Return of the Durutti Column", mis oli ka Factory Recordsi üks esimesi väljalaskeid, välisümbris oli tehtud liivapaberist, et kahjustada teise plaate ostjate kollektsioonis. See oli märk Factory julgest ja situatsionalistlikust filosoofiast, mida osaliselt inspireerisid Sex Pistolsi mänedžeri Malcolm McLareni tegemised.

Kui aga Factory Recordsi Rob Grettonile hakkas silma üks uus kohalik bänd, kelle nimi oli hiljuti olnud Warzaw, aga sai muudetud Joy Divisioniks, siis ta teadis, et oli otsitud bändi leidnud ja hakkas kohe nende mänedžeriks. Factory Recordsi esimene korralik väljalase oli 1978. aasta lõpus ilmunud "A Factory Sample", kus olid peal nii Durutti Column kui ka Joy Division, kes olid äsja looga "Digital" oma saundi leidnud. Samal aastal asutati ka plaadifirmanimeline kontsertpaik.

Kui Magazine rajas tee, siis nende järel tulnud Joy Division oli kõige laialdasema mõju ja haardega. Vaid kaks albumit aastatest 1979 ja 1980 on Joy Divisioni mõju jätnud kestma tänase päevani. Nende pulseeriv kooslust pungist, saksa krautrock'ist, Kraftwerkist ning Velvet Undergroundist tegi Manchesteri nelikust arhetüüpse post-pungi bändi. Kuid 1980 võttis laulja Ian Curtis omalt elu, olles alles teinud valmis nende ajatu singli "Love Will Tear Us Apart", ning jättis teised liikmed šokiseisundis järelvõnkeid riisume.

Teisedki 1970. aastate lõpus esile tõusnud innovaatilised bändid näitasid, et Manchesteri muusika muutub aina rikkamaks ja hargneb eri suundadesse. Sealjuures oli nende gruppide muusika temaatika ja kõla linnale ning ajastule kohaselt kalk ning oma realismis rusuv. Nende hulgas oli Eestiski esinemas käinud punk-poeet John Cooper Clarke, kes oma tugeva Manchesteri aktsendi ja tumedalt intelligentse luulega lõi uutmoodi biitpoeesiat. Peaaegu absurdne on asjaolu, et 80-ndatel sai ta plaadilepingu suure Ameerika Columbia Recordsiga, kes lootsid leida uut Bob Dylanit, kelle parimad aastad olla möödas. Cooper Clarki luule oli aga märksa lokaalsem, kuid selle võrra ausam.

Lisaks inglastele, iirlastele ja šotlastele oli Manchesteris ka teise põlvkonna jamaika-britte, tänu kellele tekkisid Manchesteris ka kohalikud reggae-bändid nagu X-O-Dus ja Harlem Spirit. Ka nemad olid kohaliku elu suhtes kriitilised. Näiteks kritiseerib Harlem Spiriti lugu "Dem a Sus" Thatcheri seadust, mis lubas mustanahaliste läbi otsimist ja arreteerimist rassistlikel alustel.

Manchesteriliku vastupanu ja eneseuhkuse üks originaalsemaid kehastusi oli samuti biitpoeesiaga flirtiv uus bänd The Fall, mille ees pooleldi laulev, pooleldi rääkiv, aga ülikriitiline Mark E. Smith ladus toorete punki ja rockabilly't kokku segavate lugude peal söövitavalt teravmeelseid ridasid, luues midagi nii originaalset, et The Falli, nagu ka Joy Divisionit, matkitakse palju tänaseni. Smith oli diktaatorlik bändiliider, kes vallandas liikmeid samas kiires tempos kui andis albumeid välja. The Fallist sai umbes neljakümneks aastaks muusikaline kultus-institutsioon. 1980. aastal laulis Smith: "The north will rise again". Põhi tõuseb taas, ja Manchesteris saigi see peagi tõeks.

1982. tekkisid Manchesteri üks bänd ja üks klubi, mis muutsid nii linna kui ka terve briti kultuuri ajalugu. Eespool sai möödaminnes mainitud üht punkbändi, The Nosebleeds, kelle ridades sai korra punklaulu proovida ka Steven Patrick Morrisey. Kohalikul maastikul oli ta aga tuntud rohkete lugejakirjade poolest, mida ta muusikapressile saatis, eelkõige ajakirja NME. Väga noor ja Morriseyga võrdväärselt muusikanohiklik teismeline John Maher oli teda kohanud ühel Patti Smithi kontserdil Manchesteris, läks siis Morrisey koduuksele ja ütles talle üle uksepiida otse näkku, et tahab temaga bändi teha. "Tööintervjuuna" lasi Morrisey valida Maheril oma kogust ühe singli ja see mängima panna. Peagi end Johnny Marriks ümber nimetanud nooruk valis Motowni tüdrukutegrupi The Marvelettes, mis osutus saatuslikult õigeks valikuks.

The Smithsi tähtsust on raske üle hinnata. Nad on grupp, kelle kohta ütlevad nii muusikafännid kui teised kuulsad muusikud või kultuuritegelased, et The Smiths muutis nende elu. The Falli Mark E. Smithi järgi nime saanud nelik tõusis 1983. aastast ülikiirelt ja oli peagi üleriigiline sensatsioon. Nad jõudsid BBC-s nii John Peeli raadiosaadetesse kui ka populaarsesse telesaatesse "Top Of The Pops". The Smiths olid veel üsna uue nähtuse ehk indie-muusika kehastus ning kõiksugu marginaliseeritute enneolematu eestkõneleja, seda 1980. aastatest tänaseni. Morrisey heitlik, aga romantiline poeesia koos Johnny Marri thebyrdsilikult kauni ja keeruka kitarrimänguga inspireeris peaaegu kohe tervet trobikonda jäljendajaid Inglismaal ja Šotimaal. Üpris lühikese, vaevu viieaastase eluaega bänd tegi valmis neli klassikalist alternatiivroki albumit ja peaaegu samas mahus muud materjal. 1987. aasta laialiminek murdis tuhandeid südameid.

1982. aastal sündis ka Manchesteri ööklubi Hacienda, mis asutati vanasse laohoonesse kesklinnas. Klubi taga seisid juba tuttav Factory Recordsi punt - Tony Wilson, Rob Gretton -, aga ka Joy Divisioni rusudest välja kasvanud New Order, kelle 1983. aasta singlist "Blue Monday" sai briti läbi aegade enim müüdud 12-tolline vinüül. Factory Recordsi ärivaistu puudumisest rääkis asjaolu, et iga müüdud eksemplar rekordilisest singlist tootis plaadifirmale kahjumit. Kuid situatsionilistlikud innovatsioonid pidid materialiseeruma.

Nii Factory kamp kui New Order olid New Yorgis plaate vahetamas ja muusikat ammutamas käies avastanud sealt uutmoodi tantsumuusika. Varajane Chicago house ja New Yorki põrandaalune geidisko inspireerisid Hacienda vedajad tegema sellest esimest omalaadset n-ö "uue tantsu" kohta". Samas hoiti postmodernistliku kujundusega kinni tööstuslinna identiteedist. Seda oli ka muusika tunda. Lisaks New Orderile lõi Hacienda DJ ja promotoor Mike Pickering uudse projekti Quando Quango ning saavutas 90-ndatel M People'iga veel suurema edu.

Esimese avaliku esinemise tegid Haciendas Sheffieldi industriaal-pioneerid Cabaret Voltaire, kuid publikut oli piinlikult vähe. Ka The Smiths andis seal 1983. aastal ühed oma esimestest kontsertidest ning 1984. aasta alguses astus Madonna just Hacienda esimest korda Suurbritannia lavale. Factory üritas kõigest väest oma klubimuusikaga uut ajastut alustada, kuid tulutult. Kõigeks selleks oli justkui natukene liiga vara ja midagi tundus puudu olevat.

Samal ajal, 1980. aastate keskel jõudis The Smiths albumiga "The Queen is Dead" oma võimete tippu ja Sex Pistolsi külaskäigu tuules valminud punkbändist The Frantic Elevators tuli laulja Mick Hucknail, kes asutas soul'ise pop-sensatsiooni Simply Red, mida saatis kohe edu ka edetabelites. Kümnendi keskel tegi suurejoonelise kõlaga indie-bänd The Chameleons oma suurteose "Strange Times". Nad olid üks Manchesteri suuri tõmbenumbreid. Hacienda kõrval oli tugevaks kontserdipaigaks ka The International, kus astusid üles Chameleonsi-taolised bändid.

1980. aastate lõpp tõi uued tuuled ning hall ja vihmane Manchester läks järsku värviliseks – levima hakkas uus mõnuaine ecstasy, mis täitis Hacienda rõõmujoovastuses tantsijatega, samal ajal kui klubi DJ-d Mike Pickering ja Dave Haslam keerutasid uusimaid singleid Chicagost. Nagu tellitult saabusid ka ebatavaliselt soojad suved. Ecstasy, tantsumuusika ja sooja suve kooslust hakati kutsuma armastuse teiseks suveks ning masse hullutav muusikastiil ristiti acid-house'iks.

Hacienda täitus paksult pidutsejatega ning Manchesteris toimuv tõmbas omale terve riigi ja meedia tähelepanu. Manchesterist sai Madchester. Acid house'i viljelev 808 State defineeris "Pacific State'iga" need palavad ja lõputud suved. 1980-ndate vabanemist oli tunda ka lohvakaks läinud riietes.

Samal ajal elas ka Manchesteri kitarrisem pool. 1980-ndatel elas Manchesteris saksa lauljanna, Velvet Undergroundis olnud Nico. Kümnendi lõpus külastasid linna USA bändid Sonic Youth ja Dinosaur Jr. Polnud ime, et kaks suurt subkultuuri suunda – tantsumuusika ja meloodilisem kitarrimuusika –Manchesteris kohtusid ja ka kokku sulandusid. Viimase eest kandsid hoolt ansamblid The Stone Roses ja Happy Mondays, kellest peagi Manchesteri linna üleannetud reklaamnäod said.

Happy Mondays kehastas rajult pidutseva Manchesteri hedonislikku külge. Produtsent Martin Hannett suutis 1988. aastal ilmunud albumil "Bummed" nende funki Hacienda higise tantsupõrandaga ühildada. Järgmise albumiga "Pills..." jõudis Happy Mondays briti edetabeli esikohale.

The Stone Roses lõi 1989. aastal omanimelise albumiga tervet generatsiooni ühendava teose. The Stone Roses oli hetkeks Suurbritannia kõige kuumem bänd, tuues 1990. aastal toimunud Spike Islandi kontserdile kokku mitukümmend tuhat inimest. Nende tuules sai hoo sisse terve rida baggy-bände – The Charlatans, Inspiral Carpets, World Of Twist, Northside, Paris Angels ja paljud teised. Samal ajal tekkisid omanäolised kohalikud hiphopi nimed nagu Krispy 3, MC Tunes ja Ruthless Rap Assassins.

Kuid kõige valjemad peod ei saa kaua kesta. Ühel hetkel hakati Manchesteri hoopis Gunchesteriks kutsuma. Kuritegevus lokkas. Hacienda pidi kuritegevuse ja kurjakuulutava imidži pärast tulema ning Factory Records läks kinni. Happy Mondays mattus narkoprobleemidesse ning The Stone Rosesi lootus kadus tülide ja laiskuse tõttu.

Kõigele vaatamata oli Machester ennast Suurbritannia ühe põhilise muusikaskeene keskusena kaardile pannud. Lisaks eelmainitutele said Manchesteris hoo sisse ka teistes žanrites tegutsenud artistid. Hacienda pidude ajal oli juba läbi löönud soul pop'i täht Lisa Stansfield. 1993. aastal sai alguse poistebändi Take That tähelend. Samal ajal pani duo Chemical Brothers end kaardile ühe esimese big beat'i nimena. Lisaks jätkas tõusu elektroonilist muusikat viljelev FSOL.

1994. aastal saabus uus rokikoljat, mis Manchesteri lõplikult popkultuuri kaardile pani. Viis paduhingelist Manchester City fänni, kes kutsusid end Oasiseks, said peale ühte ebaõnnestunud katset tehtud oma debüüdi "Definitely Maybe", millest sai kõige kiiremini müüdud briti debüütalbum. Bändi vedavad arrogantsed vennad Gallagherid võisid küll olla tuttavad Hacienda eluga, kuid igasugune tantsumuusika oli nende muusikast puudu – tegu oli vana hea rokenrolliga, mida saatsid lihtsad sõnumid. Pärast edu saavutamist kolisid Gallagherid Londonisse ning Oasist on alati vaadeldud kui Manchesteri eksporti, mitte Manchesteri bändi.

1990. aastatel sai Manchesteri omanäoline ajastu läbi. Pistolsi legendaarse esinemispaiga Free Trade Halli asemel on Radissoni hotell ja Hacienda asemel on luksuskorterid. Manchester hakkas kiirelt moderniseeruma ning sai tõeliseks finants- ja turismikeskuseks. Eriti usinalt hakati Manchesteri renoveerima pärast 1996. aastal toimunud pommitamist. Samuti kasvas 90-ndatel klubide, baaride ja pruulikodade levik ning elav ja vabameelne Gay Village, kus peetakse alates 1995. aastast Machester Pride'i.

Seesugune kultuuriline plahvatus lõi soodsa pinnase uue muusika levikuks ka peale Take Thati, Oasist ja Chemical Brothersit. Elektroonilist järelkasvu tuli Floating Pointsilt, rokki Elbowlt ja Dovesilt ning indie pop'i Hurtsilt. Siiamaani tegutsevad Manchesteri pikaaegsed verstapostid The Charlatans, A Certain Ratio ja James, kes alustasid juba 1980. aastatel.