Melbourne'is sündinud Austraalia ja Uus-Meremaa kõige suurema iseseisva muusika- ja meelelahutuskonglomeraadi Mushroomi asutaja, tänaseks lahkunud Michael Gudinski ütles umbes 10 aastat tagasi, et Melbourne on kahtlemata Austraalia muusika kodu ja sellest saadakse aru ka rahvusvaheliselt. Ta lisas, et sealsed esinemispaigad õitsevad ja toovad kontsertidele rohkem inimesi kui seda suudetakse suuremas Sydneys. Samuti kiitis Sydneys 80-ndatel paljudes bändides trummarina töötanud, aga Melbourne'is muusikat ja meediat õpetama asunud ja Melbourne'i muusikalinna projekti vedanud dr Shane Homan, et Melbourne'i kolides jahmatas teda Sydneyga võrreldes enim see, kui kirglik oli publik. "Ma ei oska teoreetilist põhjendust välja tuua, aga Melbourne'i publik oli alati kuidagi rohkem kaasa tõmmatud." See kirg on aastakümnetega kasvanud ja valgunud üle kirglikuks ja lakkamatuks muusika tegemiseks.

Victoria osariigi suurim ja Austraalia suuruselt teine linn on mitme miljoni elanikuga ehtne metropol, kus ärikeskust ümbritsev keskus on üks asi ja Greater Melbourne, mis laiub pea 10 000 ruutkilomeetril, teine asi. 40 000 aastat elasid nende aladel aborigeensed Kulini liidu rahvad, 19. sajandi alguses asutasid briti koloniseerijad sinna kõigepealt vanglakoloonia ja 1835. kuulutati ta linnaks, millele anti tolleaegse Briti peaministri nimi. Nüüdseks on kunagi eraldatud Austraalia kaguotsa vanglasadamast saanud kogu kontinendi töökaim sadama. Laienemiseks andis Melbourne'ile hoogu 19. sajandi keskpaiga kullapalavik – kui piirkonnas leiti kulda saabus kolooniasse mõne kuu jooksul kümneid tuhandeid migrante, peamiselt Euroopast ja Hiinast. Viimased asutasid ka varajase hiinalinna.

Sajandi lõpuks oli Melbourne suisa Briti impeeriumi suuruselt teine linn ja mingite andmete kohasel ka maailma rikkaim. 20. sajandi alguses ühendati kontinendi viis kolooniat üheks Austraalia föderatsiooniks ja alguses oli Melbourne hetkeks ka valitsuskeskus, enne, kui pealinn kolis Canberrasse. Sajandi alguses jõudis Melbourne Austraaliale anda ka esimese rahvusvahelise muusikatähe – ooperilauljanna Nellie Melba, kes võttis endale uhkusega kodulinna järgi nime. Nii kiire kasv pidanuks noorele linnale tähendama ka järsku krahhi, kuid teise maailmasõja järgsel perioodil jätkas linn tänu järjekordsele (peamiselt Lõuna-Euroopast tulnud) migratsioonilainele hoopis kasvamist. Ilmasõja järel jõudis Euroopasse ka esimene Austraalia jazz-bänd, Graeme Belli nn diksiländi bänd Australian Jazz Band, kes kirjutas ja salvestas palju muusikat näiteks Tšehhoslovakkias.

Kui Melbourne'i arhitektuuri, rikkalikku kirjandust ning muid kultuuri aspekte olid mõjutanud peamiselt koloniseerijatest britid, siis populaarse muusika puhul oli olulisimaks mõjutajaks Ameerika. Näiteks see sama Graeme Bell tegigi ameerikalikku diksiländi baaritantsu-jazz'i. Kusjuures Bell jäi enam kui 1500 lindistusega üheks teenekaimaks Austraalia muusikuks, töötades ja tegutsedes 20. sajandi lõpuni välja. 1950. aastad tõid Ameerika rokenrolli maania, mis tekitas Melbourne'is teismeliste tantsupidude massilise buumi, seda eriti peale Bill Haley külastust 1957. aastal. Sel ajal domineeris rokenrolli-maastikku Sidney, aga siiski sündis ka Melbourne'i oma bände ja plaadifirmasid, nagu Planet Records, ning väiksemaid hitte nagu "Corroborree Rock".

1964. aastal käisid oma esimese Austraalia tuuri raames linnast läbi ka biitlid, tuues endaga kaasa uue angloameerika-maania. Noorte muusikalised huvid muutusid kiirelt ning tekkisid Austraalia versioonid biitlitest ja rollingstonesidest, mille nimekaim näide oli esialgu Sydneyst pärit The Easybeats. Samal aastal alustas Austraalias ka esimene vaste briti "Top Of The Popsi" taolistele show'dele – "The Go Show", kus tegi teismelisena esimese üles astumise ka üks kohalik neiu Olivia Newton John.

60-ndate keskel tuli Melbourne'ist üllatusliku ja enneolematu eduga Austraalia popgrupp, kes suutis vähemalt omal maal panna vastu ka biitlite ja The Rolling Stonesi edule. See oli akustiliste pillidega folk-popi nelik The Seekers. Nende kergemad palad polnud niivõrd kõrvutatavad biitlite või Ameerika The Byrdsiga, vaid selliste hitimeistritega nagu seda olid briti Peter And Gordon või Ameerika Peter Paul and Mary. Kodulinnas püstitas The Seekers 1967. aastal uue Austraalia publikurekordi, kui esineti 200 000 inimesele.

Biitlite külaskäik andis elujõudu ka briti subkultuuridele Austraalias. Melbourne'is tekkis briti modernistlike bändide eeskujul kihav modide skeene, kus armastati edevalt riietuda ning rütmi ja bluusi saatel gruuvida. Sellele aitas kaasa Melbourne'i staatus Austraalia moekeskusena ja esinemiskohad nagu Berties andsid võimalusi vaid kohalikele bändidele, samal ajal kui Sydneys olevat huvi live-bändide vastu asendunud pokkeriautomaatide vaimustusega.

"The Go Show" kõrvale tekkis veel kohalikke telesaateid ja muusikaajakirju. Lisaks said erinevad noorteliikumised, nagu modid või rokkarid, kes Inglismaal omavahel tülitsesid, Melbourne'is omavahel sõbralikult läbi. Linnas tekkis ka täitsa oma nähtus, liikumine nimega sharpies, kes sarnanesid pigem gängiliikmetele. Selle aja üks kuumemaid ja lahedamaid bände oli The Loved Ones, Melbourne'i modide esibänd.

The Seekersite edu püsis Inglise ja Ameerika edetabelite esikümnesse jõudnud hittide najal kümnendi lõpuni ning 1970. aastad tõid veel ühe rahvusvahelise Melbourne'i tähe, eespool mainitud Olivia Newton-Johni, kes oli küll Inglismaal sündinud, kuid juba varajases lapsepõlves Melbourne'i ümber asunud. Pärast osalemist talendisaates prooviti Austraalias teha Ameerika The Monkeesi eeskujul oma töödeldud popgrupp nimega Toomorrow (1970), kuhu kaasati ka noor Newton-John.

Kuid bändi eriline edu ei saatnud. 70-ndate hakul sai lauljanna mõõdukat tähelepanu mitmete kaveritega, kuid kullasooneni jõudis 1973. aasta kantripopi palaga "Let Me Be There". Sellele järgnesid 70-ndate jooksul mitmed USA edetabeli hitid, mille vältel liikus Newton John liikus sujuvalt kantripopist üle soft rock'ile, kuni sai diskoajastul maailmakuulsaks muusikalis "Grease" (1978).

Noorte muusikafänluse taustal tegutses aga tagurlik ja konservatiivne Austraalia valitsus. Kui 1968 saabus Austraaliasse The Who ja Small Facesi ühistuur, oli see mõlema bändi jaoks ülimalt ebameeldiv katastroof. Bändide suunas andis pidevat tuld konservatiivne Austraalia meedia, kes fabritseeris valesüüdistusi. Kohalikud linnavalitsused takistasid tuuri veelgi. 70-ndate alguses tabas uue põlvkonna tundeid Melbourne'i bänd Spectrum oma looga "I'll Be Gone" (1971), mis pani tervet generatsiooni vanades väärtustes kahtlema. Spectrumit ja teist gruppi Daddy Cool hakkas uuenduslikul viisil promoma kohalik agentuur Let It Be, mis lõi esimese üleaustraalialise ülikooli-laivide tuuri. Esinemispaigaks ei pidanud olema kontserdihall või klubi, laieneti ka ülikoolidesse, teatritesse pubidesse, isegi mahajäetud tsirkustesse.

Selle järel astus 1972. aastal valitsuse etteotsa peaminister Gough Whitlam, kes valas oma kultuurilise natsionalismi lubaduste valguses enneolematult palju riigi raha kultuuri rikastamisse. Tänu sellele hakkas 70-ndate Austraalias arenema filmindus, teatriringlus ja popmuusika. Kirjutajad said luua julgemalt omanäolisemat ja, miks mitte, isegi Austraalia aktsendiga kultuuri. Tänu sellele rikastusid ja laienesid väikeste esinemispaikade võrgustikud, aidates esile tõusta bändidel nagu Sydneyst pärit AC/DC.

Selleks ajaks oli Melbourne juba vaieldamatult saanud Austraalia live-muusika keskuseks. 1972. aastal asutas ettenägelik Gudinski ka plaadifirma Mushroom. Gudinski esimene suur lüke oli korralda 35 000 inimesele Sunbury festival. Iseseisval Mushroomil oli lust valida mitmete kohalike live-bändide seast, kellest üks, humoorika lähenemise ja kostüümisõbraliku glitter-rokiga Melbourne'i ülikooli bänd Skyhooks pani loo ja albumiga "Living In The 70s" (1975) 70-ndatele sõrme peale. Sellest sai seni edukaim kohalik album, mis veetis Austraalia edetabeli tipus pretsedenditud 16 nädalat.

Gudanski rajas mitmeid sõsarfirmasid, näiteks uudne Austraaliat ja Uus-Meremaad ühendav kontserdikorralduse ettevõte Frontier Touring 1979. aastal. Gudanski laiendas horisonte, kui võttis Mushroomi alla ka edulugusid, mis tulid väljapool Melbourne'i – kõigepealt Uus-Meremaalt Split Enz, Brisbane'i punkpioneerid The Saint ja hiljem šoti Garbage ning inglise Muse. Mushroom kasvas Austraalia suurimaks iseseisvaks multimeedia-ettevõtteks ning Frontieri promootorite tööd hinnatakse tänaseni kõrgelt.

1970. aastate lõpuks tekkis Melbourne'is vastukaaluks edukusevastane liikumine, mis oli eksperimentaalne nii oma ettevõtmistes kui ka muusikas, või siis ka sihilikus enesesabotaažis. Fitzroy piirkonnas tegutses eksperimentaalse müra grupp Primitive Calculators, mida on sobilikult kirjeldatud kui veel karmimat Suicide'i. Kõigepealt tegid nad kõrvalbändi, millega iseennast soojendada, ja siis otsustati hakata sõpradega väikeseid bände looma, nendega ühinesid teisedki kohalikud bändist Whirlywind. Kui nad piirkonna esinemispaikades nn väikeste bändide õhtuid korraldasid, hakkas nende kahe pundi ümber skeene tekkima. Selle nimeks saigi little band scene (ehk väikeste bändide skeene), kus esialgu olid isegi sellised reeglid, et bänd ei tohtinud anda üle kahe kontserdi ega olla kirjutanud/lindistanud üle 15 minuti materjali.

Ilmselgelt ajutisusele ehitatud skeenest midagi püsivat ei sündinud, kuid sellest sai popmuusikute ja pubirokkarite vahel ülimalt oluliseks katalüsaatoriks uudsema Austraalia post-punk muusika tekkimisel. Näiteks käis Whirlywind läbi ja esines tihti koos kohaliku bändiga The Boys Next Door, kuhu jooksis üle ka kitarrist Rowland S. Howard. Howard sai uues bändis kokku vokalisti ja laulukirjutaja Nick Cave'iga. Varajase punkbändina osututi Austraalias isegi mõõdukalt edukaks, kuni 1980. aastate saabudes otsustati Londonisse kolida. Seal muudeti bändi nimi juba The Birthday Partyks. Kui bändi Londonisse viinud ambitsioon ei täitunud kolis pettunud Birthday Party Lääne-Berliini. Tänu sellele sündis juba Nick Cave'i oma Bad Seeds, mis on tänaseni üks austatuim ja kõige kirglikumalt jälgitud bände.

Little band scene'ist sai alguse ka eksperimentaalne trio Machine Girls, kes 80-ndate algul muundus Dead Can Dance'iks. Nendest sai Melbourne'i St Kilda post-pungi skeene põhilokaali Crystal Ballroomi peaesineja. Enne Londonisse minekut korraldati seal ka hüvastijätukontsert. Inglismaal saadi kiirelt leping iseseisva plaadifirmaga 4AD ja avaldati omanimeline debüüt. Põhiliikmed Lisa Gerrard ja Brendan Perry on bändi nime aastakümneid elus hoidnud, viies bändi 80ndatel post-pungist Euroopa folgini, klassikani, koorimuusikani ning avangardi ja ambient'ini.

Little band scene leidis lisaks nendele suurtele nimedele järeltulijaid ka Sydneyst, näiteks Pel Mel, ja kaasajal on liikumisele austust avaldanud ka sellest inspireeritud Melbourne Fringe Fest. Kusjuures 1986. aastal ilmus skeenest ka mängufilm "Dogs In Space", kus mängis Sydney grupi INXS-i Michael Hutchence.

Birthday Party ja Dead Can Dance'i kontekstis tasub ära mainida, et ka industriaalipioneer Foetus kolis Melbourneist Londonisse, kuigi ta polnud osa väikeste bändide skeenest. Need eksperimentaalsed loojad võisid leida, et Melbournis oli liialt vara sellisteks karmideks loomingulisteks muutusteks ja maitseid olid kodulinnas rasked muuta.

1980. aastate algul tuli Melbourne'ist jätkuvalt ka suuri peavooluhitte ning tehti ka järjekordne Austraalia rekord, kui 70-ndate lõpus asutatud new wave'i grupist Men At Work sai esimene Austraalias, kellel oli Ameerikas samaaegselt esikohasingel ja -album. See oli lugu "Down Under", mis pärines bändi 1981. aasta debüütalbumilt "Business As Usual", millel segati omajagu huumorit thepolice'iliku mängimisega.

Popmuusikal aitas Melbourne'is võidutseda ka seal produtseeritud Austraalia läbi aegade populaarseim muusikasaade "The Countdown", mis oli tegelikult täpsem vaste Briti "Top Of The Popsile" kui 60-ndate "The Go Show". Siit käisid läbi kõik Madonnast ja ABBA-st Blondie ning Meat Loafini, mis tõestas saate olulisust maailma suurimatel muusikaturgudel. Läbi käis ka 80-ndate keskel asutatud uus kohalik grupp, mille pani uusmeremaalane Neil Finn kokku Split Enzi lagunemise järel. Koomale tõmmatud ja lauludele orienteeritum trio sai nimeks Crowded House. Nad lendasid Melbourne'ist Los Angelesesse ja leidsid sealt plaadilepingu ning debüütalbumi (1986). Bändi nimi sündiski kitsastest elutingimustest, mida LA-s elades kogeti. Crowded House sai 80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses üheks edukaimaks Austraalia ekspordiartikliks.

Samal aastal, kui ilmus Crowded House'i debüütalbum, kogus Austraalia seebiooperis "Neighbours" tuntust üks melbournlanna nimega Kylie Minogue, kes ületas mitmekordselt kõikide eelnenud nimede saavutused. 1980. aastate lõpus, sealsamas Fitzroy piirkonnas, kus kümnend varem tegi väikeste bändide skeene kõrvulukustavat müra, esitas Minogue kaverit vanast Little Eva loost "The Loco-Motion", mis viis ta Mushroom Recordsi juurde. Gudanski andis talle lepingu ning Mushroomiga tehti kaver elektrooniliseks diskohitiks, mis oli inspireeritud Liverpooli Dead or Alive'ist.

Kylie viidi Inglismaale, kus osav produtsentide tiim Stock-Aitken-Waterman (SAW) kirjutas talle veel teisegi gigahiti "I Should Be So Lucky" ning Kylie'st sa kiirelt number üks mitmes maailma paigas, sealhulgas kodumaal ja Suurbritannias. Inglismaa tolle aja laiahaardelises indie-skeenes tekitas Kylie muusika aga teatavat pahameelt, sest tehniliselt oli SAW iseseisev plaadifirma ning tänu sellele oli Kylie pidevalt pika puuga briti indie-edetabeli tipus. See Kylie't ja tema tiimi muidugi ei huvitanud, kuid Kylie soovis saada oma muusika üle suuremat kontrolli ja eemalduda talle ettekirjutatud nätsumulli-popist. Kolmanda albumiga "Rhythm Of Love" (1990) ta seda tegigi ja leiutas end veel mitmel korral ümber, eriti õnnestunult aastatuhande vahetuse paiku. Selleks ajaks oli ta ammu popi printsessiks tituleeritud ning popmuusikas leidis teatavat edu ka tema õde Dannii Minogue. Kusjuures sinna vahele, 1995. aastasse mahtus ka Kylie' õnnestunud ent äärmiselt üllatav mõrvaballaad "Where the wild roses grow" koos teise Melbourne'i kohaliku Nick Cave'iga.

Sel ajal, kui Kylie end "Spinning Roundi" ja "Feveriga" taasleiutas, tõusis Melbourne'ist esile The Avalanches, kes esindas plaadikastides kaevajate sämpeldamiskunsti, mis polnud just Melborune'i muidu rikkaliku muusikaloo tugev külg, arvestades, et 80- ja 90-ndatel oli seal sündinud vaid mõni väiksem hiphopi-nimi. Alguse said nad 90-ndatel eksperimentaalse punkbändina Alarm 115. Kui nende trummar riigist välja saadeti, siis viis õnnelik õnnetus neid avastama lintide, trummimasinate ja digitaalsete võimaluste maailma. Pärast kahte EP-d ning nimevahetust avastasid nad end soojendamas Becki, Beastie Boysi ja Public Image Ltd.

Kui 2009. aastal raputas maailma majanduskriis, mõjutas see Melbourne'i Austraalia suurtest linnadest kõige vähem. Kusjuures The Economisti uuringu järgi oli Melbourne pea alati 2010. aastatel maailma kõige elamiskõlblikemate linnade edetabeli tipus. Põhjusena toodi tihti välja linna kultuurilisi omadusi, mis olid loonud linnale piraka majandusallika. Sellegipoolest oli majanduskriisi ajal ka noori töötuid, mistõttu tekkis internetis meemina levinud sõnapaar "dolewave", millega kirjeldati teatud uut kitarribändide lainet. Eesti keeles võiks see umbes tähendada "töötute laine", aga muusikaliselt aitas sellele kaasa lo-fi kõla ja lohakam, laisem olek lugude esitustes ja kirjutamises, mis võttis omajagu inspiratsiooni naaberriigi Uus-Meremaa 80-ndate mõjukast dunedini-skeenest.

Briti ja ameerika ajakirjandus haaras dolewave'ist kinni, tegi sellest "liikumise" ning selle esimeseks käimalükkavaks jõuks internetis sai ninatarklik bänd Dick Diver, eriti oma esimese ja magamistoas tehtud kõlaga plaadiga "New Start Again" (2011). Peatselt järgnes debüüt ka ühelt Sydneys sündinud, kuid Melbourne'is kasvanud ja kohalikes grunge-bändides mänginud Courtney Barnettilt. Noor naine, kes rõhutas väga oma austraalialikkust, sai järgnevatel aastatel Melbourne'i ja kogu Austraalia indie-teadvuse suurimaks ekspordiartikliks.

2013. aasta debüüti pani täiesti teist masti Melbourne'i kollektiiv, Hiatus Kaiyote oma linna üle pika aja taas jazz'i-kaardile. Hiatus Kaiyote segas kaasaegselt kokku hiphoppi, soul'i, funk'i ja elektroonikat. Oma uudsuse eest said nad kiita Prince'ilt, Erykah Badult ja Questlove'ilt. Hiatus Kaiyote julgus avardada jazz'i piire oli võrreldav samal ajal Londonis laineid löönud progressiivse jazz'i skeenega. Debüütalbumi järel avardus nende horisont veelgi 2015. aasta ekspansiivse teosega "Choose Your Weapon".

2010. aastad rikastus Melbourne'i muusika veelgi. Tekkis tuntud nimesid, nagu Chet Faker, kelle edus oli kindlasti oluline roll aastakümneid kestnud rikkalikul esinemispaikade võrgustikul ja artiste julgustaval avameelsusel. 2010. tuli Melbourne'i eneseteadlik ja muusikat armastav linnarahvas kokku ja paarikümnetuhandeline meeleavaldus näitas, mida muusika selles linnas tähendab. Austraalia alkoholilitsentsi seadus ning öölokaalidele seatud kellaajalised piirangud hakkasid suurel hulgal inimeste lemmikpaikasid lämmatama.

Murdepunkt oli 2010. aasta Tote Hoteli nimelise koha sulgemine, poleemika levis internetis kiirelt ja sealt edasi tänavatele. Tekkis kolm juhtivat organisatsiooni, peamine neist, SLAM ehk Save Live Australia's Music, soovis tagada live-muusika ellujäämise, mida peeti paljude kohalike bändide jaoks hädavajalikuks. Lisaks võis Sydney näitel juba näha, kuidas live-muusika piirangute tõttu hääbub. Järgmisel aastal võeti live-muusikat pakkuvad kohad erandi alla ja Melbourne näitas, kuidas ennetavalt kultuuri eest seista.

Teiste seas tõusis 2010. aastatel esirinda ka bänd, kes sai tuntuks just oma töövõimekusega. Algselt sõprade omavahelise jämmimise käigus tekkinud punt otsustas hoo pealt anda ka ühe kontserdi ja kiirelt saadi valmis kaks EP-d. Jämmibändiliku nimega King Gizzard and the Lizard Wizard võis hiljem avaldada ühe aasta jooksul lausa mitu albumit, mõni neist isegi duubelalbum. Žanrite vahel liiguvad nad vabalt, olgu selleks psühhedeelne zappalik rokk, jazz-funk, death metal või elektrooniline psühhedeelia. Ka sellest jääb väheks, sest osa liikmeid on aastaid ajanud ka garaažiroki punti The Murlocs.

Uue kümnendi eel vaatas veel üks lootustandev Melbourne'i bänd tagasi oma linna ja maa rikkalikule ajaloole, et siis edasi liikuda ja inspireerida uusi bände enda järel. Algul Amyl and the Sniffers soojendaski King Gizzardit. Nad läksid kaugele 70-ndate algusesse, kus saadi The Sharpiese imidžist, nende teksade, t-särkide ja mulletite kombost ning agressiivsest olekust korralikult inspiratsiooni. Samuti leidsid nad new wave'ist ja pungist muusikalise kõla ning AC/DC-st ja teistest raskerokkaritest teatava rafineerituse. Kiirelt sai sellest grupist uuekooli rajuma pungi esinimi maailmas. Nende järel tuleb Melbourne'ist aina uusi punkbände juurde, aga mitte ainult.

Täna, mil Melbourne'is on juba aastaid tegutsenud üle 500 erineva esinemispaiga, mis on maailmas enim per capita, on seal ka maailmas neljandaks suurim osakaal väljapool Melbourne'i sündinud elanikke – linn kutsub endasse endiselt tohutult erinevaid rahvaid ja kultuure ning pakkudes kõiksugu muusikat. See, millises tempos tuleb käimasoleval kümnendil Melbourne'ist igas žanris kvaliteetseid nimesid juurde on tõestuseks selle linna muusikaarmastusest, selle elus hoidmise ning sellesse investeerimise vajadusest ning esinemiskohtade-võrgustiku tähtsustamisest. See kõik ei tee Melbourne'ist mitte lihtsalt tõelist maailma muusikalinna, vaid kirjutamishetkel maailma muusikalise pealinna.