Brasiilia suuruselt teise linna, tohutu Rio de Janeiro (RDJ) üle valvab üks seitsmest kaasaegsest maailmaimest – Lunastaja Kristuse kuju. Lisaks on seal Maracanã staadion, üks maailma suurimaid, läbi Sambodromo piirkonna voolavad maailmakuulsad karnevalid, mis koos kuurort-linnaosade ehk balneario'tega ja paljude teiste tõmbenumbritega teevad linnast ühe lõunapoolkera külastatuma metropoli. Oma nime sai linn 1502. aasta esimesel jaanuaril toimunud portugallaste ekspeditsioonist. Tänu kuupäevale nimetasid nad sealse paiga jaanuari jõeks (rio de janeiro).

Tupi hõimu maadele rajasid portugallased 1565. aastal linna ja järgmisel sajandil hakkas see tänu sisemaalt, Mias Geraisist leitud kullale kasvama sadamalinnana. Kui Portugali kuninglik perekond Napoloeni vallutuste eest põgenes, sai 19. sajandi alguseks juba uhkest Rio de Janeirost läbi aegade ainus Euroopa riigi pealinn, mis asus teisel kontinendil. See peegeldus ka hilisemas popkultuuris, kus kunagine koloonia haruldasel kombel emamaa saavutused varjutas. RDJ oli Portugali ja Brasiilia ühendkuningriiki pealinn, kuhu rajatu suured raamatukogud, akadeemiad, botaanikaaiad ja paleed, aga kuhu paraku toodi Aafrikast ka rohkelt orjasid. Nende järeltulijad mõjutasid tulevikus tugevalt ka Brasiilia muusikat.

Brasiilia iseseisvumise järel (1822) jäi RDJ riigi pealinnaks. Sel ajal hakkas vähenema orjandus, samal ajal moderniseeriti linna tööstuste ning kaasaegsemate mugavustega. RDJ uude tekstiilitehasesse saabus tööle ka palju britte, kellest ühel oli 1894. aastal kaasas selline asi nagu jalgpall, mille tutvustamine brasiillastele osutus nende kultuuris saatuslikult oluliseks. Sajandivahetuse aegu tekkisid kasvava populatsiooniga ajaloolisest kesklinnast eemal mägedes esimesed kurikuulsad vaesed piirkonnad ehk favela'd ning toimusid mitmed mässud ja rahutused ebaõigluste vastu. Linn laienes ka lõuna suunal, mööda randa, kerkisid hotellid ja arendati välja Copacabana – üks maailmakuulsamaid randasid – ja Ipanema, mis jäädvustati hiljem igaveseks popmuusikalukku. Suhe paradiisi ja ebavõrdsuse vahel saadab Rio de Janeiro elu tänase päevani ning pakkunud kõneainet nii lauludes kui ka suurte spordivõistluste taustal.

Kuigi RDJ oli 1960. aastateni kõige suurema rahvaarvuga Brasiilia linn ning hariduskeskus, viidi sajandi keskel, teise vabariigi ajal pealinn keskmaale, uude Brasilia linna. Lisaks Portugali või Aafrika riikide päritolu elanikkonnale rikastus Põhja- ja Lõuna-Ameerika üks suurimaid metropole veel teistegi Euroopa immigrantidega Itaaliast, Hispaaniast ja Saksamaalt, uusi elanikke tuli ka Aasiast. Tänaseks elab teiste Brasiilia linnadega võrreldes RDJ slummides või favela'des kõige suurem osa linna elanikkonnast. Kui Sao Paulo rahvaarvult Rio de Janeirost mööda läks, jäi RDJ ikkagi kultuuri ja hariduse keskpunktiks, kust tulid Brasiilia suurimad popmuusikanimed. Kusjuures – kogu Brasiilia muusikat ja kultuuri esindav samba pärinebki siit linnast ja samba nimi on külge kleebitud ka brasiillastele hingelähedasele jalgpallile.

Ühest küljest oli RDJ-s 20. sajandil kultuuriline koorekiht ja tugev kirjanduslik taust, mille eest kõneleb ka linna keskel asuv Ladina-Ameerika suurim raamatukogu. Teisalt tõid maapiirkondadest linna ümber asunud inimesed kaasa oma brasiilia folgitraditsioonid ja tango brasiliero, millest arenes linnastudes tantsu- ja muusikastiili samba, mis hakkas 1920. aastatel levima Rio Estacio piirkonnas. Esialgu oli peamiselt afro-brasiillaste samba isegi keelustatud ja politsei peksis säärased kogunemised laiali, kartes, et madalamad klassid leiavad seeläbi ühisosa ja hakkavad juhtivaid klasse ohustama. Kuid 1920. ja 1930. aastatel sai samba siiski kõige populaarsemaks heliks, mis kõlas ka raadiotes ning kostus sadadest kõridest linna traditsioonilistel karnevalidel. Donga 1917. aasta lugu "Pelo Telefon" oli esimene teadaolev samba salvestis ja esimene n-ö hitt. Kirjaniku Coelho tekstidel põhinev "Cidade maravilhosa" ("Imeline linn") sai sootuks RDJ hümniks ja on seda tänaseni.

1930. ja 1940. aastatel jõudis samba ka keskklassi ja lõpuks kõrgklassini, kui populaarseid sambista'sid tuli aina juurde ja sambast sai pika puuga kõige lindistatum žanr kogu Brasiilias, aga eeskätt muidugi Rio de Janeiros. Isegi Lõuna-Ameerika ajaloo kõige olulisem ja tuntum klassikalise muusika helilooja, RDJ-s sündinud Heitor Villa-Lobos võttis samba omaks ja viis selle kokku USA muusikutega. Ühendriikides hakati eksootilist brasiilia muusikat levitama ka raadiotes ja 1939. aasta orkestrisamba "Aquarela Do Brasil" sai esimeseks Brasiilia looks, mis oli populaarne ka väljaspool kodumaad. Ühendriikides tunti Ary Barroso lugu lihtsalt kui "Brasil" ja Barroso oli üks peamisi heliloojaid kolmanda vabariigi ajal, Brasiilia muusika kuldajastul, mil riigivõim võttis samba omaks rahvusliku identiteedi osana.

Samba ülemvõim tõi 50-ndatel kaasa erinevaid variatsioone ja allžanreid, mida klassideülese nähtuse puhul oodata võiski. Enam ammu polnud tegu pelgalt vaeste äärealade muusikaga. Prominentsed staarid nagu Elizeth Cardoso, keda ülistas isegi Edith Piaf, oli laiaulatusliku tämbriga laulnud juba kümnendi jagu, aga üks kohtumine 50-ndate lõpus lisas Cardoso karjääri ajaloolise kauamängiva, millest sündis üks samba allžanritest. Tijuca piirkonnas sündinud Antonio Carlos Jobim oli noor sambista, keda köitis ka USA lääneranniku pehme ja soe jazz à la Chet Baker ja Stan Getz. Tugeva kirjanduseluga Rio de Janeiros oli Jobim loonud loomingulise sideme ühega paljudest kohalikest luuletajatest, Vinicius de Moraesiga. Koos kirjutati Elizeth Cardosole esitamiseks pala "Chega De Saudade" (1958). Mängu tuli ka väline tegelane – pea kümme aastat hulkur-muusikuna Rios ja mujalgi rännanud Joao Gilberto, kes oli pärit kaugelt Kirde-Brasiiliast. Gilberto oli üks esimesi brasiillasi, kes nägi, et üha enam populaarsed võimendid lubavad nii kitarrimängu kui laulu esitada märksa vaiksemalt, tundelisemalt, kui mitte isegi laisemalt. Kokku said komponendid millekski revolutsiooniliseks – Gilberto pehme ja sünkopeeritud samba-kitarr, Jobimi tundeline Ameerika jazz'ist mõjutatud komponeerimine, Moraesi võluv poeesia ja kogenud Cardoso esitused. 1958. aasta "Chega De Saudade" märkiski uue muusika, bossanoova sündi ja Cardoso sama aasta albumist "Cancao Do Amor Demais" sai esimene bossanoova-album.

Kaks aastat hiljem lindistas Joao Gilberto kiirelt oma versiooni ja samal 1960. aastal sai ta enda CV-le kirja veel kolm varajast bossanoova-albumit, mille seas oli ka teine A. C. Jobimi kirjutatud bossanoova vundament-hitt "Desafinado", mis tähendab tõlkes häälest ära olemist. Ja polnud ime, et Ameerika lääneranniku jazz'ist inspireeritud muusika leidis kõlapinda ka Ühendriikides. Kaks aastat hiljem võttis Jobimi mõjutanud Ameerika saksofonist Stan Getz ise tolle "Desafinado" koos kitarristi Charlie Byrdiga albumil "Jazz Samba" käsile. Esimene väljaspool Brasiiliat tehtud samba-album oli sündinud. Järgmisel aastal tuli mängu ka Gilberto abikaasa Astrud Gilberto, kes debüteeris New Yorkis lindistatud palaga "Girl From Ipanema". 1964. aastal ühendas nüüd Ameerikasse ümber asunud Joao Gilberto jõud Stan Getziga, et luua ajalooline album "Getz/Gilberto", millest sai üks läbi aegade enim müüdud jazz-album ja tänu millele plahvatas bossanoova rahvusvahelisel tasandil. Rio de Janeiro kutsuti New Yorki prestiižsesse Carnegie Halli esitluskontserti andma, mille järel tegi näiteks tulevane staarprodutsent Quincy Jones oma esimese hittplaadi "Big Band Bossa Nova".

Jobimi loodud muusika sai Ameerikas ülipopulaarseks nähtuseks. Iga natukese aja tagant pandi jälle plaadile uus tõlgendus tema lugudest "Girl From Ipanema" või "Desafinado". Bossanoova arhitekt polnud ise kunagi edev esindusnägu ja eelistas stuudios nokitsemist laval esinemisele, kuid ei saadud üle ega ümber ka tema isikut kehtestavast 1963. aasta albumist "The Composer of Desafinado Plays", mis üritas pealkirjas igaühele selgitada, kes uue ja populaarse muusika taga on. Värskest muusikast sündisid Ameerikas ka uued jazz'i-standardid, Jobim ise tegi koos Frank Sinatraga hiljem albumi ja mitu bossa-jazz'i meistriteost ning teda hakati õigustatult kutsuma Brasiilia George Gershwiniks. Samuti Ameerikas staariks saanud Joao Gilberto sai see-eest kodumaal hüüdnime O Mito ehk lihtsalt "legend".

60-ndate alguses õitses bossanoova ja samba Rio de Janeiros veel enam kui 40- ja 50-ndatel ning standardeid ameeriklastele ja teistele aina lisanud. 1963. aastal tegi RDJ favela'dest esile tõusnud Jorge Ben, veel paar pala, mis võivad ükskõik kellel ja ükskõik kus hakata peas ketrama, kui neile Brasiiliat mainitakse. Ben päris carnaval'idel esinenud isalt samba rütmid, aga oli vaimustuses ka uuest briti sensatsioonist, The Beatlesist. Tulemuseks olid Brasiiliat defineerivad singlid "Mas Que Nada" ja "País Tropical". Esimene neist levis peagi Ameerikas kulutulena tänu ühele teisele USA-sse kolinud riodejaneirolasele, Sergio Mendesele ning Jorge Beni laule laulsid kõik Ella Fitzgeraldist ja Dizzy Gillespieni.

Selle taga, miks Mendese ja Gilberto taolised asusid Ameerikasse ja miks näiteks Jorge Ben pärast suurepärast algust ja samba-innovatsiooni närbus, oli ka laialdasem poliitiline põhjus. Brasiilia neljas vabariik oli olnud täielikult demokraatlik ja modernne, kuid president Joao Goularti vasakule poole nihkuvat poliitilist vaadet nägi konservatiivsem kesk- ja kõrgklass ohuna. Erilist ohtu tundsid punahirmus Ameerika Ühendriigid, kes Kuuba kriisi järel ajas oma kombitsad igale poole ja nägi kommunismiohtu ka seal, kus seda polnud. Brasiilias susisesid riigipöörde alged ja USA lasi käiku seda toetava operatsiooni nimega "Brother Sam". Võimu võtmiseks pöörduti armeejuhtide poole, tänu millele sai 1964. aastal pukki militaarrežiim. 60-ndate lõpus muutus hunta veelgi karmimaks ja piinas ning isegi hukkas dissidente, suruti alla igasugust teisiti mõtlevat kultuuri, sealhulgas muidugi popmuusikat.

Suurim kultuuriline reaktsioon ja revolutsioon tärkas põhjapool Bahias tropicalia liikumise näol, mis võttis inspiratsiooni Ameerika kontrakultuursest psühhedeeliast. Rokilembeline Jorge Ben mõistagi ühines selle liikumisega ning tema sambaroki alged ja tropicalia lühike 1968. aasta plahvatus levis ka Rio de Janeirosse, kus senised samba ja bossanoova artistid märksa tõsisemaks muutusid. Aina enam tehti uut ja huvitavat Brasiilia segumuusikat, nagu 1971. aasta Erasmo Carlose omanimeline brasiilia roki meistriteos.

1971. aastal ilmus teinegi Rio de Janeiro ja Brasiilias muusika absoluutse legendi meistriteos. Nagu Carlose puhul, oli ka tema varasem looming pigem pehme samba ja Brasiilia jazz'i suunaline. Selleks artistiks oli Chico Buarque, kes pärines privilegeeritud ja haritud perest. Tänu pere taustale ja enda õpihimule oli tal noorest peale avar silmaring ning lõpuks kinnistas ta end kui üks suurimaid Brasiilia renessansimehi – lisaks eduka muusiku karjäärile on ta ka kirjanik, poeet ja dramaturg. Kümnendivahetusel, ajal mil Brasiilia hunta terror oli oma haripunktis, oli Buarque üks peamisi Rio de Janeiro tropicalia liikumise figuure. Eriti tähtis oli see album, mille ta kirjutas eksiilis Itaalias – samasuguses paguluses viibisid toona ka teised Bahia piirkonna tropicalia liidrid Caetano Veloso ja Gilberto Gil. Naastes Riosse, andis Buarque 1971. aastal välja albumi "Construção", mis kujunes tolle aja Brasiilias monumentaalseks teoseks – iga lugu sellelt plaadilt sai hitiks. Tänaseks on üle 1500 Chico Buarque'i loo kaverdatud eri artistide poolt üle kogu maailma.

Aasta hiljem ilmus teinegi selle aja mureliku Brasiilia muusika klassikaks saanud teos, millelt pärit mitu paljukaverdatud Rio de Janeiro hitti. Samuti musikaalsete ja kultuursete vanematega üles kasvanud Milton Nascimento, kes töötas teismelisena DJ-na, oli juba 1970. aastal andnud välja mõjuka folkalbumi "Courage" ja tõusnud kodumaa edetabelite tippu 1970. aasta plaadiga "Milton". Kuid koos Belo Horizonte semu Lô Borgesega loodi 1972. aastal üks esimesi Brasiilia duubelalbumeid – "Clube da Esquina". Sellel albumil lõi kaasa terve trobikond Minas Geraisi muusikuid, samuti Rios tuntud helilooja Paulo Moura, kes vastutas plaadi lopsakate orkestratsioonide eest. See ekspansiivne album on vaieldamatult üks olulisemaid teoseid kogu Brasiilia populaarse muusika ajaloos. Nascimento erakordselt loominguline karjäär on kestnud kuni saate salvestamise hetkeni ning hõlmanud koostöid mitmete Ameerika muusikahiidudega, sealhulgas Wayne Shorter, Herbie Hancock, James Taylor ja paljud teised.

1970. aastate algus tähistas Brasiilia muusikas justkui murdepunkti – aega, mil karm poliitiline kliima aitas muusikal täiskasvanuks saada, muutuda tõsisemaks ja mitmekülgsemaks. Sellel hetkel põimusid varasemad samba, folgi, bossa, jazz'i ja roki jooned, sünnitades mitmeid suurteoseid, mis hargnesid hiljem uutesse suundadesse. Sel perioodil tegi ühe oma tippteose Rio de Janeirost pärit Marcos Valle, kes oli varem tuntust kogunud kergema samba ja bossanoovaga ning saanud juba 19-aastaselt Brasiilia aasta laulukirjutaja tiitli. Tal oli teatav edu ka Ameerikas, eriti tänu oma sihilikult ingliskeelsele 1968. aasta samba-albumile. Kuid ka tema muusika muutus ajas keerukamaks. Inspireerituna tropicalia liikumisest, lõi ta 1971. aastal albumi Garra ("Küünis"), kus sulatas kokku funk-muusika ja peenekoelised orkestratsioonid. Garra kujunes Brasiilia popmuusika klassikaks. Selle "küünisega" haaras Valle oma karjäärist tõeliselt kinni ja liikus edasi juba fusion'i suunas, kolides paar aastat hiljem Ameerikasse. Samas ei vaibunud tema tähtsus kunagi – Valle on suutnud end pidevalt ajaga kaasas hoida ning teda on korduvalt taasavastatud nii 80-ndatel, 90-ndatel kui ka tänapäeval. Legendaarne artist on muuhulgas külastanud ka Eestit.

Varaseid Marcos Valle salvestusi aitas üles võtta klassikalise muusika haridusega arranžeerija, produtsent ja helilooja Arthur Verocai. Kuigi Verocai oli lindistanud mitmeid märkimisväärseid artiste ja teinud hulgaliselt koostöid, tuli tal keerulisel ajaperioodil keskenduda pigem kohustuslikule tööle – kirjutada muusikat riiklikule televisioonile. Sellegipoolest õnnestus tal 1970. aastate alguses välja anda ka omanimeline sooloalbum. Keset selle ajastu Brasiilia muusika tormilist mitmekesisust jäi Verocai teos esialgu justkui varju. Ühelt poolt sellepärast, et autor tegutses sageli pigem kulisside taga, teisalt seetõttu, et muusikamaastik oli sel hetkel täis tugevat konkurentsi. Ometi on tema 1972. aastal Rio de Janeiros salvestatud albumist saanud kauakadunud klassika, mida nüüd nähakse kui omamoodi murdepunkti. Verocai kasutas ära tropicalia liikumise loodud võimalused ja viis need uude suunda – sügavamasse funk'i à la David Axelrod.

Ja sellele järgnes Rio de Janeiros veel üks jazz-funk-fusion'i haru, mis oli ka seotud Marcos Vallega. Copacabana ranna piirkonnas kogunes kollektiiv muusikuid, kes kõik olid eraldi tegutsenud, kuid lõpuks koos mänginud kohalikes ööklubides. Kui Valle nendega tutvus, kutsus ta kogu seltskonna endaga salvestama. Sõpruse süvenedes palus kollektiiv Vallet, et nad võiksid oma bändile panna nime ühe tema loo järgi – "Azimuth". Luba saadi ning 1975. aastal ilmuski Azymuthi omanimeline debüütalbum, millest sai koheselt deep-funk'i klassik. Rahvusvaheline läbimurre tuli siiski hiljem, 1979. aasta fusion-disko hitiga "Jazz Carnival". Azymuth nimetas oma muusikat ise samba doido'ks – hulluks sambaks –, kuid nende muusika kompott oli ka kõike muud kui samba. See, kuidas Brasiilia muusika pärast tropicalia liikumist isekeskis ja väliste mõjudega põimudes arenes, sai hiljem üldise nimetuse música popular brasileira, sageli lühendatult MPB.

MPB koondas endasse ühe viljakaima ja progressiivseima perioodi Brasiilia popmuusika ajaloos – ajastu, mil riigivõim oli samal ajal sügavalt regressiivne. Paljud artistid riskisid loominguga eksiili sattumisega või valisid selle lõpuks vabatahtlikult. Muusika oli suurepärane ja tähenduslik, kuid sageli tuli väga hoolikalt kaaluda, millest laulda ja kuidas end esitleda. Instrumentaalmuusika puhul oli risk muidugi väiksem, mistõttu sai just see mitmetel loojatel oluliseks väljundiks. Üks Rio de Janeiro päritolu muusik käis vahepeal Prantsusmaal ja Itaalias, aga naasis 70-ndatel Brasiiliasse, et luua midagi üsna ennekuulmatut. Tunnustatud helilooja ja multiinstrumentalist Egberto Gismonti, kes kasvas üles inspireerituna oma linna suurkujust Heitor Villa-Lobosest, oli mänginud ja salvestanud tohutult, kuniks otsustal 80-ndatel, sügava hunta ajastu hakul seigelda sügavale Amazonase džunglisse, kus ta kohtus põlisrahvaga, kellega ta leidis ühise keele vaid läbi muusika. Tema 1980. aasta album "Circense" on vaieldamatult üks tema tippteoseid – jazzartisti looming, mida on praktiliselt võimatu žanriliselt piiritleda. Gismonti erakordselt viljakas karjäär on toonud talle tuntust üle kogu maailma.

Üks tõeliselt suur figuur – nii füüsiliselt kui ka Brasiilia soul-muusika tähenduses – oli Tim Maia, keda õigustatult nimetatakse Brasiilia souli isaks. Enne oma tähetundi viibis Maia Ameerikas, kuid sattus narkootikumide tarvitamise tõttu probleemidesse ning deporteeriti. Naasnuna Brasiiliasse sõbrunes ta São Paulos tropicalia liikumise kõige pöörasema bändi, Os Mutantesega. Sellest kohtumisest ja omaenda Ameerika kogemustest ammutas ta inspiratsiooni, et luua segu armastatud USA soul-muusikast ja Brasiilia kohalikust tunnetusest. Tema muusika levis kulutulena just Rio de Janeiro põhjapoolsetes töölisklassi piirkondades, kus mõõduka edu toonud hitid aina kasvatasid suure laulja legendi. 

Tema tuntusele aitas kaasa ka kurikuulsus – rokenrollilik elustiil, ausameelsed ja sageli poleemikat tekitanud väljaütlemised ning avalik narkootikumide tarvitamine. Maia jäi sageli hiljaks isegi oma suurimatele esinemistele, ent tegi seda alati läbi huumoriprisma. See kõik tegi temast rahvakangelase. Kui tema varased plaadid olid kohati isegi psühhedeelse soul'i albumid, siis 1983. aastal ilmus tema edukaim album koos hitiga "O Descobridor dos Sete Mares". Rio de Janeiro randu ülistav lugu kujunes kiiresti linna üheks stamplooks ja pidude hümniks. Ja pidutsemiseks oli peagi põhjust – aina rohkem rahvast tuli tänavatele protestima, kuni 1985. aastal langes diktatuur ning Brasiilia kultuur sai lõpuks vabamalt hingata.

Demokraatia naasmine tõi Brasiiliasse 1980-ndatel kaasa Ameerika populaarse muusika laialdasema leviku. São Paulost kujunes tugev punkmuusika kants, samas kui rahvusvahelist tunnustust kogusid Brasiilia metal-bändid, eesotsas Belo Horizonte grupiga Sepultura. Selles märgatavalt positiivsemas ja vabamas õhkkonnas oli kultuuriliselt mitmekesine ja massiivne Rio de Janeiro valmis uuteks muusikalisteks puhanguteks. Just RDJ lõunaosa ehk zona sul randade kandist tuli 80-ndatel esile uus bänd Blitz, millest sai esimene Brasiilia rokkbänd, mis saavutas laialdase peavoolu edu. Blitz käivitas muusikalise nähtuse, mida hakati 1980. ja 1990. aastatel nimetama BRock'iks. Blitz ühendas uut generatsiooni uuel ajastul. Kusjuures, üks bändi liikmetest oli ka legendaarse São Paulo bändi Os Mutantese endine liige.

1990ndatel hakkas pead tõstma ka favela'de ja "päris rahva" ööklubide muusika, mis võttis tugevalt eeskuju Ameerika helidest – eriti hiphopist ja Miami bassi muusikast. See uus, noor ja esimene peamiselt sämplitele tuginev Brasiilia muusikavorm sai taas alguse Rio de Janeirost, täpsemalt selle äärelinnadest. Alguses olid pioneerideks näiteks DJ Marlboro, kes mängis Ameerika värskeimat tantsumuusikat kohalikel pidudel. Tasapisi hakkasid esile kerkima ka kohalikud artistid ja kujunes välja eristuv muusikastiil, mis sai nimeks funk carioca. Hiljem hargnes see mitmeks alamžanriks. Nimetuses "carioca" tähendabki RDJ elanikku, kuid funk carioca ei jäänud vaid linna piiridesse – see levis kiiresti üle kogu Brasiilia ning lõpuks, 21. sajandi alguses, ka üle maailma, saades üheks laialdasemalt esindatud klubimuusika stiiliks. Näiteks USA-s tõi selle mõjutusi oma muusikasse RnB-artist M.I.A., samal ajal kui nullindatel sai funk carioca eriti populaarseks Ida-Euroopa klubides – Rumeenias, Bulgaarias, Ukrainas ja mujal.

Uuel sajandil naasis RDJ Stadio Maracanale ja mujale Brasiiliasse jalgpalli MM. Jalgpallihullu rahva kultuurilises keskuses on mitu suurt ajaloolist jalgpalliklubi nagu Vasco da Gama, Fluminese, Botafogo ja Flamengo. Viimase fänn pidi olema Tim Maia, kuna tema diskograafiast leiab ka klubinimelise loo. RDJ-st on pärit ka jalgpallilegendid Zico, Romário ja Ronaldo ning 2016. aastal tuli Lõuna-Ameerika kultuuripealinna ka 2016. aasta olümpiamängud. 1999. aastal alustas linnas prestiižne rahvusvaheline filmifestival. Samal aastal ilmus ka ülipopulaarse räppi, rokki ja reggae't segava kohaliku bändi O Rappa kolmas album, millel tuuakse esile ühiskondliku ebavõrdsuse teema, mis on linnas endiselt aktuaalne. Sama üritati teha nii RDJ-s kui mujal Brasiilias 2014. aasta jalgpalli MM-i ajal, kui uhked staadionid reklaamisid kahtlemata fantastilist paika oma paljude võludega tervele maailmale, varjates samas laialdast vaesust ja sellega kaasnevat kuritegevust.

Tihti ongi Rio de Janeiro olulisemad muusikalised liikumised alguse saanud just favela'dest ja äärealadest – afrobrasiillaste kogukondadest ja töölisklassi piirkondadest. Sama palju kui need piirkonnad on pakkunud inimestele väljakutseid ja frustratsiooni, on need olnud ammendamatuks inspiratsiooniallikaks muusikutele ja kirjutajatele. Rio de Janeiro on hairdus- ja kultuurikeskusena ning elanikevahelise kontrasti abil loonud muusikat, mis levis kõigepealt Ameerikates ja siis mujal maailmas. Riolased on alati olnud vastuvõtlikud välismõjudele ning olnud altid neid kohalike traditsioonidega segama, luues nii muusikat, mis on leidnud tunnustust üle maailma ning kinnitanud end seeläbi suure Brasiilia peamise muusika- ja kultuuripealinnana. Uus sajand toob aina uusi artiste hiphopist roki, funk'i ja jazz'ini. Näiteks Brasiilia oma vaste Rihannale või Beyoncele Anitta näol või samba uue tulemise eestvedaja Seu Jorge. Rio de Janeiro on ja jääb Ladina-Ameerika peamiseks maailma muusikalinnaks.