Maailma muusikalinnad: mida on meile andnud Glasgow?
Tere tulemast Glasgow'sse! Alati vihmane ja end pidevalt uuesti leiutav Šotimaa suurim linn on üks indie-muusika tugevamaid kantse, kust on tulnud ka hulgaliselt popmuusika edulugusid.
Suurbritannia rahvaarvu suuruselt kolmas linn on olnud mitmekülgne kultuurikeskus aastasadu, alates 18. sajandi šoti valgustusajast. Juba 6. sajandil kristliku misjonäri asutatud Glasgow sai oma nime keldi keelest, kus sõna tähistas "armsat või kallist rohelist kohta". Suureks linnaks paisus Glasgow juba enne tööstusrevolutsiooni – jõeäärne sadamalinn oli strateegiliselt olulises lõunaotsas üks peamiseid kaubanduskeskuseid, kuhu saabusid laevad üle Atlandi ookeani ja ka kaugelt Aasiast.
Tööstusrevolutsiooniga paisus Glasgow üheks Euroopa esimeseks miljonilinnaks ja suuremaks pealinnast Edinburghist. Glasgow'sse ei tuldud mitte ainult Briti saarelt, aga ka igalt poolt mujalt Euroopast ning Victoria ajastul oli Glasgow kuningriigi "teine linn" Londoni järel.
Briti saarte kaardile on Glasgow end ka suurte mõtlejate keskusena. Alustades mõjukatest valgustusajastu ratsionalistidest ja humanistidest kuni esimese maailmasõja aegse liikumiseni Red Clydeside, mis sai nime linnast läbi voolava Clydei jõe järgi, mille ümbruses kogunesid töölisliikumised. Need mängisid olulist rolli briti leiboriste esiletõusus, propageerides sõjavastasust, sotsialismi ja võrdõiguslikkust.
Glasgow paistis alati silma šoti uhkuse, eneseteadlikkuse, kultuuri ja vasakpoolsusega, vastandudes tihti kuningriigi poliitikaga. 1950. ja 1960. aastatel linna populatsioon aga langes, sest kohalik tööstus jäi Kesk-Euroopa või Jaapani oma varju ning paljud pered kolisid Glasgow' lähiümbrusesse rajatud uuslinnadesse nagu East Kilbride, kus sündisid 1980. aastatel alternatiivmuusika bänd The Jesus and Mary Chain (JAMC) ja Aztec Camera. Lisaks tekkisid kultuursesse linna ka palju tuntud slumme.
End kultuuriliselt kehtestanud Glasgow'i oli tõmbejõudu ning sai uhkeldada mitmete ajalooliste ülikoolide, raamatukogude, galeriide, teatrite ja kontserdipaikadega. Samas oli tegu vasakpoolse ennast kehtestava tööstuslinnaga, mis lõi ideaalse pinna, et kasvatada 20. sajandi teises pooles oma suurest populatsioonist mitmeid populaarse muusika ajastu nimesid. Eriline õitseng saabus 1980. aastatel, kuid tegelikkuse sünnitas Glasgow üliolulisi muusikamaailma nimesid juba aastakümneid varem, kuigi tihti olid nad üles kasvanud Londonis või kolinud Glasgow'sse enne edu leidmist.
Näiteks skiffle'i (folkmuusika žanr, toim.) kuningas Lonnie Donegan ning folktrubaduurid Bert Jansch ja Donovan, või kitarrikangelane Mark Knopfler. Esimene kohalikul maastikul endale nime teinud punt tituleeriti kiirelt Šoti 60ndate parimaks bändiks, kuigi nad andsid välja ainult paari tosina jagu singleid. Nad olid The Poets, keda on paljuski võrreldi Londoni The Zombies'iga ja kelle avastas Rolling Stonesi manager Andrew Loog Oldham. The Poets eristus Oldhami jaoks teistest Glasgow selle aja bändidest selle poolest, et nad esitasid vaid oma materjali. Paraku The Poets hääbus ja seda tänu puudulikule turundamisele. Oldhami ja teiste taoliste Londoni ärikate tähelepanu oli ju tihti mujal.
1970. aastatel kuulsuseni jõudnud Alex Harvey on see-eest näide sellest, et jonni ei tasu jätta. Ta kaverdas pikki aastaid teiste lugusid, sepitses enda omasid ja katsetas erinevates bändides erinevate suundadega – 50ndate skiffle'ist, soul'i, bluusi ja psühhedeeliani. Glasgow's mitmeid liht- ja käsitöö ameteid pidanud Harvey ohverdas üle kümne aasta, et muusikamaailmas läbi lüüa, aga ebaõnnestunult. Soonele sai ta 1969. aastal enda kirjutatud võimsa soul-rokk looga "Midnight Moses" ja pani peagi kohaliku bändi Tear Gas liikmetest kokku oma pundi The Sensational Alex Harvey Band. Uuest kooslusest sai populaarne kontsertbänd, kes hakkas endale ruumi nõudma ka briti edetabelites.
Teatavasti on šotlastel tugev aktsent ja Glasgow oma võib väljapoolt tulnutele eriti raskesti arusaadav olla. Staarid nagu Harvey aktsenti oma muusika esile ei saanud lasta, aga 1960. ja 1970. aastatel tegutses Ivor Cutler, kes oli üks ekstsentrilisemaid briti muusikuid, pigem isegi poeet ja humorist, kelle eriti nurgeline Glasgow' aktsent on võib-olla kõige tugevam, mis on muusikas linti võetud. Tema suur fänn oli John Lennon, kes haaras Cutleri biitlite Magical Mysteri Touri filmi, ning inglise eksperimentaalne muusik Robert Wyatt võttis ta oma hinnatuimale albumile "Rock Bottom". Pärast seda tekkis Cutleril võimalus oma kurbnaljakad albumid linti võtta, nende hulgas oli ka "Dandruff ja Jammy Smears", mis tegi temast autsaiderite muusika ühe armastatuima kultusnime.
1970. aastate keskpaik tõi Glasgow'sse ka ühe briti edetabeli esikoha nimega "Forever and Ever", esitajaks pigem easy listening ansambel Slik, aga ehk isegi olulisem on siinjuures see, et hitt lükkas hoo sisse ühe bändiliikme, James Ure'i rikkalikule ja mitmekülgsele karjäärile. Ure kasvas Glasgow' tööstuspiirkonnas ja alustas oma muusikukarjääri bändis Salvation, liikus sealt edasi Sliki ja pööras siis oma hüüdnime – Jim – foneetiliselt tagurpidi ning sai tuntumaks nimega Midge Ure. Kui ta tegutses veel Slikis, sai ta kutse Londoni managerilt Malcolm McLarenilt ühineda tema uue bändiga Sex Pistols, millest Ure keeldus. Põhjuseks McLareni paigast ära prioriteedid. Kuid õigepea ta ikkagi Londoni pungiskeenega ühines, kui liitus endise Pistolsi liikme Glen Matlocki pundiga Rich Kids. Sealt edasi tegi Midge Ure ajalugu juba Visage'i, Ultravoxi, Band Aidi ja Live Aidiga.
Sex Pistols nakatas 1976. aastal Inglismaa linnasid uue suhtumisega. Üles Šotimaale jõudis uutmoodi mõtlemine 1977. aastal, kui The Clash oma White Rioti turneel Edinburghis esines. Esmase pungiplahvatuse ajal tabas Glasgow'd väike tagasilöök. Nimelt puhkes sama aasta The Stranglersi kontserdil Glasgow's puhkes mäss ja madina järel keelustas kohalik linnavalitsus terves linnas igasugused punk-kontserdid. See ei tähendanud, et Glasgow's enam punkbände ei tekkinud. Tekkis, näiteks lühikese elueaga pundid nagu The Subs ja Johnny And The Self Abusers. Nendest mõlemast pudenes liikmeid kogu Šotimaa ühte suurimasse edulukku. Kusjuures viimase pundi, Johnny And The Self Abusersi käputäie lugude seast kandis üks pealkirja "Cocteau Twins", mille järgi pani Glasgow' ja Edingburghi vahel asuvast Grangemouthist pärit bänd omale peatselt nime.
Kuid esialgu oli Edinburgh Šotimaa kihav pungipesa. Sellega kaasnes iseseisvate plaadifirmade revolutsioon, mida julgustas tagant plaadipoodide loodud leibelid. Sealt levis see mõtteviis mujalegi Šotimaale. Kõigepealt Zoom Edinburghis, siis NRG Dundees ja Bored Glasgow's. Edinburghis oli kõige rohkem tõmbejõudu Fast Productil ja Glasgow ei saanud alla jääda. Üks kohalik muusikaentusiast Alan Horne asutas plaadifirma Postcard Records, mis jättis Fast Producti seljataha ja oli koos 1980. aastate alguses koos Londoni Rough Trade'i ja Manchesteri Factory Recordsiga üks olulisemaid indie-leibeleid. Cocteau Twinsi ridades tegutsenud Simon Raymonde on öelnud suured sõnad, et Šotimaa on indie-muusika tegelik sünnipaik. Postcardist ja Fast Productist on vändatud ka dokumentaalfilm "Big Gold Dream".
Glasgow' pungibänni möödudes avaldas Postcard ilusasti oma esimese singli "Falling and Laughin", mida aitas rahastada ka bänd, Orange Juice ise. Postcardi motoks sai "The sound of young Scotland" ehk "Noore Šotimaa kõla", mis oli kummardus Detroitis tegutsenud plaadifirmale Motown.
Postcard elas küll vaid paar aastat, kuid saatis edukamale teele nii Orange Juice'i, kes oli üks esimesi üleriigiliselt edukaid indie-bände prototüüpsete tukkadega, kui ka Aztec Camera, kes esindas Šotimaad hittalbumiga "High Land, Hard Rain" ("Kõrge maa, kõva vihm"), ja Edinburghis mõjukaks saanud Josef K.
Orange Juice'i produtseeris esialgus üks teine leidlik Glasgow muusik Alex Fergusson, keda ei tasu segi ajada kuulsa šoti jalgpallitreeneriga, kelle perekonnanimes on vaid üks S-täht. Fergusson tegi 1980. aastal – st enne Depeche Mode'i ja Human League'i – sündipoppi, peale mida läks ta lõuna poole, kus oli Alternative TV ja siis Psychic TV liige, luues omajagu mitmekülgset muusikat.
Glasgow' bändidest tegi süntpopiga ilma Altered Images, kes jõudis 1981. aasta hitiga "Happy Birthday" üle pika aja šoti bändina briti edetabeli tipu lähedale. Kuid sellele eelnes esimene singel "Dead Pop Stars", mille nad saatsid lõunasse oma eeskujudele ansamblis Siouxsie and The Banshees, kelle bassimees Steve Severin ka loo produtseeris. Ohtliku kõlaga "Dead Pop Stars" ilmus aga kohutavalt valel ajal, sest kuigi lugu oli varem kirjutatud, siis äsja oli 1980. aasta kirjutatud ajalukku kui aasta, mil mõrvati Ivor Cutleri fänn John Lennon.
Paljud Šoti iseseisva muusike skeene tegijad on meenutanud, et tol ajal liikus palju n-ö "Bowie lapsi". Üks 1970. aastate lõppu paigutuv bänd võttis omale nime David Bowie "Jean Genie" laulusõnadest. See oli eespool mainitud Johnny and the Self Abusersi liikmete Jim Kerri ja Charlie Burchilli loodud bänd Simple Minds, mis oli palju tõsisem muusikaline ettevõtmine. Esialgu mõjutasid neid Roxy Music ja Magazine, nad tegid uuenduslikku kunstilist rokki ja new wave'i, kus oli siin ja seal kuulda ka süntesaatoreid. Pärast lootustandvat debüütalbumit tegid nad sünge "Real to Reel Cacophony", mis hakkas neil oodatud tähelepanu tooma ja peatselt tuuritasid nad juba sündisensatsiooni Gary Numaniga. Kolmanda stuudioalbumi "Empires and Dance" järel kutsus Simple Mindsi oma Euroopa tuurile kaasa hoopis Peter Gabriel.
Üha tõsiseltvõetavama profiili, nimekate produtsentide ja avardunud silmaringiga asus Glasgow' viisik tegema järgmist albumit, millele eelnes teistlaadi, funk'i-mõjutustega singel "Promised You A Miracle". See tegi Simple Mindsist juba edetabelite hitimeistrid ja 1982. aasta albumil "New Gold Dream" saavutasid nad oma artistliku tipu, balansseerides loominguliste uuenduste ja kommertsedu toova kõla vahel. Järgnesid veel suuremad, ülemaailmsed edulood – 1983. aasta "Sparkle In The Rain" ja 1985. aasta "Once Upon A Time" –, mis tegid bändist, kes kõigest paar aastat varem oli Glasgow' väikese lokaali Mars Bar majabänd, 1980. aastate edukaima bändi. Simple Minds kehastas kõige drastilisemalt Glasgow ja Šotimaa kirglikku ambitsioonikust, tõustes isetegevuslikust põrandaalusest skeenest maailma staadionite peaesinejaks.
Pärast Simple Mindsi tõusu järgnes 1984. aastal Glasgow'st veel üks edulugu, mis sai alguse mittemillestki. Trio nimega The Blue Nile oli esialgu samuti eksperimentaalse lähenemisega, isegi märksa rohkem kui Simple Minds, aga neil oli probleem ka suurem – lihtsalt ei osatud väga pille mängida. Bändi liider Paul Buchanan otsustas siis peale paari aastat Glasgow's tulutult edu otsimist kitarri üldse nurka visata ning asuti tegema lihtsustatud, rohkete tühjade kohtadega eksperimentaalset popi. Selle kehastuseks oli Glasgow' elust rääkiv singel "A Walk Across the Rooftops" ja 1984. aastal ilmunud samanimeline debüütalbum, mis tekitas tollases muusikaajakirjanduses tohutult elevust. 1989. aastal järgnes omaette tehnoloogiline ime, album "Hats", mis viis Blue Nile'i veelgi kõrgemale. Samaaegselt tegi tegusid ka n-ö täiskasvanute popi harrastav kollektiiv nimega Deacon Blue.
Kuid rahvusvaheline edu tõmbas Simple Mindsid ja Blue Nile'id Glasgow'st endast eemale ja suurte plaadifirmade alla. Põrandaaluses skeenes toimus teatav verevahetus, kui esimene suur ports pungijärgseid nimesid oma teed läks ja Postcardi taolised firmad uksed sulgesid. Bände tuli noorte jaoks töötus ent muusikaliselt viljakas kaheksakümnendate keskpaigas juurde ja lahedaid urkaid, kus uued bändid esineda said, oli linnas omajagu.
Sel ajal tuli mängu ka Stephen McRobbie, kes aitas Šoti indie-skeenel keerata järgmise lehekülje. Oma bändi, The Pastels asutas ta juba kümnendi alguses ja muutis selle järgi ka oma nime Stephen Pateliks, kuid temast sai omaette Šoti muusika ülioluline eestvedaja. Glasgow's tegutsedes asutas ta uue plaadifirma 53rd and 3rd, mis aitas jalad alla bändidele nagu The Jesus and The Mary Chain, Shop Assistans, BMX Bandits, The Vaselines ja Soup Dragons. 53rd and 3rdist sai omas ajaks ja hetkes legendaarseks leibeliks. The Pastelsi debüütalbum "Up For a Bit" ilmus 1986. aastal ning bänd jäi aastateks üheks armastatumaks briti indie-bändiks.
Uus indie-skeene lõi Glasgow's käima omaette 1980. aastate nn twee-popi laine, kus bändid tegid sihilikult peavoolu jaoks kõlbmatut muusikat, seda nii lindistuskvaliteedis ja produktsioonis, kui ka tihti naiivses imidžsis ja laulusõnades. Üks parimaid näited sellest 1987. aastal Stephen Pasteli plaadifirma alt esimese EP avaldanud Glasgow' duo The Vaselines, kes tõid selle naiivsuse ja lihtsuse enneolematult mänguliselt esiplaanile.
The Vaselinesist sai mõneks aastas üsnagi mõjukas bänd. Kõige märgilisemalt jõudis see mõju kaugele Seattle'isse Kurt Cobainini, kes neid hiljem Nirvanaga suisa kolm korda kaverdas. Samuti on Cobaini nähtud ka BMX Banditsi t-särgis. Kurt Cobain polnud ainus tolle aja šoti indieskeene fänn. Sonic Youthi Thurston Moore ütles, et šoti põrandaalused kirjutasid kirglikult popmuusika klassikat, sealjuures rahalisest väärtusest hoolimata. Ning 1980. aastate Glasgow'st algusest saanud edulugude ja kihava alternatiivmuusika-maastiku taustal kõrvutas prestiižne Ameerika Time Magazine 80ndate Glasgow'd isegi Motowni-aegse Detroitiga 60ndatel.
Juba 1980. aastate alguses oli Glasgow'st alla Londonisse kolinud üks hulljulge ettevõtja Alan McGee, kes armastas rokenrolli ja võõras polnud talle ka elustiil, mis sellega kaasnes. Ta lõi paar šoti-inglise punti nagu The Laughing Apple ja Biff Bang Pow – mõlema bändi nimed olid viited 1960ndate muusikale, nagu oli ka Creation Recordsiks tembeldatud plaadifirma, mille McGee väikeses Londoni korteris asutas. Oma Glasgow' juuri ta ei unustanud, vastupidi, ta hoidis kodulinnas toimuval näppu pulsil ja tekitas n-ö Glasgow-Londoni silla, tuues kodulinnast bände Londonisse ja viies Londonist tähtsamaid nimesid Glasgow'sse esinema.
McGee napsas oma plaadifirma Creation alla mitmeid eespool mainitud Glasgow' ansambleid nagu JAMC, BMX Bandits ja ka Primal Scream, mille asutas Bobbie Gillespie, kes tegutses teisteski Glasgow' kandi puntides ja oli ühe sealse märgilise põrandaaluse klubiõhtu – Splash One Happening – peakorraldajatest. Primal Screami 1980. aastate saund sobis igati twee-indie-popi skeenesse. McGee oli ka omamoodi teejuht, kes ärgitas Primal Screami Londoni klubides käies omastama uut ekstaatilist tantsumuusikat. Primal Scream võttis omaks acid house'i ja lisas ennast 1991. aastal ilmunud uuendusliku meistriteosega "Screamdelica" šoti muusika edulugude nimekirja
1991. aastal kerkis esile teinegi Glasgow bänd, kes sõitis samamoodi McGee loodud Creation Recordsi Glasgow-Londoni sillal. Samuti Splash One'i skeenes hängimas käinud Norman Blake, kes on hiljem teinud koostööd ka Pia Frausiga, jõudis oma bändiga Teenage Fanclub 1990. aastate alguseks albumil "Bandwagonesque" erilisse küpsusikka. See album on olnud aja jooksul järeltulijatele vaat et sama tugev lähtepunkt kui Nirvana "Nevermind" või My Bloody Valentine'i "Loveless", kuigi ta oli omal ajal Suurbritannias üsnagi alahinnatud. Samas saatis Teenage Fanclubi Ameerikas üllatuslikult arvestatav edu roki- ja kolledžiraadiotes. Võimalik, et selle võib kirjutada nende üsnagi ameerikalikule 60- ja 70ndate kõla arvele.
Ameerikalike kõladega vihjas 90ndate hakul tulevikule ka Glasgow muusika veteran John McElhone, kes asutas 1980. aastate lõpus projekti nimega Texas. See polnud inspireeritud mitte lihtsalt Ameerika osariigist, aga ka Wim Wendersi linateosest "Paris Texas", täpsemalt vast filmi muusikast, mille lõi Ry Cooder ja kus olid valdavaks jõuks slide-kitarrid. Sarnaste kitarridega algas uue bändi debüütalbumi "Southside" esimene singel "Don't Want a Lover", millega kohe ka läbi löödi. Texas ammutas samuti inspiratsioon Ameerikast, peamiselt just sealsest soul-muusikast ja kantripopist, ning nad näitasid, kuidas hakkab kõlama uue kümnendi kontinentideülene angloameerika poprokk. 90ndate lõpus kehastas sellist poprokki laias maailmas edu leidnud Glasgow' bänd Travis.
1990. aastate alguses tõi Glasgow's uute lainete ja bändide tekkimisse kerge pausimomendi. 80ndatel hiilanud Simple Mindsi ja Blue Nile'i hoog rauges, aga edu leidis veel kolmaski algselt eksperimentaalsem kollektiiv Del Amitri. 1980. aastatel vankumatult põrandaalusena püsinud indie-skeene hargnes laiali ja Primal Scream ning Teenage Fanclub andsid välja mitu kiidetud albumit ja reisisid mööda maailma ringi. Primal Screami tantsumuusika tuules tõusis esile ka Soup Dragons, kes kirjutas enda arvele paar hitti. Veidi kaugemalt, Aberdeenist pani šotlasi briti tantsumuusikakaardile Shamen, Glasgow's küttis tantsupõrandaid kuumaks DJ-de kollektiiv Shami. Glasgow oli briti ja maailma muusikale andnud juba nii palju, et väärinuks ammu suure muusikalinna tiitlit, mille kusjuures UNESCO hiljem linnale ka andis.
See-eest tekkis 1990. aastate keskel veel üks šoti muusika renessanss. Seda juhtisid kolm bändi, kes alustasid Glasgow' klubides esinemist enam-vähem samal ajal, kui Alan McGee leidis Glasgow' kontsertbaaris King Tut's esinemas Manchesterist pärit Oasise.
Esimene neist sündis uskumatult tagasihoidlikult. Aastaid tervisemurede ja töövõimetuse käes kannatanud muusik Stuart Murdoch oli kirjutanud portsu lugusid, mille ta sai tänu Šotimaa töötutele muusikutele suunatu abirahale linti võtta. Kolme päevaga nokitseti valmis album "Tigermilk", aga bändist, mille nimeks sai Belle and Sebastian, sai tähtis kollektiiv, kes tegutseb tänaseni ja on nii käimasoleva sajandi alguse kui eelmise lõpu üks armastatumaid indie-popi bände. Nime tegid nad endale 1996. aasta albumiga "If You're Feeling Sinister", mille kõla inspireeris nii Glasgow' vanad tegijad nagu Orange Juice, kui ka 60ndate briti folk à la Nick Drake.
Glasgow muusikaelule oli aga isegi tähtsam The Delgados, kes mitte ainult ei ladunud vundamenti uutmoodi Glasgow' lo-fi skeenele, vaid asutas ka plaadifirma Chemikal Underground. Ammu pärast seda, kui esialgne Glasgow independent-ajastu läbi oli, tegi The Delgados täpselt sama vempu ja asjatas kõik ise. Enda esimeste reliisside jaoks loodi plaadifirma, mille alt anti välja ka Glasgow renessansi kolmanda bändi Mogwai debüütalbum "Young Team". Seejärel aidati käima ka bändi Arab Strap karjäär, mis kestab samuti tänaseni. The Delgados ise tegi 1995. aastal algust lühialbumiga "The Lazerwalker", millega vihjati pikalt ette nullindate indie-rokile.
Nullindate atlandiülesest indie-roki puhangust rääkides, siis sündis üks varajane ja ülioriginaalne ettevõtmine just nimelt Glasgow's aastatuhande vahetumise kandis. Life Without Buildings vaatas jällegi nagu paljud teisedki Glasgow muusikud Ameerika poole, kus nende pidepunktideks oli new wave'i legendid Talking Heads või ESG. Life Without Building esines isegi endale alles nime tegevate New Yorki indie-roki gigantidega The Strokes, kuid pärast tohutult hinnatud debüütalbumit "Any Other City" läks bänd laiali ja seda sel lihtsal põhjusel, et keegi bändiliikmetest ei soovinud muusikas midagi suurt saavutada ja kõrgendatud tähelepanuga kaasnenud surve neile ei sobinud.
Küll aga oli nullindate indie-rokki Glasgow'l panustada kunstikooli taustaga bänd Franz Ferdinand. Neil oli Glasgow bändile kohaselt plaanis enda muusika ise välja anda, kuid selleni ei jõutud, sest elevus nende ümber paisus liialt kiirelt ja plaadifirmad hakkasid põhjusega nende allkirja üle konkureerima. 2004. aastal ilmunud omanimeline debüütalbum oli järjekordne Glasgow'st pärit tähelend, mis vallutas kõik raadio- ja muusikakanalid. Franz Ferdinandile järgnes veel edukaid ettevõtmisi. Peatselt tulid sarnased hititegijad The Fratellis ning hiljem elektropopi trio Chvrches, peavoolu popmuusikataevasse lendas Lewis Capaldi.
Mõnda mainitutest pubidest ja klubidest saab Glasgow's külastada tänaseni ning viimastel aastatel on tänu ülitugevale kaasaegsele põrandaalusele skeenele klubisid juurde tekkinud. Seda koos kommuuniraadiojaamade ja kõikjalt maailmast artiste kokku toovate festivalidega. Lisaks lahedatele esinemiskohtadele on Glasgow täis plaadipoode, ühte neist juhib ka Pastels Stephen. Kõike seda aitab avastada Glasgow metroo, mida kutsutakse tänu ringikujulisusele ja oranžile värvikoodile Clockwork Orange'iks.
Läbi aegade püsinud sünergia isetegevuslike artistide, esinemiskohtade, plaadipoodide ja -firmade vahel on hoidnud Glasgow kui muusikalinna südame pulssi töös. Kultuuriliselt rikkalik pinnas vihmases rohelises linnas on toonud jahmatava regulaarsusega mitmes erinevas laines olulisi popmuusika nimesid ja indie-bände. See on hoidnud Glasgow'd Briti saarte kultuuri esirinnas aastakümneid ning teinud sellest ka terve maailma ühe hiilgavaima muusikalinna.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor