Suurbritannia suuruselt viies linn, Loode-Inglismaal Mersey jõe ääres asuv Liverpool sai omale nime 12. sajandil vanaingliskeelsest sõnapaarist lifer pol, mis tähendas hägust või mudast veekogu. Just asukoht suure jõe ääres, mille lähedal asuvad nii Wales kui ka Iirimaa, on kujundanud Liverpooli käekäiku ja kultuurilugu.

Algselt oli Liverpool väike talupoegade küla, kuid 18. sajandil alanud buum kasvatas Liverpooli tihedalt läbikäidavaks sadamalinnaks. Briti impeeriumi kontinentidevaheline kaubandus koondus eriti tubaka ja suhkru, aga ka orjakaubanduse kaudu Mersey jõe sadamasse. Pärast orjanduse keelustamist jätkus Liverpooli tõus – 19. sajandil sai sellest impeeriumi tähtsuselt teine linn. Sadamalinnana mängis Liverpool olulist rolli tööstusrevolutsiooni tehnoloogiliste saavutuste eestvedajana ning sealt sai alguse maailma esimene linnadevaheline kommertsraudtee, mis viis teise Põhja-Inglismaa tulevase suurde muusikalinna, Manchesteri.

19. sajandil käis Liverpooli sadamast läbi enam kui 40 protsenti kogu maailma kaubandusest ning linn oli mingil hetkel isegi rikkam kui parlamendi ja monarhia residents London. Sajandi keskpaigaks sai Liverpool hüüdnimeks Euroopa New York.

Tänu kiirele kasvule ja ülemaailmsele tuntusele paisus Liverpooli elanikkond, seda eriti laialdase immigratsiooni toel. Kontinendilt saabusid skandinaavlased, sakslased, kreeklased ja poolakad, kuid enim tuli inimesi lähedalt – üle mere Iirimaalt, kus valitses suur näljahäda. See tõi omakorda linna arhitektuuri mitmekesisust: lisaks ajaloolisele katedraalile kerkisid eri religioonide palvepaigad, sealhulgas Inglismaa esimene mošee. Rahvaste, kaupade ja lugude vool lõi Liverpooli tugeva kultuuribaasi, mille keskmes olid ka kohalikud elanikud, keda hakati kutsuma scouser'iteks – nimi tuli populaarsest kohalikust pajaroast scouse.

Paljud rahvused kasutasid Liverpooli sadamat ka Ameerikasse siirdumiseks. Nii sai alguse Liverpooli ja Ameerika Ühendriikide pikaajaline kultuuriline armastuslugu. Kuigi 20. sajandi esimese poole sõjad ning ülemaailmne majanduskriis tõid kaasa laiaulatusliku hävingu, töötuse, eluasemekriisi, alkoholismi ja vägivalla, jäi Liverpool oluliseks sadamalinnaks ning säilitas tiheda sideme Ameerikaga. Liverpoolis olid juba varem kõlanud merelaulud ehk sea shanty'd, mida nüüd hakati ka lindistama. Samuti alustas Liverpool lauljatega nagu Liza Rota ja Frankie Vaughan edetabelite tipus figureerimise traditsiooni juba esimestel Briti singlitabelite aastatel. Nende muusika oli ameerikalik, sest Liverpooli sadam oli esimene koht Euroopas, kuhu Ameerika plaadid jõudsid.

Skiffle-muusika järel kasvas Liverpoolist välja Suurbritannia vaste Ameerika rock'n'roll'ile. Noort Ronald Wycherleyt märgati kohaliku rock'n'roll'i-võistluse ajal – tema talent ei jäänud tähelepanuta ja temast sai Billy Fury. Kui mujal Inglismaal oli juba rock'n'roll'i katsetusi, siis Fury tõusis neist pea ja õlgade võrra kõrgemale. Ameerika staar Eddie Cochran oli temast niivõrd vaimustuses, et kutsus ta USA tuurile, kuid Cochran hukkus autoõnnetuses enne, kui see teoks sai.

Billy Fury oli Suurbritannia esirokistaar, kuid peagi tõusis Liverpoolist bänd, mis viis oma kodulinna maailma muusikapealinnade tippu. Fury tõusu ajal alanud skiffle'i-hullus, mille sütitas šotlase Lonnie Donegani hitt "Rock Island Line", tekitas üle Inglismaa hulgaliselt bände. Liverpoolis kujunes välja terve skeene, kus noored muusikud võistlesid omavahel keldriklubis The Cavern.

Fury oli paljudele eeskujuks. The Quarrymen, mis võttis endale 1960. aastal nimeks The Silver Beatles, pakkus end isegi Fury tuuri soojendajama. Bändist keelduti ja nelik, nüüd lihtsalt The Beatles, seilas üle La Manche'i väina ning seadis end sisse Hamburgi ööelus. Sealne tihe ja nõudlik ööelu, sealhulgas esinemised punaste laternate piirkonnas mitu korda päevas mitmeid kuid järjest, kujundas verinoortest muusikutest bändi, mida juhtis noor mässaja John Lennon, millel oli kodulinna naastes julgus, karisma ja originaalsus, mis seda teistest eristas.

1961. aastal võttis Paul McCartney üle basskitarri, George Harrison jäi juhtkitarrile ja trumme mängis Pete Best. Noored kogusid Merseyside'i kandis juba tuntust ning neid märkas kohaliku plaadipoe juht Brian Epstein, kes suunas neliku mitmetesse stuudiotesse ja plaadifirmadesse, kuni lõpuks õnnestus neil salvestada EMI stuudios produtsent George Martiniga. Samal ajal leiti ka sobivam trummar – Ringo Starr. Kuigi koosseisu esimene singel "Love Me Do" jõudis ka edetabelitesse, vallandas 1963. aasta alguse "Please Please Me" hulluse, mis vallutas peagi kogu Suurbritannia ja seejärel maailma.

Üks nende edu võti oli lühike, ent intensiivne Hamburgi periood, mille jooksul pidi bänd ellujäämiseks oma repertuaari kiiresti laiendama. The Beatles polnud enam lihtsalt skiffle'i ja rokenrolli bänd – nad omandasid Ameerika popballaadide kõla, tüdrukutebändide harmooniad, jõulise rütmi, bluusi ja palju muud. Kuid muidugi oli nende edu keskmes täiuslik kooslus oskuslikest mängijatest, karismaatilistest isiksustest ja võimekatest laululoojatest. George Martin oli neile stuudios ideaalne partner. Peale debüütalbumit tulid järjest suuremad hitid, näiteks "She Loves You", mis vallandas Suurbritannias tõelise biitlimaania – fenomeni, mida polnud seni muusikaloos nähtud. Iga uus singel müüs kodumaal üle miljoni eksemplari ning need konkureerisid omavahel edetabeli tipus.

Selles, kui müüdavaks The Beatles kujunes, oli suur roll bändi mänedžeril ja omamoodi isafiguuril Brian Epsteinil. Ta hakkas Liverpoolis ka teisi kollektiive enda tiiva alla võtma ja neid "korda tegema" – 1950-ndate tukad ja nahkjakid asendati sarnaste, tolle aja kohta pikkade soengute ja korralike riietega. Epsteini järgmine bänd oli Gerry & The Pacemakers, kelle esimeseks singliks sai algselt biitlitele mõeldud lugu "How Do You Do It" (1963). Meloodiline ja biitlitest rahulikum Gerry Marsdeni juhitud bänd oli Liverpooli skeenes The Beatlesi järel teine kõige olulisem tegija.

1964. aastaks oli Merseybiit muutunud globaalseks nähtuseks – The Beatlesi plaadid jõudsid Ameerikasse ning nende esinemine üle-riigilises "The Ed Sullivan Shows" ja "A Hard Day's Nighti" filmi ning albumi topeltlöök vallutasid publiku teisel pool ookeani. Samal aastal esines Gerry & The Pacemakers ajaloolises Ameerika kontsertfilmis "The T.A.M.I. Show", jagades lava Chuck Berry, The Beach Boysi, The Rolling Stonesi, James Browni ja Marvin Gayega.

BBC pühendas nähtusele eriprogrammi "The Mersey Sound" ning 1963. aasta kevadest 1964. aasta kevadeni oli Suurbritannia edetabeli esikohal alati mõni Liverpooli artist või bänd. Kolmas kõige edukam Merseybiidi kollektiiv oli The Searchers – ideaalne näide bändist, mis suutis teha hitte viisil, mis inspireeris tuhandeid USA ansambleid. Näiteks The Byrds kasutas The Searchersi versiooni loost "Needles and Pins", et luua üks oma esimesi hitte "I'll Feel a Whole Lot Better".

The Beatlesi, Pacemakersite ja Searchersite tuules sündis ridamisi uusi Merseybiidi bände: The Cryin' Shames, The Fourmost, The Swinging Blue Jeans ning isegi punt nimega The Merseybeats. Lisaks tuli kasvas skeenest välja üks Briti esimesi tüdrukute rokkbände The Liverbirds ning Cilla Black sai üleriigiliseks täheks.

1964. aastal said Suurbritannias võimule leiboristid eesotsas Liverpoolist pärit poliitikuga. Töölisklassi jalgpallihull linn rõõmustas veelgi, kui karismaatiline šotlane Bill Shankly viis Liverpooli jalgpalliklubi esiliiga ja karikavõitudeni. Üks riigi armastatumaid koomikuid oli samuti Liverpoolist pärit – The Beatlesi sõber Ken Dodd.

1960-ndate keskpaigaks oli Liverpool Briti kultuuri keskpunkt, mille õitsengut nägi terve maailm tänu bändidele, mis kujundasid ümber kogu lääne popmuusika. Kõik oli omavahel seotud – Gerry & The Pacemakersi esituses kõlanud "You'll Never Walk Alone" sai Liverpooli jalgpalliklubi hümniks, mida varsti laulsid ka Glasgow Celticu fännid. Samuti kirjutas Pacemakers oodi oma kodulinnale – "Ferry Cross The Mersey" (1964).

Kuid kui Gerry & The Pacemakers laulis Liverpooli armastamisest ja linna jäämisest, siis biitlid seda ei teinud. Kunagine Caverni klubi põhiesineja oli muutunud ülemaailmseks sensatsiooniks, millega tuli asju ajada Londonist. 1970-ndate alguseks, kui sisemiste pingete tõttu lahku mindi, olid biitlid juba rahvusvahelised isiksused – John Lennon New Yorgis, Paul McCartney Šoti mägismaal ja George Harrison Bangladeshis. Paljud fännid uskusid, et bänd tuleb 1970-ndatel taas kokku, kuid see näitas pigem, kui raske oli miljonitel biitlitest lahti lasta.

Biitlitele ei suutnud ükski teine Merseybiidi bänd järele tulla ning buum vaibus 1960-ndate lõpuks. Liverpooli muusikamaastik tärkas uuesti alles järgmisel kümnendil, ajal, mil linn ise oli sügavas kriisis. Isegi siis, 1970-ndate keskel, suutis linn üllatada – seekord soul-funk'i vallas. Nelik nimega The Real Thing, saavutas läbimurde looga "You To Me Are Everything" (1976). Lugu valitses nädalaid Briti edetabeleid ja raadiojaamu ning hiljem hakkasid seda kaverdama ka Ameerika tähed.

The Real Thing soovis oma teise albumi nimeks panna "Liverpool 8" – piirkonna järgi, kus elasid odavamate kinnisvarahindade tõttu valdavalt mustanahalised ja Aasia päritolu elanikud, kuid plaadifirma vetostas aga selle nimevaliku.

Sealtsamast vaesemast kandist tuli üks grupp, kes Liverpooli 70-ndate muusikalise põua ajal oli arvatavasti liialt julge, ajast ees ja liiga üksi – neid ei tunta eriti linnast väljaspool tänini, kuid nemad panid põlema süütenööri, mis viis Liverpooli muusika teise plahvatuseni. Linna austatud muusikakirjanik Paul Du Noyer on öelnud: "Kogu Liverpooli ajaloo jooksul on kaks bändi tõeliselt olulised: The Beatles ja Deaf School."

60-ndate kultuurilise õitsengu ajal pikas varjus olnud seitsme- kuni üheksaliikmeline Deaf School on debüütalbumiga "2nd Honeymoon" (1976) veider segu Roxy Musicust, Noel Cowardist, vodevillist ja alles tulevast new wave'ist – täielik sõõm värsket õhku. Määrava tähtsusega oli 1976. aastal kesklinnas, vana Caverni vastas asutatud uus klubi, mille esimeseks esinejaks oligi Deaf School. Klubi sai nimeks Eric's ja sellest sai uue Liverpooli muusikageneratsiooni kogunemiskoht. Paljude austajate seas oli ka Sex Pistolsi mänedžer Malcolm McLaren, kes ütles Deaf Schooli kohta: "Vahel on veel hullem alustada liiga vara kui liiga hilja."

1960-ndate pikk muusikaline vari ei olnud ainus, mis Liverpoolis 70-ndate lõpus tuli seljatada. Sadamalinna vanad tööstused jäid järjest enam ajale jalgu, kasvav töötus halvendas eluolu. Lagunevad majad jäeti maha, ärid sulgesid uksi ning isegi ikooniline Caverni klubi suleti planeeritud metrooehituse tõttu, mida kunagi ei toimunud. Kunagine impeeriumi teine linn oli vajumas lõputusse sügavikku. Kui noorel inimesel ei õnnestunud ülikooli pääseda, jäi üle kas hakata jalgpalluriks või teha bänd – tihti varastatud või laenatud pillidega.

Eric'sist sai Deaf Schooli järel tulnud muusikalise generatsiooni meka ja üks Põhja-Inglismaa verstaposte lõunast tulnud pungile. Kuid punk polnud see, mis Liverpoolis plahvatas – selle järel sündinud muusika oli see, mis oli oluline. Üks nii-öelda tagurpidi supergrupp Eric'si skeenes oli Big in Japan, mis tegutses vaid mõned kuud, kuid selle liikmete seas olid tulevane Lightning Seedsi hititegija ja produtsent Ian Broudie, produtsent ja plaadifirma looja Bill Drummond (hiljem KLF), kohalik kultuuriikoon Jane Casey ning Holly Johnson.

Big in Japani ainsast väljaandest sündis esimene kohalik iseseisev plaadifirma Zoo Records, millest sai hüppelaud uuele Liverpooli kõlale. Eric'sis tegutses veel üks tagurpidi supergrupp, The Crucial Three, mis ei avaldanud kunagi ühtegi lugu, kuid mille liikmed – Ian McCulloch, Julian Cope ja Pete Wylie – alustasid varsti iseseisvat karjääri. Ian McCulloch alustas koos leidliku kitarristi Will Sergeantiga bändi Echo & The Bunnymen. Algselt trummimasina Echo järgi nimetatud bänd kasvas nelikuks, kelle post-pungi kõla ammutas inspiratsiooni nii biitlitest kui The Doorsist. 1980. aasta tugev debüütalbum Crocodiles kulmineerus 1984. aasta kõrgelt hinnatud albumiga Ocean Rain.

Julian Cope alustas bändiga The Teardrop Explodes, mis andis samuti välja muusikat Zoo Recordsi alt. Nende debüütalbum "Kilimanjaro" (1980) ja hittlugu "Reward" tõid veelgi tähelepanu Liverpooli muusikalisele taassünnile. Kuigi Teardrop Explodes lagunes probleemide tõttu kiiresti, jätkas Cope karjääri nii soolomuusiku kui kirjanikuna.

Pärast Teardropsi ja Bunnymeni tuli terve rida uusi Liverpooli bände: China Crisis, Pete Wylie's The Mighty Wah!, The Icicle Works, The Room, The Lotus Eaters jt. Nad ei saavutanud küll sama suurt edu, kuid neil oli oma märkimisväärne järgijaskond – märk, et Liverpoolis oli pärast 60-ndaid tekkinud uus muusikaline laine.

1980. aasta tõi veelgi uudset muusikat Liverpoolist, kui erinevatest kohalikest bändidest sai kokku Kraftwerki armastav kombo OMD. Zoo Records keeldus nendega koostööst, mistõttu sõitis OMD Manchesteri plaadilepingut otsima. Sealt naasti oma nime kandva debüütalbumiga, mis tõi esile uue süntesaatoriajastu hitid "Electricity" ja "Messages". OMD-le järgnesid sünteetilise kõlaga bändid, nagu glamuurne A Flock of Seagulls. Mõlemad said kiiresti tuntuks ka Ameerikas.

Uued edulood olid aga karmis kontrastis tegeliku eluga Liverpoolis. 1979. aastal võimule tulnud Margaret Thatcheri konservatiivne valitsus laastas juba niigi raskustes olnud Põhja-Inglismaad. Liverpoolis oli olukord eriti halb. Meeleheide kasvas noorte meeste seas sedavõrd, et Toxtethi piirkonnas puhkesid rahutused – algselt vastuseks politsei tagakiusamisele mustanahaliste noorte seas, kuid peagi laienesid need üldiseks protestiks ebaõigluse vastu. Hiljem selgus, et Thatcheri valitsus oli teadlikult otsustanud Liverpooli välja suretada. 2011. aastal avalikkuseni jõudnud kurikuulsas managed decline kirjas kirjutas Thatcher oma asetäitjale, et igasugune investeerimine ja abi Liverpoolile tuleb keelata.

Järgmisel aastal ilmus bändi The Wild Swans singel "Revolutionary Spirit" (1982), mis jäi ka Zoo Recordsi viimaseks väljaandeks. Koos Zoo ja Eric'si hääbumisega lõppes ka oluline osa Liverpooli skeenest.

Olukord linnas oli nii raske, et paljud noored kolisid lõunasse Londonisse õnne otsima. Üks Liverpooli bänd tegi seda ka muusikaliselt, andes välja hitte, mida polnud linnast pärast biitleid tulnud. Esialgu funkilik post-punk bänd, Sinatra järgi nimetatud Frankie Goes To Hollywood esines telesaates "The Tube" toore versiooniga oma loost "Relax" (1984). See jäi silma produtsent Trevor Hornile, kes oma uue Londoni firmaga ZTT sepitses uut popmuusika vallutust. BBC keelas "Relaxi", mis andis sellele veelgi kurikuulsust. Järgnes enneolematu turunduskampaania, mille järel oli Frankie üleriigiline sensatsioon. Järgnes mitu kuud esikohta hoidnud külma sõja kommentaar "Two Tribes" ja hittalbum "Welcome To The Pleasuredrome". FGTH põhimõtteliselt valitses 1984. aastal Briti muusikat.

Sarnane tee ootas järgmisel aastal Pete Burnsi, kes oli Liverpoolis tuntud androgüünne plaadipoe müüja ja varem osalenud bändides The Mystery Girls ja Nightmares in Wax. Ta süüdistas vahepeal tuntuks saanud Boy George'i oma imidži varastamises. Tema tähetund tuli samuti koostöös ühe Londoni produktsioonitiimiga, sedapuhku Stock-Aitken-Watermaniga, nime all Dead Or Alive. "You Spin Me Round" (1985) oli veel üks uudse geidisko õnnestumine, mis oli kusjuures sellele üliedukale produktsioonitriole samuti esimene hitt.

Samas kui Frankie ja Dead Or Alive oma Londoni koostööde kaudu hitte tegid, üritasid Liverpoolis mitmed kitarribändid jätkata traditsioonilisemat joont. 80-ndate algul loodud Pale Fountains andis välja kaks kultuslikku, romantilis-depressiivset albumit ja mõned hinnatud singlid, kuid lagunes kiirelt. Bändi laulja Mick Head jätkas 90-ndatel bändiga Shack ning tegutseb tänini sooloartistina, olles üks Liverpooli elavaid legende.

Teine bänd, mille kõla sai alles 90-ndatel populaarseks, oli 1983. aastal Mike Badgeri loodud The La's. Nimi tuli Liverpooli slängist la, mida kasutatakse nii poiste kui tüdrukute kohta. Bänd alustas vaikselt, kasvatades oma järgijaskonda, kuni Badger lahkus ja juhtrolli võttis Lee Mavers. Nende 1990. aasta omanimeline album meenutas varaseid biitleid, kuid mõjus pigem ajatu jätkuna Liverpooli meloodilisele pärandile. Kui 90-ndate britpopi bändid mõjusid sageli nostalgiliselt klassitsistlikena, siis The La's kõlas nagu loomulik järg, mitte tagasivaateline koopia. The La's jäi ühe albumi bändiks, peamiselt Maversi perfektsionismi tõttu.

90-ndad tõid aga maailmas kaasa positiivsema ajastu ja ka Liverpool hakkas vaikselt toibuma. Linna hakati taastama ning ka muusika peegeldas uut optimismi – see andis vastuseid kõikidele 90-ndate suurtele Briti muusikaliikumistele. Kui Manchesteris kõlas Madchester ja Briti tantsurokk, vastas Liverpool The Farmiga – bändiga, mis tegutses juba 80-ndatel, kuid jõudis läbimurdeni 1990. aastal. Nende suurim hitt "All Together Now" oli kirjutatud juba 80ndate keskel, kuid sai hiljem hittsingliks, mille taga oli produtsent Suggs Madnessist. Lugu, mis rääkis 1914. aasta jõulurahu aegsetest sündmustest esimeses maailmasõjas kõlas kui manifest rahu ja ühtsuse nimel, millest Liverpoolil oli palju rääkida.

Liverpoolist sai alguse ka maailmakuulus klubiõhtute sari Cream. The La'sist kasvas välja uus nelik Cast, mis oli britpopi ajastul üks edukamaid oma albumiga "All Change" (1995). Ian Broudie ja tema bänd Lightning Seeds nautisid samuti tuntust, eriti pärast universaalse jalkahümni "Three Lions" ilmumist. Big beati ja klubimuusika staadionitele kolimise sensatsiooniks kujunes omakorda Apollo 440.

Kui 90-ndate lõpus hakkasid domineerima tüdrukute- ja poistebändid, saatis Liverpool oma tüdruku Mel C Spice Girlsi. Samuti rajasid süntpopi pioneerid OMD-st oma kodulinna tüdrukutegrupi Atomic Kitten, millel õnnestus korduvalt edetabelite tippu jõuda.

Kõik see toimus linna taaselustumise taustal: pärast pikka stagnatsiooniperioodi kasvas Liverpool 1990-ndatel majanduslikult kiiremini kui enamik Suurbritannia linnu. See algas sadamate moderniseerimisega ja jätkus linna kultuuripärandi tähtsustamisega rahvusvahelisel tasandil. 2001. aastal kuulutas Guinnessi rekordiraamat Liverpooli ametlikult popilinnaks – ühegi teise linna kohta pole Suurbritannias olnud nii palju number 1 hitte.

Uus sajand tõi kaasa pidevalt uusi ja hinnatud bände. Järgmise põlvkonna üks esimesi silmapaistvaid nimesid oli Ladytron – nelik, mis sai nime Roxy Musicu loo järgi, lindistas oma Kraftwerki "Modelist" inspireeritud läbimurde "He Took Her To A Movie" (2001) vaid 50 naela eest.

Ka 2000-ndatel sündis Liverpoolis rohkelt kitarribände – traditsioon, mis on selles pika bändikultuuriga linnas visalt püsinud. Tekkis terve uus laine edulugusid: The Zutons, Clinic, Gomez, The Wombats, aga eriti silmapaistvalt The Coral. Viimane on bänd, mille muusika peegeldab Mersey kandi ajalugu – biitlitest ja Echo & The Bunnymenist The La'si ja isegi sajanditaguste merelauludeni. Ka nemad mängisid enne läbimurret taasavatud Caverni klubis.

2008. aastal sai Liverpool Euroopa kultuuripealinna tiitli. Linn võttis sellest maksimumi – nii linnavalitsus, väiksed esinemiskohad kui galeriid. Mõeldi leidlikult ja pühendunult. Sellel aastal tõi kultuuritegevus Liverpooli majandusse üle 800 miljoni naela. Seejärel on linnas regulaarselt toimunud maailmatasemel üritusi – alates poksitiitli matšidest ja gigantsetest kontsertidest kuni suurte kunsti biennaalideni. Selle kõige taustal sünnib aina uusi artiste, kelle looming peegeldab Liverpooli muusikalist teadlikkust ja haritust. Näiteks Jane Weaver – scouser, kes on juba kaks kümnendit põiminud oma loomingus folktroonikat, saksa kosmische-musik'i, kohalikku süntpoppi ja psühhedeeliat.

Liverpooli taassünd pärast maailmasõdadejärgset langust ning 70-ndate ja 80-ndate depressiivseid aastaid on alati toimunud läbi kultuuri. Sotsialistlik ja ühtehoidev linn on ka rasketel aegadel olnud kultuuriliselt eneseteadlik, suutes end uuesti leiutada ja maailma tasandil konkurentsis püsida – vaadates ikka lääne suunas.

Kui kunagi mindi Liverpooli sadamast Ameerikasse õnne otsima, siis 60-ndatel algas sealt Briti muusikaline invasioon. 1980-ndatel tuli uus tulek rasketest oludest hoolimata. 21. sajandi koidikust peale on Liverpool kujunenud absoluutseks kultuurikeskuseks, kus on peale Londoni kõige rohkem muuseume, galeriisid ja parke.

Linnas võib näha nii uusi kuumi kohalikke nimesid – She Drew The Gun, King Hannah, Pixey, Transmission Towers – kui ka nostalgilisi hetki Cavernis või biitlite muuseumis. Samuti saab kuulata vanimat tegutsevat sümfooniaorkestrit Ühendkuningriigis – The Royal Liverpool Philharmonicut.

Kas Liverpool oleks üldse kultuurita ellu jäänud? Maailma muusikalinn oli ta juba 60 aastat tagasi – ja on seda tänaseni.