Jamaika lõunarannikule rajatud Kingston tekkis pärast 1692. aasta maavärinat, mis laastas esialgset sadama-asulat Port Royalit. Paar sajandit hiljem saatis see võrdlemisi väike linn oma muusikaga värinaid üle maailma. Linna kujunemisele muusikalinnaks panid aluse mitmed tegurid – need olid nii ajaloolis-poliitilised, geograafilised, etnilised kui ka religioossed. Endise Briti kolooniana Kariibi meres on Jamaika olnud tugeva Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide mõju all, samas olnud ümbritsetud ka teistest Kariibi mere kultuuridest, eriti Trinidadi ja Tobago ning Kuuba omast.

Kingstoni elanikkond on peamiselt Aafrika päritolu, kuid samal ajal on see suurim inglise keelt kõnelev linn Ameerika maailmajaos, mis asub Ühendriikidest lõuna pool. Jamaika rahvastik kuulus küll Anglo-Ameerika kultuuriruumi, kuid hoidis tugevat sidet oma Aafrika päritoluga. Seda sidet kehastas 20. sajandi alguses ka riigi esimene rahvuskangelane Marcus Garvey.

Garvey kolis Kingstonisse, mis oli nüüdseks kujunenud Jamaika poliitiliseks, kultuuriliseks ja majanduslikuks keskuseks. Seal asutas ta 1914. aastal UNIA, ühingu, millega hakkas edendama pan-afrikanismi ning propageerima mustanahaliste natsionalismi. Tema tegevus laienes Londonisse ja New Yorki, kus ta rajas mustanahaliste töölisühingu, ajalehe ning laevaliini Black Star Line, mis ühendas Ameerikat ja Libeeriat – üht kahest koloniseerimata Aafrika riigist.

Garvey ebarealistlikult ambitsioonikas idee viia kunagiste orjade järeltulijad tagasi Aafrikasse ning asutada seal ühine Aafrika riik, mis heidaks välja kolonialistlikud võimud, leidis Jamaikal rohkelt poolehoidjaid. Kui ta lõpuks Ameerikast deporteeriti, asutas ta kodumaal esimese modernse Jamaika poliitilise partei – People's Political Party. Garvey ja tema ideid koondav garveyism said hiljem Jamaika kultuuris, eriti muusikas, olulise koha.

Teine muusikat tugevalt mõjutanud aspekt oli 1930. aastatel esile kerkinud saareriigi oma religioon, millel olid tihedad seosed teise koloniseerimata Aafrika riigi, Etioopiaga. Kui hispaanlaste asustus tõi Jamaikale katoliikluse ja britid levitasid protestantlikku kristlust, siis paljud jamaikalased hakkasid praktiseerima oma seguversiooni kristlusest. See ammutas mõjutusi ka judaismist ning kummardas elavat isikut kui jumala, Jeesuse teist tulemist, või prohvetit.

Selleks isikuks oli Etioopia keiser Haile Selassie, kes krooniti 1930. aastal ja keda hakati tundma kui Ras Tafari – ras tähendab Etioopias juhti ning Tafari oli Selassie sünninimi. Kaugel Jamaikal, kus valitsevatesse kolonialistidesse vastu suhtuti aina negatiivsemalt, nähti Selassie kroonimist kui jumalikku sündmust – Aafrika ühes viimases vabas kantsis oli keegi, kes suutis vastu seista Euroopa poliitilisele ja militaarsele jõule.

Usuliikumise nimeks saigi rastafarianism, mis oli tugevalt afrotsentriline ja jagas garveyistlikku ideed, et Aafrikas asub tõotatud maa, kuhu tuleb naasta. Rastafaride usus sai Aafrika piiblilugudest inspireerituna nime Siion, samas kui koloniseerijate läänemaailm kehastas kurja Babülooniat. See uskumus levis algselt maapiirkondades ja mägedes, kuid jõudis hiljem ka Kingstonisse, kus see põimus Jamaika unikaalse muusikaga.

Koos nende poliitilis-religioossete eripäradega oli Jamaika rahval ka oma keeleline identiteet. Räägiti tugevat ja omanäolist inglise keele dialekti, mida kutsutakse patois'ks. Lisaks kasvas saare troopilises ja mägises maastikus looduslikult kanepitaim, mis oli alati rahva seas populaarne. Mõlemat võib kuulda juba varajases Jamaika populaarses muusikas, mida esindasid Kingstoni esimesed staarid Count Lasher ja Lord Flea, kes mängisid esimest Jamaika isetekkelist folkmuusikat ehk mento't. Mento laenas rütme ja arranžeeringut Trindadi kalüpso-muusikast, kuid lisas sinna killukese Ameerika jazz'i, mida kuuldus raadiost.

Kuid 1950. aastatel oli Jamaikal kõige populaarsem Ameerika rütm ja bluus, eriti lõunaosariikide ja New Orleansi stiil, mis kandus ilusti üle ka Jamaika saarele. Raadiod muutusid üha levinumaks ning inimesed kuulasid kodudes Ameerika RnB staare nagu Fats Domino ja Louis Jordan. Need artistid ei osanud ilmselt arvatagi, millise hulluse nende muusika kauges troopilises Jamaikas vallandas. Jamaikalased ei piirdunud aga pelgalt raadiokuulamisega – nende muusikaelu keskmes olid õue- või vabaõhupeod, mida korraldati soundsystem'ide ümber. Need olid aina kõrgemaks kasvavad, ise ehitatud kõlaritornid, mis mängisid Kingstoni tänavatel valjult peomuusikat joovastuses inimestele, kes tajusid juba iseseisvuse hõngu.

Kingston oli linn, kus koostöö asemel valitses konkurents. Ööelu hakkasid domineerima kaks soundsystem'i – linna kolinud endise politseiohvitseri Duke Reidi Trojan ja Kingstoni enda poja Coxsone Doddi Downbeat. Mõlemad mehed reisisid Ameerikasse, et leida sealt kõige uuemaid ja kuumemaid rütmi ja bluusi hitte, et teise soundsystem'i üle trumbata.

1960. aastate alguses hakkas Ameerikas rütm ja bluus kiiresti taanduma ning sellised Doddi ja Reid pidid tihedas konkurentsis kiiresti kohanema. Lahendus oli lihtne – hakata salvestama oma versioone sellest muusikast. Esialgu tehti seda metalli põhjal atsetaatplaatidele, mida kutsuti dub plate'ideks – sellest nimetusest kujunes hiljem välja ka üks murranguline muusikažanr. Aga enne veel sündis 60-ndate alguses üks teine murranguline žanr, mis ühendas mento- ja kalüpsorütmid ning Ameerika RnB mõjutused. Stiili iseloomustasid puhkpillid juhtinstrumentidena, basstrummi rõhk kolmandal löögil ning kitarrimäng vasturütmi ülestõmmete ehk skank'idega teisel ja neljandal löögil.

Ühes varajases Coxsone Doddi juhitud sessioonis kirjeldati kitarriheli sõnadega "ska-ska-ska", millest võiski uus stiil oma nime saada – ska. Selle nimetuse võttis omaks ka üks esimesi populaarseid kohalikke bände, The Skatalites. Ska sünniajastul sündis ka 1962. aastal iseseisev Jamaika. Just sel perioodil on eriti märgata, kuidas mento- ja kalüpsomõjud sulandusid järk-järgult uueks ja omanäoliseks ska'ks. Paljud artistid, kes olid alustanud mento-muusikaga, liikusid aina jõulisemate ska-bändide suunas – nende seas Laurel Aitken, Lord Creator ja Don Drummond. Iseseisvumisega kaasnenud ülimalt positiivne õhustik kandus paljudesse selle aja lauludesse. Samal ajal koges Jamaika leiboristide partei juhtimisel tugevat majanduskasvu.

Ska rabas värskelt iseseisvunud Kingstoni troopilise tormina. Tohutul hulgal staarihakatisi üritasid oma võimalust leida väikestes stuudiotes, mis nüüd pressisid uue muusika peaaegu sealsamas kohapeal 7-tollistele singlitele. Muidugi olid esirinnas needsamad domineerivad soundsystem'ide juhid – Duke Reid juhtis oma Treasure Isle'i stuudiot ja plaadifirmat, samal ajal kui Coxsone Dodd asutas Studio One'i, millest sai esimene mustanahalise jamaikalasele kuulunud plaadifirma. Noored artistid, kelle muusika pinnale jäi, pidid olema parimatest parimad, sest tihti just pühapäeviti toimusid stuudiotes proovid, kus lauljad said koos paljude teistega vaid ühe võimaluse.

Esimese ska-laine hulka kuulusid nimed nagu Justin Hinds, Alton Ellis, Delroy Wilson, Tommy McCook ning bändid nagu The Paragons, The Maytals ja verinoor The Wailers. Kuid isegi Dodd ja Reid ei jäänud igaveseks domineerima – Doddi võrgustikust lõi lahku tema käe all õppinud Prince Buster, kes asutas kihavas õhustikus omaenda produktsioonifirma ja hakkas välja andma ka oma muusikat.

Busterist sai kolmas suur ska-buumi produtsent, kelle muusika hakkas levima ka Inglismaale. Seal võttis esimesena Jamaika muusikale spetsialiseerunud plaadifirma Blue Beat uue stiili omaks ning levitas seda laiemalt. Need ska-hitid, mis jõudsid Londonisse, panid hiljem aluse 1979. aasta ska' teisele tulemisele brittide seas – sellele aitasid kaasa plaadifirma 2 Tone ja bändid nagu The Specials, Madness ja The Selecter, kes paljuski kaverdasid 1960. aastate Jamaika originaale. Ska tegi hiljem ka kolmanda tagasituleku, kui hakkas 1990. aastatel Ameerikas levima

Ska üksi pani tänu oma unikaalsusele Jamaika aastakümneteks maailma muusikakaardile, kuid Kingstonis puhusid uued tuuled – nii eluolus kui ka seda peegeldavas muusikas. Kui produtsendid või artistid nende muutustega kaasa ei läinud, jäädi rongist kiirelt maha. 1960. aastate teiseks pooleks oli iseseisvusjärgne optimism hakanud tuhmuma ning majanduslik ebavõrdsus kasvas. Üha rohkem noori kolis maapiirkondadest Kingstoni äärealadele, nagu Trenchtown ja Riverton. Afro-Jamaikalased olid seal juba niigi majanduslikult ebasoodsamas seisus võrreldes rikkama äriklassiga, ning nende linnajaod said tuntuks kui shanty town'id. Vaesemate piirkondade kasv tõi kaasa ka üha rohkem kuritegevust. Samal ajal kujunes Kingstoni tänavatel välja uus kultuuriline tegelaskuju – noored, kes elasid gängsterlikult, kuid kandsid moekaid ja silmatorkavaid riideid. Neid hakati kutsuma rudeboy'deks või lihtsalt rudie'deks.

Need rudeboy'd said kiiresti uue muusika temaatikaks, mida ajendasid kaks peamist tegurit. Esiteks, taas Ameerika mõju – Ühendriikides olid populaarsed nii Motowni ansamblid kui ka mahedam, progressiivne soul, mida viljeles näiteks Curtis Mayfieldi The Impressions. Just Mayfieldi muusika läks eriti korda Jamaika kuulajatele. Teiseks, kohalik sotsiaalne olukord. Kuritegevuse levik tähendas, et inimesed pidid öistel tantsudel olema ettevaatlikumad ja märkama ohtu – seda oli aga tempoka ska-möllu sees raske teha. Seetõttu tuli tantsurütm aeglasemaks muuta. Lisaks oli majanduslikult keerulisel ajal raske üleval pidada mitmeliikmelist ska-ansamblit, kus oli palju puhkpillimängijaid.

Kõik need tegurid koos muutsid ska rütmid rahulikumaks ja bändide koosseisud hõredamaks. Sellele uuele stiilile andis põhimõtteliselt üleöö nime Alton Ellise hitt "Rock Steady". Artistid nagu Delroy Wilson, The Maytals, Alton Ellis ja The Paragons kohanesid kiirelt uue moega – kes ei suutnud, seda lihtsalt enam ei kuulatud, sest Jamaika publik kohanesid uute moodidega kiirelt ja tantsisid kriitilise kõrvaga. Samuti tõusid esile uued tähed nagu Ken Boothe ja Derrick Harriott.

Rocksteady-ajastu kestis vaid kaks aastat, kuid selle mõju Jamaika muusika evolutsioonile oli tohutu ning mõjutas helikeelt veel aastaid. 1968. aastaks hakkas hõredam rocksteady taas jõulisemaks muutuma, säilitades küll aeglasema rütmi, kuid lisades sellele rohkem energiat. Rocksteady's sai rütmisektsioon, eriti basskitarr nautida rohkem õhku ja soundsystem'itel tahtis see aina rohkem esile tulla. Sinna juurde võib veel lisada Ameerikas populaarseks saanud jõulise rütmiga funk ning kohalikud rastafarid, kelle käega mängitud trummid hakkasid üha enam muusikasse sekkuma. Jälle oli sündimas midagi uut.

Kui nii ska kui ka rocksteady üle elanud The Maytals uue suuna omaks võtsid, andsid just nemad sellele ka nime. Armastatud laulja ja bändi juht Toots Hibbert kirjeldas selle sündi järgmiselt: "Jamaikal võisid poisid kommenteerida mööda kõndivat tüdrukut – või vastupidi, tüdrukud poisse – sõnaga 'streggae', mis tähendas, et ta ei riietu hästi või on kaltsakas. Ühel hommikul, kui me taas muusikat mängisime, tuli see väljend mul lihtsalt pähe ja ma ütlesin: 'Okei, teeme reggayt'." Nii juhtuski, et pahaaimamatult andis Toots and the Maytals 1968. aasta looga "Do The Reggay" nime ühele ülemaailmsele muusikažanrile – reggae'le.

Samal aastal ilmus veel üks eesrindlik varajane reggae-lugu, autoriks Lee Perry, kes lahkus Coxsone Doddi impeeriumist. Perry, kes sattus endise ülemusega rahaliste erimeelsuste tõttu konflikti, asutas oma plaadifirma Upsetter Records, moodustas majabändi The Upsetters ning hakkas ise produtsendina tegutsema. Tema innovaatiline lugu "People Funny Boy" oli esimene, mis kasutas tihedat kitarritininat – elementi, mis sai reggae-muusikas hiljem tavapäraseks. Lisaks sisaldas see ühte esimest teadaolevat sämplit popmuusikas – laulu alguses kõlava beebinutu näol.

1968. aastal sai teoks veel üks oluline sündmus teisel pool Atlandi ookeani. Duke Reid viis oma Trojan-nime Inglismaale, kus tema Trojan Recordsist sai peamine uue Jamaika muusika importija. See plaadifirma mõjutas tervet inglise noortekultuuri, tuues rocksteady ja varajase reggae laiema publiku ette, aidates mitmetel Jamaica artistidel jõuda Briti edetabelite tippu. Esimene spetsiaalselt välisturule koostatud kogumik "Tighten Up" oli rahvusvahelisele publikule oluliseks sissejuhatuseks Jamaica muusikasse. Trojani imporditud muusika mõjutas ka Inglismaa subkultuure – algsed skinhead'id ja hilisemad 2 Tone'i lapsed õppisid reggae ja rocksteady rütme just Trojani reliisside kaudu. Peagi hakkasid reggae mõjud hiilima ka Anglo-Ameerika popmuusikasse, alates The Beatlesi loost "Ob-La-Di, Ob-La-Da" kuni ameeriklase Johnny Nashi hitini "I Can See Clearly Now".

Sel ajal sündis Kingstonis veel kaks uuendust, mis mõjutasid kogu maailma muusikat. 1960. aastatel oli tavaks lisada 7-tolliste vinüülisinglite B-poolele instrumentaalversioon A-poole loost, mida nimetati "version'iks". Mõned soundsystem'ide plaadikeerutajad avastasid aga, et need instrumentaalid võivad tantsupidudel isegi iseseisvalt paremini mõjuda. Üks elektroonikaseadmete parandamise oskusega leiutaja lahkus Duke Reidi juurest ja avas omaenda stuudio. Ta avastas, et neid instrumentaale saab kasutada täiesti omaette kunsti loomiseks – vokaalide, rütmipillide või erinevate efektide sisse ja välja loksutamise ning kajade lisamisega võis lugusid ümber kujundada täiesti uuteks heliteosteks.

Ta sai tuntuks kui King Tubby – peamine teedrajav pioneer muusikas, mida hakati nimetama dub'iks, lähtudes varem mainitud dub plate'idest. 1970. aastate keskpaigaks oli selge, et dub oli kujunenud iseseisvaks muusikastiiliks, millega saab lõputult eksperimenteerida ja, miks mitte, ka improviseerida, nagu tegi King Tubby kui andis koostöös Augustus Pabloga välja ülimalt mõjuka singlil "King Tubby Meets Rockers Uptown". Peagi järgnesid Tubby'le ka teised produtsendid, nagu Lee Perry ja Bunny Lee, kes lõid oma dub-suurteoseid, näiteks Perry legendaarse "Super Ape" (1976) albumi. Laulja Mikey Dread kirjeldas King Tubby geniaalsust kui oskust mõista muusikat tõeliselt teaduslikul tasandil. Kuigi King Tubby mõrvati Kingstonis 1989. aastal, elab tema ja teiste dub'i uuendajate mõju edasi. Dub'i tehnilised ja loomingulised lähenemised hargnesid hiljem house'i, techno'sse, post-punki, ambient-muusikasse ja paljudesse teistesse stiilidesse, sünnitades ka omaette elektroonilised allžanrid, nagu dubstep.

Teine muusikaline uuendus, mis Kingstonis sel ajal sündis, võis olla vaat et maailma esimene räppimise vorm. Lisaks dub'i plaatidele hakati soundsystem'idel nendele lugudele peale laulma, hõikama või riime seadma. Kui The Paragonsi laulja John Holt nägi ühel tantsupeol, kuidas Jones Townist Kingstonisse tulnud mees rahvast sel viisil hullutas, soovitas ta Duke Reidil ka see linti võtta. Tulemuseks oli 1970. aastal ilmunud lugu "Wake the Town", kus artist, kes hakkas end kutsuma U-Royks, esitas esimesena sellise meloodilise pealerääkimise eelnevale loole. See võte sai rahvasuus tuntuks kui toasting. Huvitaval kombel ilmus samal aastal ka Ameerika hiphopi eelkäijate The Last Poetsi esimene album. U-Roy edust ajendatuna tõusis esile hulk toasting-staare, nagu Big Youth ja I-Roy, kes saavutasid samuti iseseisvaid hitte.

Selliseid näiteid oli palju – noori, kes tulid väiksematest linnadest või maapiirkondadest Kingstonisse õnne otsima. Just sellest rääkis üks esimesi Jamaika edukaid mängufilme, mis kujunes üheks tähtsaimaks Kariibide filmiajaloos. See linateos aitas reggae-muusikal jõuda rahvusvahelise publikuni ja tõi kaasa esimese ülemaailmse reggae-staari. 1972. aasta krimifilm "The Harder They Come" põimis oma süžee vahele omajagu kaasaegset Kingstoni muusikat, sealhulgas lugusid Toots & The Maytalsilt ja Desmond Dekkerilt. Filmi keskmes oli aga selle peaosaline, laulja Jimmy Cliff, kelle muusikat oli juba varem kiitnud Bob Dylan. Tema filmi nimilugu "The Harder They Come" ning "You Can Get It If You Really Want" kujunesid rahvusvahelisteks hittideks, mis esmakordselt tutvustasid laiemale maailmale selle väikese saareriigi uuenduslikku muusikat.

Jamaika muusika hakkas tõeliselt rahvusvaheliseks muutuma. 1972. aastal tuli Ameerikast Kingstonisse lindistama Paul Simon, peagi järgnesid ka The Rolling Stones ja paljud teised. Kuid samal aastal toimus Jamaikal ka poliitiline pööre – reaktsioonina süvenevale ebavõrdsusele tõusis aastatepikkuse leiboristide partei võimu asemel esile People's National Party (PNP). Kuigi nimi viitas rahvaparteile, oli leiboristide partei neist tegelikult konservatiivsem, samas kui PNP esindas sotsialistlikumaid ideaale. Eelmisel kümnendil oli Kingstonis käinud ka rastafaride elav jumalus Haile Selassie ning reggae-muusika aitas aina enam afrotsentrilisi rütme ja sõnumeid populaarmuusikasse tuua. Rasta(fari)d, keda nende omapäraste patside tõttu kutsuti ka dread'ideks, kinnistasid end pealinna kultuuris, levitades oma uskumusi nii igapäevaelus kui ka muusikas.

Jamaika muusika järgmine arenguetapp oli roots reggae – stiil, mis väljendas just rastafaride maailmavaadet ning sisaldas tugevaid ajaloolisi ja sotsiaalseid kommentaare. 1970. aastate keskpaigaks oli roots reggae muutunud Jamaika muusika domineerivaks stiiliks. Üks mägedest pärit rasta jäädvustas selle liikumise vaimsuse ja sõnumi 1975. aastal albumiga "Marcus Garvey", mis austas varajast Jamaika rahvuskangelast ja kõneles paljude jamaikalaste nimel – või püüdis neid oma tõekspidamiste poole pöörata. See artist kutsus end ajalooliste raskuste auks Burning Speariks.

Samast piirkonnast, kust pärines Burning Spear, oli juba aastaid varem teismelistena Kingstoni muusikaskeenesse sisenenud trio The Wailers. Nad olid kogenud nii ska kui ka rocksteady ajastuid ning astusid 1970. aastatel reggae domineerimisel esirinda. Selleks ajaks olid kõik kolm liiget – Bob Marley, Peter Tosh ja Bunny Livingston – pöördunud rastafari usku. Trio liider Marley püüdis oma uue suunaga esialgu läbi lüüa Lee Perry produktsioonikäe all, kuid tõeline läbimurre saabus siis, kui The Wailers sõlmis lepingu rahvusvahelise Kingstoni plaadifirma Island Recordsiga. 1973. aastal ilmunud albumid "Catch a Fire" ja "Burnin'" tõid neile rahvusvahelise edu, mis hakkas varjutama isegi Jimmy Cliffi varasemat populaarsust.

Kuigi Peter Tosh ja Bunny Wailer lahkusid Marley varjust, et alustada oma roots reggae soolokarjääre, tõusis Marley edaspidi veelgi kõrgemale. Eric Claptoni kaver loost "I Shot the Sheriff" tõi reggae laiema publiku ette ning sellele järgnenud 1974. aasta album "Natty Dread" ja hittsingel "No Woman, No Cry" tegid Marleyst ülemaailmse superstaari. Tänu Marley edule sai just roots reggae'st see muusikastiil, mis rahvusvahelisel tasandil hakkas enim esindama Jamaika muusikat, koos kõikide klišeedega, mis reggae ja rastafaridega hiljem kaasnema hakkasid.

1977. aasta album "Exodus" tõstis Bob Marley stratosfääri, sisaldades ajatut klassikat nagu "Jamming" ja "One Love". Need lood tegid temast ülemaailmse ikooni ning kodumaal lausa müütilise figuuri. Kuid albumi pealkiri – "Exodus" ehk pagemine – ei olnud juhuslik. Selle salvestamise ajal oli Marley Kingstonist lahkunud, põgenedes reaalse surmaohtude eest. 1976. aastal üritati Marleyt mõrvata, kuna ta oli avaldanud toetust PNP-le. Samal aastal toimusid Jamaikal taas valimised ning PNP ja leiboristide ehk JLP vaheline võimuvõitlus eskaleerus Kingstonis vägivaldsete jõukude kokkupõrgeteks. Roots reggae, mis oli 1970. aastatel muutunud sotsiaalselt ja poliitiliselt teadlikuks muusikastiiliks, peegeldas neid sündmusi, mis pakkusid lauludeks ohtralt materjali.

Üheks roots reggae juhtivaks produtsendiks ja üldse Kariibi muusika võtmetegelaseks oli Lee "Scratch" Perry – mees, keda peeti 1970. aastatel üheks kõige originaalsemaks produtsendiks. Perry kasutas stuudios õhustiku ja tulemuse tagamiseks mitmeid ootamatuid meetodeid, alates kanepitossuga mikserpuldi "sisseõnnistamisest" kuni efektide lisamiseni juba algses lindistamisfaasis. Tema juures salvestati mitmeid hitte ning Lee Perrylt õppisid hiljem briti ja ameerika produtsendid veel aastakümneid. Samal ohtlikul valimisaastal 1976 ilmus ka üks Perry suurteoseid – Max Romeo album "War Ina Babylon". See peegeldas kurjust, mida nende Babüloonias, Kingstonis tollal kogeti. Albumi üks kuulsamaid lugusid, "Chase the Devil", manitses kurjust taanduma ja leidis hiljem uue elu, kui The Prodigy seda sämpeldas.

Aastad 1976–1977 olid roots reggae jaoks võidukad, ehkki Kingstonis valitses ohtlik ja pinev õhkkond. Lisaks Bob Marley "Exodusele", Romeo "War Ina Babylonile" ja Junior Murvini "Police and Thievesile" ilmus 1977. aastal ka Kingstoni roots trio Culture debüütalbum "Two Sevens Clash", mis tekitas hetkeks Kingstonis ebausust ajendatud paanika. See album põhines Marcus Garvey kunagisel ettekuulutusel, mille järgi pidi 7. juulil 1977 saabuma katastroof ja paljud linnaelanikud jätsid sel päeval hirmu tõttu tööle minemata. Tegelikult oli "Two Sevens Clash" üks kõige ehedamaid ja eneseteadlikumaid rastafari reggae meistriteoseid, kus rastad ja dread'id arutlesid Garvey pärandi, saare hetkeolukorra ja ajaloo üle, meenutades ka seda, et esimesed saare elanikud olid arawak'id.

Samal ajal hakkas reggae levima ka Suurbritannias, kus sündisid esimesed sealsed reggae-bändid, nagu Steel Pulse ja Aswad. Peagi plahvatas Inglismaal 2 Tone liikumine, mis ühendas reggae ja ska punkmuusikaga, tuues esile sellised bändid nagu The Specials ja The Selecter. Reggae mõjud imbusid ka new wave'i, mille rütmilised mõjutused on kuuldavad näiteks The Police'i ja UB40 loomingus. Reggae oli nüüdseks tõeliselt rahvusvaheline nähtus.

1977. aastal sündis Kingstonis juhuslik hitt, mis oli ühtlasi ehe näide Jamaika muusikakultuurile omasest pidevast lugude taaskasutamisest ja ümbertegemisest. Alton Ellise 1960. aastate rocksteady hitt "I'm Still in Love" sai taas populaarseks lauljanna Marcia Aitkeni esituses. Seejärel lõi toasting-versiooni Trinity, mille omakorda võtsid aluseks teismelised tüdrukud Althea and Donna. Koostöös ühe Kingstoni meisterprodutsendi Joe Gibbsiga sündis neil naljaga pooleks lugu "Uptown Top Ranking", mis laitis Briti reggae-skeenel populaarsust kogunud romantilist lovers rock'i ja kehtestas ennast kui rangelt "roots". Kogemata lasi seda pala BBC legendaarne saatejuht John Peel. Peeli kuulajad reageerisid koheselt – tulvasid sisse soovid lugu uuesti kuulda, kuni tekkis ahelreaktsioon, mis tõi Kingstonis naljaga valminud loo Briti edetabelite esikohale.

Samal ajal olid Kingstonis juba puhumas muutlikud tuuled. Kui roots reggae oma üha kõrgema produktsioonitasemega esindas linna muusikat rahvusvahelisel areenil, siis kohalikel tantsupidudel tekkis uus ja kättesaadavam suund, mis kerkis esile 1970. aastate lõpus. See uus stiil ühendas toasting-traditsiooni realistlikuma ja otsekohesema rahvamuusikaga, mis vastandus roots reggae'le nii sõnumi kui ka tooniga. Kui roots keskendus rastafaride õiglust nõudvatele ja ülistavatele teemadele, siis uus suund kaldus tänavasõbralikuma materialismi, seksi ja narkootikumide poole. Üks esimesi artiste, kes sellest uuest voolust kinni haaras, oli juba tuntud toaster Dillinger.

Roots reggae'st eemaldumise ja uute, töölisklassile suunatud, tihti vulgaarsemate teemade levikut võis mõjutada ka poliitiline olukord – 1980. aastal naasis võimule parempoolne Jamaica Labour Party, mille tarbimisele orienteeritud poliitika peegeldus ka kultuuris. Ajastu lõppu tähistas eriti tugevalt Bob Marley ootamatu surm 1981. aastal. Tema matused olid suurimad, mida Jamaika ajaloos nähtud. Kui Marley muusika kandis universaalseid ja vaimseid sõnumeid, siis uus generatsioon tõi midagi hoopis teistsugust. Eesotsas riddim'itele toast'ijad nagu Dillinger, Yellowman, Lone Ranger, Clint Eastwood ja Charlie Chaplin – kelle nimedes oli juba tajuda teadlikku popkultuuri pilamist ja tõsiseltvõetamatust.

See uus suund sai (taas tantsupidude järgi) nime dancehall, millele andis omanäolisuse 1980. aastate alguses puhkenud vaimustus digitaalsete võimaluste vastu. Kingstoni muusika, mis oli üle kümne aasta tuginenud tugevalt bassile, asendus süntesaatoritel loodud lihtsate ja sihilikult odavakõlaliste digitaalsete riddim'itega. Samal ajal jõudis Jamaikale uus Ameerika muusika mõju – 1980. aastate keskpaigas populaarsust koguma hakanud gangsta-räpp, mille otsekohene ja tihti vulgaarne temaatika sobitus ideaalselt dancehall'i õhustikuga.

Revolutsiooniline hetk saabus 1985. aastal, kui dancehall'i artist Wayne Smith andis välja loo "Under Me Sleng Teng" – esimese täielikult digitaalne riddim. See muutis kogu Kingstonis valitsevat muusikalist dünaamikat, kuna digitaalsete riddim'ite lihtsus ja odavus jätsid vanemad reggae ja dub'i minevikku. "Sleng Teng" on üks enim ümbertehtud Jamaika riddim'eid, millel on üle 500 erineva versiooni. Isegi King Tubby tegi oma versiooni.

Võimalik, et üks kõigi aegade enim sämplitud dancehall'i lugusid on hoopis 1983. aasta hitt "Bam Bam", mille esitas lauljanna ja räppar Sister Nancy. Selle lugu ulatub kaugele minevikku – "Bam Bam'i" refrään pärines juba 1960. aastatest, kui seda kasutas varem mitmel korral mainitud Toots & The Maytals. See tegi "Bam Bam'ist" välismaal populaarse silla Jamaika muusika mineviku ja tuleviku vahel, kui seda sämplisid hiljems sellised artistid nagu Pete Rock & CL Smooth, Lauryn Hill, Jay-Z, Kanye West, Groove Armada ja lugematu hulk teisi. "Bam Bam'i" populaarsus tõestas, et Jamaika rütmide lihtsustumine 80-ndatel, mida palju põlati, oli siiski vajalik ja mõjukas evolutsioon.

1990. aastatel jätkus dancehall'i digitaalsete riddim'ite ja otsekohese, sageli vulgaarse lüürika võidukäik, mis hakkas üha enam jõudma ka MTV-sse. Dancehall'i segunemine popmuusikaga tõstis stuudioproduktsiooni kvaliteeti ning tõi rahvusvahelisele areenile sellised nimed nagu Chaka Demus ning peagi juba superstaaridena tuntud Shaggy ja Sean Paul. Kusjuures Chaka Demuse läbimurdehitil "Murder She Wrote" vastutas rütmisektsiooni eest selleks ajaks juba legendaarne duo Sly and Robbie, keda peeti 70- ja 80-ndatel Jamaikal oma ala parimateks. Ka nemad näitasid võimet ajaga kaasas käia ja oma innovatsioone digitaalsesse riddim'isse tuua. Nende oskusi on stuudios kasutanud lugematu hulk Ameeriki ja Briti pop- ning rokkstaare Santanast Madonnani.

Jamaika poliitiline olukord ei stabiliseerunud ka uue sajandi alguseks ning 1990. aastate lõpus puhkes Kingstonis taas ulatuslik kuritegevuse laine. Rahutu olustik on Jamaikal sageli muusikat edasi tõuganud ja inspireerinud ning hoidnud inimesed muusika ja moe suhtes pidevalt valvel. Tänapäeval on nii Jamaikal kui ka mujal Kariibi mere piirkonnas populaarseim muusikastiil reggaeton – žanr, mille juured ulatuvad tagasi Jamaika toasting'usse ja dancehall'i, kuid mis arenes edasi Puerto Ricos ja Panamas, enne kui tiiruga Kingstonisse tagasi jõudis. Samas ei ole unustatud ka oma kunagisi legende ning leidub artiste, kes hoiavad roots reggae't ja dub'i elus. Tegelikult elab Jamaika muusika edasi kogu maailmas. Endised koloniseerijad, britid, on omaks võtnud ska, reggae ja dub'i, arendades neist omaenda muusikalised liikumised. Samuti on reggae leidnud tee Aafrikasse, kus on tekkinud kohalikud versioonid, näiteks Liibüa reggae ja Nigeeria reggae-skened. Kagu-Aasias, näiteks Tais, on reggae üks armastatumaid muusikastiile. Jamaika muusika unikaalsed vasturütmid, pidevalt arenevad variatsioonid, eripärane laulmis- ja räppimisstiil ning innovaatilised produktsioonivõtted on mõjutanud ja muutnud populaarset muusikat aastakümneid. Selle kõige keskmes seisab maailma kõige iseäralikum muusikalinn – Kingston.