Kuidas on vaid 10 miljoni elanikuga riik saanud maailma juhtivaks popmuusika tootjaks, olles selles vallas kolmas vaid Ameerika Ühendriikide ja Ühendkuningriigi järel? Vastuse leidmiseks tuleb minna mitmete saarte peale jagunenud Rootsi pealinna ja Skandinaavia suurimasse metropoli Stockholmi ning vaadelda neid innovatsioone ja õnnelikke juhuseid, mis on selle edukuse vundamendiks, ning tutvuda miljonilinna suhtumisega...

Rootsi arranžeerijate ja laulukirjutajate liidu juht Alfons Karabuda kirjeldas võrdlemisi väikese Rootsi ja selle keskuse Stockholmi üleloomulikku võimekust maailma popmuusikas hea võrdlusega – "Stockholmlastel on suurepärane komme ammutada väliste kultuuride mõjusid ja neid omastada. Sama asi on toiduga, kohtusin ükskord ühe Jaapani tipp-kokaga, kes oli vaimustuses sellest, mismoodi üks Stockholmi restoran muudab Jaapani kööki traditsiooniliste Rootsi koostisosadega. Ja täpselt seda teeme me ka popmuusikaga."

Hansa kaubandusliidu aegadest kasvanud Stockholm on endasse alati erinevaid kultuure kutsunud. Eriline kultuuriline õitseng algas 18. sajandi valgustusajastul Gustav III valitsusajal, kui asutati Rootsi Kuninglik Ooper, Rootsi Kuninglik Muusikaakadeemia ja riiklik muuseum. Euroopas leidsid tähelepanu ka hulk märkimisväärseid kirjanikke ja kunstnikke. Paljuski oli siin abi nii kuninga kui teiste patroonide rahalises toetuses – miski, mis peegeldub hiljem ka Rootsi popmuusikatööstuses. 19. sajandil kasvas Stockholm tänu sisserändajatele nii maakohtadest kui välisriikidest veelgi ja 20. sajandi algul loodi pealinnas Nobeli preemia – jällegi miski, millele loob Rootsi popmuusikatööstus hiljem oma vaste.

See vaste on sajandi lõpus asutatud Polar Music Prize, mille juht Marie Ledin on öelnud, et "see segu inimestest, kes elab Stockholmis, on oluline osa linna muusikalises edus. Elada linnas, kus kuuled inglise, prantsuse, hispaania ja teisi keeli mitmete kultuuride seas laiendab inimeste kujutlusvõimet. Aga see on väike linn, seega inimesed, kes teevad samu asju tihti ka kohtuvad." Ja hoolimata oma paljudest kirikukooridest, on Rootsi alati olnud vägagi sekulaarne, inimesed käivad koorides laulmas ja neid kuulamas muusika pärast. Rootslasi pole kammitsenud erinevad pühalikumad põhjused ega vajadus oma pärimust katseklaasi sees hoida, vaid pigem võeti avasüli vastu väljapoolt tulnud popkultuuri. Üks esimesi bände, keda sel viisil ka välismaal märgati, oli 60-ndate popgrupp Ola and The Janglers, kes kaverdas ja ahvis suuresti The Kinksi, The Zombiest, Beach Boysi ja teisi lääne popgruppe, kuid suutis kirjutada ka mõned oma hitid, nagu "Love Was On Your Mind".

1970. aastal saabus vastuvõtlikkuse ent temperatuurilt külma kliimasse Ameerika plaadifirmade eluolus pettunud kantripioneer Lee Hazlewood, et teha seal album "Cowboy in Sweden". 1974. aastal panid stockholmlased end esimest korda tõeliselt popmuusika kaardile, kui Blue Swede kaverdas viis aastat varem ilmunud ameeriklase B. J. Thomase singlit "Hooked On A Feeling". Blue Swede'i versioon oli veel edukam ning sellest sai esimene Rootsi esitaja esikoha lugu Ameerika pop-edetabelis.

Teine 1974. aasta rahvusvaheline Rootsi hitt sündis mitme erineva tee õnnelikul ristumisel, mille tulemusel sündis 70-ndate suurim lääne popmuusika kollektiiv. 1960. aastate alguses asutas laulukirjutaja ja osav ärimees Stig Anderson oma kirjastusfirma. Andersoni hüüdnimi kodumaal oligi muide The Business, sest mitmed tema hallatud Rootsi artistid olid tihti kohaliku edetabeli esikümnes ning ta oskas Ameerikas käies osta õigeid lugusid, mida kodumaistele artistidele taasesitusteks jagada. Üks selliseid edukaid 60-ndate popgruppe oli rootsi biitliteks tituleeritud The Hep Stars, kelle ridadesse kuulunud Benny Andersson alustas koostööd folkbändi juhtinud Björn Ulvaeusiga. Mõlemaid mehi manageeris Stig "The Business" Anderson.

Juhuslikult olid mõlemal mehel ka tüdruksõbrad, kes olid samuti juba kogenud muusikud. Ulvaeus käis Agnetha Fältskögiga, sooloartistist ballaadilauljanna, kel oli juba mitu kodumaist hitti hõlma all. Neist üks, mille ta kirjutas 18-aastaselt, jõudis ka edetabeli tippu. Benny Anderssoni kavaler oli Anni-Frid Lyngstad, kes pärast rahvusliku lauluvõistluse võitmist hakkas jazz- ja kabareelauljaks. Benny ja Björni duo tegi kõigepealt Anni-Fridiga ühe loo, misjärel Andersson produtseeris tema debüütalbumi Frida ning see hüüdnimi jäi ka püsima. Lõpuks saadeti üheskoos konarliku nime Bjorn, Benny, Agnetha & Frida all pala "Ring Ring" Eurovisiooni eelvõistlusele Melodifestivalen.

Lugu Eurovisioonile küll ei pääsenud, aga oli siiski neliku esimene kodumaine hitt. Kuid teine katse aastal 1974 looga "Waterloo" osutus murranguliseks momendiks. Selleks hetkeks oli Stig Anderson neliku ümber nimetanud ABBA-ks ja nii toodi Rootsile esimene paljudest Eurovisiooni võitudest. Rootslastele oli lauluvõistlus oluline koht, kus väikese riigina muusikaliselt silma paista.

"Waterloo" oli ülemaailmne hitt, kuid järgnevad singlid nagu "I Do, I Do, I Do, I Do, I Do" ja "Mamma Mia" ning mitmed teised ronisid vaid siin-seal mõõduka eduga edetabelites ning ABBA-t hakati juba kutsuma ühehiti imeks, kusjuures albumitel läks veelgi kehvemini. 1975. aasta lugu "SOS" viis grupi tagasi Inglise ja Ameerika edetabelite kõrgematele kohtadele ja juba avaldati Suurbritannias ka esimene hittide kogumik. Kuid põhilised hitid olid alles tulemas ja kogenud nelik oli paari aastaga leidnud ühise keele nii laulukirjutamises kui perfektsionismis, või rootslaste tõlkimatus ütluses "lagom", mis võiks tähendada "just nii" või "täpselt piisav".

Benny ja Björni produktsioon ning laulukirjutamine, millele aitas tihti viienda Abbana kaasa Stig, oli ülimalt haarav ning rahvuslike piirideta. Kui lisada sellele juurda Frida ja Agnetha lauluhääl, hääldus ja hääleulatus, siis oli tulemuseks perfektne kombo. Talletades Ameerikast levivat diskot tegi ABBA nüüd otsast lõpuni väärt albumi, mitte pelgalt singleid kandva kauamängiva, ning pani sellele kehtestavalt nime "Arrival" ehk "Saabumine". Albumikaanel ilutses esimest korda tänaseks üle maailma tuntud tagurpidi B-tähega logo. Albumi eel ilmus ka üks ideaalsema produktsiooni, arranžeerimise ja esitusega popsingleid läbi aegade – "Dancing Queen".

Nii "Dancing Queen", kui ka järgmised hittsinglid "Knowing Me, Knowing You" ja "Name Of The Game", lõid neliku kuldse perioodi ja domineerisid raadiotes üle maailma. Kusjuures kõikide lugude läbivaks tunnuseks oli haarav, kaasalauldav popmeloodia ja tantsitavus, mille all oli peidus minoorne ülesehitus (nii tegutses ka Paul McCartney), mis tegi ABBA hitid teistest erilisemaks. Järgnes ABBA film ja sellega seotud omaette album, mis andsid veel lisa grupi gigastaaride staatusele, kuigi keegi ei pannud tähele teisi projekte või sooloalbumeid, mida kõik liikmed kõrvalt välja andsid.

Aga ABBA vaimustus ei vaibunud kuskil, ei Euroopas ega Jaapanis. Kuid meeletu ülemaailmne populaarsus, mille laadsest polnud nähtud pärast biitleid ja nähti uuesti alles 1980. aastate keskel Michael Jacksoniga, nõudis oma hinda. Selle all kannatasid mõlemad värskelt sõlmitud bändisisesed abielud ja lahutused olid kiired tulema. Need pinged ja romantiline äng voolasid jällegi meisterlikult 1979. aasta albumile "Voulez Vous". 1981. aasta album "The Visitors" jäi kuni tagasitulekuni uuel sajandil neliku viimaseks. ABBA lõpp murdis südameid üle maailma.

Kuid veidi enne seda loodi veel midagi märgilist Stockholmis endas, kui ühte tühjaks jäänud kinomajja asutati Stig Andersoni vana firma järgi nimetatud Polar Studios, mille tase peegeldas ABBA enda perfektsionismi. Seda on võrreldud Londoni Abbey Roadi stuudioga ja üsna pea tulid sinna albumeid lindistama sellised suured nimed nagu Led Zeppelin, Genesis ja Scorpions. Koos oma muusika ja Polar stuudioga sillutati tee tulevaseks "Rootsi muusika imeks" – Cheiron Studioks – ja avati Stockholmi ja Rootsi väravad maailma muusika mängumaale.

Enne, kui algas Rootsi tänaseni kestev popedu, tõid 80-ndad Stockholmist maailma areenile just raskema rokkmuusika nimesid. Kuidas oli linnas punkrokiga, nähtusega, mis muutis mujal muusikat ja pidi just ABBA-suguseid kõrvale tõrjuma? Stockholmil oli oma vastus bändi Ebba Grön näol. 1970. aastate lõpus esile tõusnud bänd ostis oma esimese singli kõik 500 koopiat ise kokku ja müüsid neid siis tänavatel edasi ning laulis rootsi keeles vägagi punk-suhtumisega sõnu, kuigi 1982. aasta omanimelise debüütalbumi ilmumiseks omastati väga puhas ja isegi kalli kõlaga produktsioon. Sellest hoolimata jäi lühikest aega tegutsenud bänd pikkadeks aastateks vaieldamatult Rootsi populaarseimaks punkbändiks ja pani Rootsi pungi ka Euroopa kaardile.

Kui 1980. aastate keskel tõi Stockholmist pärit ludistaja Yngwie Malmsteen Ameerika heavy metal'isse uue ülivirtuoosliku lähenemise ja veidi peale seda sündis üks päriselt ühehiti-bänd, Europe oma looga "Final Countdown", siis Stockholmi põranda all susises uutmoodi metal'it. Selle laine pioneerid tulid pealinna palju väiksemast Vällingbyst ja nime oma bändile võtsid nad inglise bändi Venomi loost "Countess Bathory". Venomi ja Motörheadi kiiresti lähenemisest mõjutatud Bathory tegi kõigepealt paar lugu kurikuulsale kogumikule "Scandinavian Metal Attack", mille järel tehti omanimeline debüütalbum, mis, täiesti võimalik, lükkas käima black metal'i kui žanri. Kõik alused on seal olemas, sealhulgas just Venomist inspireeritud sihilikult toores produktsioon, mis pani Rootsi bändi 1980. aastate Euroopa uue ekstreem-metal'i laine etteotsa koos mujalt Euroopast pärit Celtic Frosti, Kreatori ja Mercyful Fate'iga.

Bathory mõjud võnkusid Euroopas tugevalt, just eriti naabrite juures Norras, kus black metal jõudis 1990. aastateks juba absurdini. Seda mitte muusikas, aga seda viljelevate muusikute ekstreemsuses ja äärmuslikkuses, mis Bathory ainuliidrit Qorthonit morjendas ja algsest saundist võõrandas. Aga paar aastat hiljem ilmus teinegi debüütalbum, mille puhul võib väita, et see pani aluse veel ühele metal'i alažanrile. Stockholmi bändi Nemesis tuhast tõusis Candlemass, kelle satanism ja Põhjamaade paganlus võivad olla temaatilises plaanis võrreldavad Bathory või hilisemate Norra bändidega, kuid kelle muusika vaatas sootuks mujale, Black Sabbathi raskelt sammuvate riffide suunas. Debüütalbum "Epicus Doomicus Metallicus" võib praeguseks kõlada pentsikult, kuid nii oma nimes kui ka stiilis pani see aluse doom metal'ile.

Samal ajal, kui Candlemass tegi uue vokalistiga oma teist albumit ja doom metal'it kinnistas, moodustus 1987. aastal Stockholmis bänd nimega Nihilist, millest sündisid veel kaks olulist metal'i edasiviijat – Unleashed ja Entombed. Neist viimane, Entombed lõi oma 1990. aasta debüüdiga "Left Hand Path" laineid terves maailmas. Nende segu briti grindcore'i bändide ekstreemsusest ja Ameerika esimeste death metal'i bändide laulukirjutamise keerukusest liigutas veel üsna noort death metal'it niivõrd palju edasi, et teised grupid, sealhulgas paljud eeskujud, pidid järele võtma ja Entombedil endalgi oli raskusi sellele võimsale debüüdile järje tegemisega. Kõik need eesrindlikud bändid kehtestasid Rootsi rolli kui ühe tugevaima metal'i-maana ja nende järel tulid veel populaarsemad Stockholmi bändid nagu Katatonia ja Opeth. Paljud teised Rootsi metal-bändid käisid lindistamas populaarses Stockholmi stuudios, mis kandis iroonilisel kombel nime Sunlight Studios.

1980. aastateks oli lääne muusikatööstus Stockholmis kanda kinnitanud, suurfirmad asutasid pealinna oma kontorid ja stuudiod. Rootsi EMI stuudiosse saabus 1980. aastate lõpus Halmstadist Marie Fredrikssonist ja Per Gesslest koosnev duo, mis saavutas 90-ndatel sellise edu, mida suudab tänini varjutada vaid ABBA. Fredriksson ja Gessle musitseerisid koos kodumaal üsnagi populaarses bändis Gylenne Tider, kuid leidsid, et nendevaheline keemia töötab paremini bändist eraldi olles. Neid morjendas ka asjaolu, et EMI ei suvatsenud rahvusvaheliselt promoda bändi, mille nimi on Gylenne Tider.

Duo leidis omale nime briti pubirokkarite Dr. Feelgood loost "Roxette", aga ka siis ei suvatsenud EMI nende albumeid Ameerikas avaldada, isegi selliste haaravate lugudega kauamängivat nagu "Look Sharp". Kuid õnn naeratas rootslastele, kui üks Ameerika tudeng, kes Rootsis õppis, leidis enda jaoks albumilt loo "The Look" ja viis selle tagasi koju Minneapolisse, kus ta palus kohalikul raadio DJ-l seda mängitada, pannes aluse Roxette'i esikohahittide laviinile.

90-ndate alguses oli Euroopa valmis tantsima ja Rootsi oli valmis hitte andma. Hakkas tekkima tihedalt koostööd tegevate produtsentide kultuur. Suurte plaadifirmade kontorite ja stuudiote võrgustikus töötasid ka professionaalsed laulukirjutajad ja produtsendid, millele panid ABBA edu järel aluse Rootsi valitsuse riiklikud toetused popmuusika-sektorile. Uue sajandi lähenedes sai hakata selle vilju korjama.

Üks neist, kes kirjutas 1990. aastate alguses eurohitte eri riikidest pärit artistidele, oli Anders Wollbeck. Esimese suure edu tõi talle produtsendi ja laulukirjutajana kodumaine album "Massive Luxury Overdose". Sihilikult huumorika ja pompöösse pealkirjaga album oli sama sihilikult üle võlli trio Army of Lovers teine album. Nad mitte ainult ei jätkanud rootslaste sekulaarset lähenemist alule, vaid viisid selle oma julge pilamise järgmisele tasandile. Nende laulusõnades ja imidžis oli tähtsal kohal seksuaalsus, nad parodeerisid ka religiooni nii visuaalselt kui sõnumis, ise samal ajal dräägi riietudes. Varsti hakkas hitte tegema ka Göteborgi nelik Ace of Bace, kes oli justkui eurodisko ajastu ABBA.

Eespool mainitud "Rootsi muusika ime", stuudio nimega Cheiron oli koht, kus käisid 90-ndatel eurohitte tegemas see sama Ace of Base, aga ka rootsi-nigeerlane Dr. Alban või Uppsalast pärit E-Type. Selle lükkas käim Rootsi DJ-kogukonna oluline tegija Denniz Pop, kuid temaga ühines stuudios peagi ka Karl Sandberg, kellest sai John Lennoni ja Paul McCartney järel kolmas isik, kes kirjutanud kõige rohkem Ameerika pop-edetabeli esikohalugusid. Läänemaailmas tuntakse teda suupärasemalt kui Max Martin, kes on ise oma silmipimestava edu kohta öelnud: "ma pean tänama Rootsi muusikalist üldharidust". Martin viitab juba aastaid varem ellu viidud kultuurireformile, millega Rootsi riik mitte ainult ei toeta ja ei rahasta popmuusika loomist, vaid alustab vastavat kasvatust juba noores eas.

Lapse eelkooli-aeg on juba täis muusikat ja laulmist, 7-aastaselt on laps õppinud nii mõndagi laulmise ja rütmi kohta ning teises klassi julgustatakse juba valima ka instrument, mida õppida. Paljud Stockholmi lapsed saavad valida paljude erinevate riiklikult rahastatud kooliväliste muusikaringide vahel ning erinevaid töötubasid ja kursuseid on kõrgkoolini välja. Tänu sellele on Rootsis kõige rohkem laulukoore inimese kohta ning rahva suuruse kohta ka kõige elujõulisem popmuusika-tööstus.

Max Martin on vaid üks sellise riikliku investeeringu tulemustest. Kui ta Cheironis Denniz Popiga ühines hakkasid teisedki säärased produtsendihakatised, nagu Andreas Carlsson või Kristian Lundin, temaga seal koos muusikat kirjutama. Kui kodumaiste artistidega oli Euroopa vallutatud, toimus 1996. aastal teine murdepunkt Backstreet Boysi debüütalbumiga, millele järgnesid N-sync, Boyzone ja Westlife, kes tulid ise Stockholmi materjali paluma. Ja 1998. aastal, just siis, kui stuudio asutaja Denniz Pop suri, saabus suurim hittsingel. Maailma vallutanud "Baby One More Time", mis kirjutati teismelisele ameeriklannale Britney Spearsile. Kusjuures napilt oleks gigahiti omale saanud RnB' tüdrukute-bänd TLC, kes parajasti pausil oli.

Max Martin töötas edasi nagu masinavärk, asutas oma firma Maratone ja kolis siis Stockholmi äärde kuulsasse Cosmos stuudiosse, kus ta kirjutas hitte, hitte ja veel kord hitte. Esitasid neid Pink, Avril Lavigne, Ariana Grande, Taylor Swfit, The Weeknd, Coldplay jpt. Martinist sai produtsent, kelle sulest on pärit enim Ühendriikide Billboardi singlite edetabeli esikohalugusid. See annab aimu Stockholmi laulukirjutajate piireületavast laulukirjutamis-filosoofiast, mida Martin ka ise tunnistanud on – oluline on meloodia ja haaravus, tähendus, keeleoskus ja sõnad on teisejärgulised. Seepärast võis näiteks Backstreet Boysi megahitt "I Want It That Way" olla number üks lugu terves maailmas, kuigi laulu sõnad, vähemalt eraldi välja lugedes, ei kõle isegi loogiliselt, sest on paika sätitud eelkõige foneetikat silmas pidades.

Popimasinast tuli muidugi ka järge ABBA-dele, Roxette'idele ja Cardigansidele ning Rootsi riigi sponsoreeritud muusikahariduse süsteem andis jällegi dividene, kui juba 13-aastasena avastati ühelt koolivõistluselt Robin Miriam Carlsson, kes sai kohe ka plaadilepingu. 16-aastasena viidi ta kokku Max Martiniga, kelle sulest tulid tema esimesed hitid ja debüütalbum "Robyn Is Here". Neiu artistinimeks saigi Robyn ja aasta hiljem oli tema debüütalbum juba Ameerika albumimüügi esikümnes. Pelgalt laulvaks popnäoks stockholmlanna ei jäänud, vaid arenes iga järgneva albumiga aina autonoomsemaks.

2003. aastal Stockholmis esinenud Göteborgi süntpopi-grupp The Knife ajendas Robynit oma trajektoori muutma, ja kui suurplaadifirma talle vastu seisis, ostis ta ise end oma lepingust välja ja tegi 2005. aastal omanimelise albumiga tõelise artistliku enesekehtestuse. Seda juhtis kaaslinlase Kleerupiga tehtud singel "With Every Heartbeat". Hiljem jätkas Robyn pop-meistriteostega "Body Talk" ja "Honey", inspireerides paljusid välismaa popstaare nagu Charli xcx, Lorde, Carly Rae Jepsen.

Kui Rootsi eesotsas Stockholmiga oli uueks sajandiks muutunud peavoolumuusika tööstuskeskuseks, siis kas mu muusika jäi varju? Vastupidi, lisaks metal'ile kerkis linnast sajandivahetuse kandis omaette mainekas indie-roki-buum, mille üheks eestvedajaks oli 90-ndate keskel Stockholmi kolinud ja hariliku Rootsi mehe nime kandev bänd Kent. Nende teise albumiga "Verkligen" sai bändile osaks ootamatu edu, mis tõi neile lõpuks 11 Rootsi esikohaalbumit ja tegi neist kogu Skandinaavia edukaima rokkbändi, hoolimata sellest, et erinevalt paljudest teistest laulis Kent alati rootsi keeles.

90-ndate lõpu Stockholmi kihavas indie-skeenes oli oluliseks ja üheks originaalsemaks tegijaks bänd The Concretes, kes pärast erinevaid algusaastate komistuskivisid asutas oma plaadifirma ja avaldas omanimelise 2003. aasta lo-fi indie debüüdi, millel said kokku armastus Velvet Undergroundi ja Motowni vastu. Märgi jätsid maha ka bändid nagu Shout Out Louds ja Peter Björn and John, kes saavutasid suurema rahvusvahelise edu.

1990. aastatel pandi Stockholmis kokku veel üks vanemast muusikast inspireeritud punt. Nemad ei vaadanud aga mitte Detroiti Motowni, vaid hoopis protopungi poole. Entombedi ja Backyard Babiesi liikmed panid kokku bändi nimega Hellacopters, kes sulatas The Stoogesi ja MC5 garaažipunki kokku AC/DC ja Motörheadi otse-näkku-energiaga. Debüütalbum "Supershitty to the Max" pälvis ka kohe kodumaal auhinna ning Hellacoptersist sai üks Rootsi mõjukamaid rokkbände. Fagersta linnast järgnes neile ka rahvusvaheliselt populaarne The Hives, kes aitas samuti garaažiroki uuesti moodsaks teha.

Nullindate peavoolupopi, alternatiivroki ja metal'i järel tekkis Stockholmis ka psühhedeelne skeene, mille teerajajaks on Dungen, mis esialgu oli vaid Gustav Ejstesi projekt. Ejstes oli tegelikult pärit ühest tillukesest maakohast ja dungen tähendabki rootsi keeles "metsatukka". Maal üles kasvamine andis talle rootsi folkmuusika tausta, mille ta tõi endaga pealinna, ühildades seda seal 60-ndate anglo-ameerika psühhedeelia ja jazz'iga. See oli ülimalt omanäoline kombinatsioon, mis tegi rahvusvahelise läbimurde 2004. aasta albumiga "Ta Det Lugnt" ehk "Võta rahulikult". Dungen jätkas tugevalt ja teeb seda tänini, olles üks armastatumaid Stockholmi kultusbände ja inspireerides ka järgmise kümnendi Stockholmi psühhedeelia nimesid nagu Holy ja Les Big Byrd.

Nullindate keskel, kui Stockholmist oli tänu produtsentidele ja muusikutele saanud juba üks maailma popmuusika keskustest, sündis Rootsi pealinnas start-up, mis muutis muusikat jäädavalt nii tehnilises kui ärilises mõttes. Kui 1970. ja 1980. aastatel investeeriti Rootsis muusikaharidusse, siis 1990. aastatel oli Rootsi jällegi ajast ees, kui oma rahva seas internetti levitas, sätestades muuhulgas maksusoodustuse koduarvutitele ja tarkvarale. Lisaks tekkis start-up'idel ja teistel sääraste ettevõtete vahel konkurentsi asemel koostööhimu, nagu on kirjeldanud organisatsiooni Muusikalinn Stockholmi rajaja Sarah Helin: "Kui saad aru, et keegi teeb siin sama asja, siis lood sa kontakti ja vaatad, millised on võimalused koostööks. Siis on võimalus, et kõik saavutavad midagi, selle asemel, et kõik jäävad tühjade kätega."

2006. aastal asutasid kaks stockholmlast idufirma nimega Spotify, mis läks tõeliselt rahvusvahelisele turule järgmisel kümnendil ja on tänaseks üle 600 miljoni kasutaja maailma enim kasutatud voogedastusplatvorm, muutes reegleid nii, et neid pidid hakkama järgima ka suurimad plaadifirmad. Aasta hiljem asutas Alexander Ljung, samuti stockholmlane, Berliinis ka Soundcloudi platvormi. Muusikatehnoloogia start-up'e tuleb Stockholmist aina juurde. Näiteks Snafu Records on esimene AI-plaadifirma, mis kasutab algoritme kolamaks internetis ringi kõiksugustest helifailides, et tuua esile paljulubavaid artist, kes pole veel tähelepanu pälvinud.

Vaatamata kogu senisele edule polnud Rootsi andnud maailma veel suurt hiphop-artisti. Sobilikult juhtus tuli 2010. aastate alguses, mil hakkasid domineerima voogedastusplatvormid. Digitaalsetel platvormidel sai oma karjäärile hoo sisse noor räppar Yung Lean, kes esialgu oli osa rühmitusest The Sad Boys, mille emo-räpi temaatika Yung Lean oma soolokarjääri kaasa võttis. Hoolimata bipolaarsushäirest ja sõltuvusprobleemidest tulid Yung Leani sulest hittalbumid "Stranger" ja "Starz", millel ta need probleemid ka välja elas.

Umbes sel ajal, kui Yung Lean oli saamas laiema tähelepanu osaliseks, sai Stockholmi karaoke baarist alguse Viagra Boys, kes näitas, et sõltuvusprobleeme saab muusikas ka teisiti välja elada. Nemad toitsid oma sõltuvusi otse laval. Emotsionaalsete ülestunnistuste asemel tõmbasid nad särgid seljast, ninad täis ja tegid punki. Kuigi kuueliikmeline punt koosnes Stockholmile omaselt korralikest, õppinud muusikutest, kandsid nad oma oleks ja muusikas sellest hoolimata alkoholist nõretavat kaootilisust. Oma albumitega pälvisid nad Euroopas parajalt tähelepanud ja liikusid siis paralleelselt briti uue post-pungi lainega ka laia maailma ette.

Nagu saate alguses välja toodud sai, siis oskavad avatud meelega rootslased võtta vastu väliseid mõjusid, need oskuslikult muusikast kubisevas õhkkonnas enda omaks teha ning need siis maailmale maha müüa. Üks hiljutisemaid näiteid on Stockholmi indie-skeene kogenud liikmetest kokku tulnud bänd nimega Dina Ögon, kelle eeskujudeks on Brasiilia tropicalia, Ameerika psühhedeelia, Fleetwood Mac, Stevie Wonder ja isegi Eric B and Rakim. Aga kõiki neid erinevaid inspiratsioone ammutades loovad nad siiski kohaliku tunnetusega rootsikeelset muusikat.

Seda on rootslased Stockholmi juhtimisel teinud aastaid erinevates žanrites ja kõik märgid näitavad, et teevad aina edasi. Ühed popstaarid järgnevad teistele. ABBA järel Roxette, Robyn, Lykke Li, Zara Larsson, Tove Lo ja Eurovisioonil möllavad Mans Zelmerlöw ning Loreen. Suuri EDM-i lavasid vallutasid Aviici, Axel Boman, Swedish House Mafia ning indie't ja psühhedeeliat tuleb samuti aina juurde.

Kui ABBA ja Roxette'i puhul oli veidi õnne, siis selle kasutas Stockholm ära maksimaalselt. Julgelt investeeriti popmuusika-tööstuse arendamisesse ning rahvas kasvatati lapsest saati musikaalseks. Riik toetab kaasaegset kultuuri ja saab vastu nii tulu kui ka ülemaailmse tunnustuse ja austuse. 2022. aastal oli rootsi muusikatööstuse käive 2 miljardit rootsi krooni (179 miljonit eurot), mida on kaks korda rohkem kui kümme aastat tagasi, ja ei paista, miks see kasv peaks peatuma. Samal ajal nimetavad Ameerika produtsendid Stockholmi muusikatööstuse Silicon Valleyks. Võrdlemisi väike Rootsi on eeskujulik näide sellest, kuidas võita kultuuriga ja Stockholm on selle tuksuv keskus.