Maailma muusikalinnad: mida on meile andnud Detroit?
Tere tulemast Detroiti! See on mootorilinn, rokilinn, aga peale üldteada sildistuste on see ka Motowni, pungi eelkäijate ja soul-funk'i linn ning techno ja maailma edukaima räppari sünnipaik. Samas on see linn elanud terve selle aja noatera peal, õitsedes ja siis lagunedes.
Detroit on oma osariigi Michigani ja ühtlasi kogu Ühendriikide Kanada-äärse piiri suurim linn, mille haruldane ajalooline kulgemine on toonud linnale kuulsust ja kurikuulsust. Selle käigus on ta andnud ka Ameerikale ja laiemale maailmale mitu uut muusikastiili ning maailmakuulsaid nimesid.
Kesk-Lääne põhjaosa jõgedemaa linn, mis on olnud Ameerika maismaa- ja lennuliikluse üks tihedamaid ristpunkte ning kus tegutses ühel hetkel ka üks maailma töökamaid sadamaid, on alati mitmekesine olnud. Detroit on üks põhjaosariikide peamiseid tööstuslinnasid ja esimene suur autotööstuse keskus, kus baseerub selle maailma suur kolmik – General Motors, Ford ja Chrysler. Industriaalse hiilgeaja ja kasvubuumi järel sai Detroitist aga üks kiiremini tühjaks jooksnud linnasid ja kümme aastat tagasi kuulutas linn välja ka pankroti. Detroit on suurim Ameerika Ühendriikide linn, mis seda teinud on.
Michigani piirkonda, kus täna Detroit ja seda ümbritsevad asulad paiknevad, asustasid Ameerika põlisrahvad juba umbes 10 000 aastat tagasi. Kui 17. sajandil esimesed Euroopa asustajad saabusid, liikusid selles kandis hirokeesid ja hurooni-vaiandoti rahvad. Nime sai linn prantslastelt – sõna détroit tähendab väina ja viitab kitsale veeteele, millel linn paisuma hakkas. Enne Ameerika kodusõda oli Detroit peamine nn maa-aluse raudtee ehk põgenevate orjade läbitav punkt, kust kaudu liiguti Kanadasse. Kodusõja saabudes oli linnal oluline roll uniooni võidule aitamises. Abraham Lincoln on isegi öelnud: "Tänud Jumalale Michigani eest!". Kodusõja järel hakkas Detroit koos tööstuse kasvuga paisuma. 19. sajandi teises pooles pälvis linn tänu uhkele ja uudsele arhitektuurile, mis tänaseni turiste ja ümberasujaid tõmbab, hüüdnime "Lääne Pariis". Sajandi lõpus ehitas Henry Ford Detroiti kesklinnas Macki avenüül oma esimese automobiili.
20. sajandi alguse autotööstusebuum tõi kaasa tööstusrevolutsiooni ühe kiireima populatsiooni kasvu. Ühel hetkel ei olnud kolmandik Detroiti elanikest seal sündinudki ja rohkete töökohtade pärast tulid lõunaosariikidest kohale nii musta- kui valgenahalised. Lõuna- ja Ida-Euroopast rändas sisse ka katoliiklaseid või juute ning araablasi ja latiinosid, muutes linna eriti värvikaks segupotiks.
Detroitis sündinud ja 1980. aastatel edu leidnud muusik ja produtsent Don Was kirjeldas, et Detroitis kasvas inimene kultuurilises jambalaya's – "olime ümbritsetud kõigest ja ilma eelarvamusteta". Aga Detroiti rikkaliku muusika-ajaloo lükkasid sajand tagasi käima just suure migratsiooni käigus sinna sattunud afroameeriklased. Nende elupaigaks olnud nn Black Bottomi piirkondades sündis linna esimene kihav meelelahutuskeskus, kus käisid esinemas ka esimese jazz'i-ajastu suurimad nimed nagu Louis Armstrong, Ella Fitzgerald ja ja Count Basie. Oma roll oli ka kohalikel big band'i pioneeridel, McKinney Cotton Pickersil, kellega jämmis uskumatul kombel 1924. aastal trummidel 1936. aastal Inglismaa kuningaks kroonitav Edward VIII.
Üheks keskseks jazz'i-paigaks sai Blue Bird Inn, mille õnnistas sisse ja lükkas käima modernse bebop-jazz'i alusepanija Charlie Parkeri külaskäik. Peale seda tõmbas Detroit ligi bebop'i gigante nagu Horace Silver, Ahmad Jamal ning John Coltrane. Viimane leidis Detroitist oma kaasa Alice'i, kes pani hiljem aluse spirituaalsele jazz'ile, ning linnast endast tulid suurnimed Kenny Burrell ja ainulaadne trompetiäss Donald Byrd.
Kui Detroit oli ennast kehtestanud põhja-jazz'i keskusena, siis bluusi n-ö toimumispaik oli veidi lääne pool asuv Chicago, kuhu bluusihiiud koondusid. Samas väisasid sõjaeelsed bluusistaarid ka Detroiti – just legendaarsed bluusitarid Ma Riney ja Bessie Smith. 1940. aastatel kasvas Detroiti tööstus veelgi ja seal hakkas tossama nn demokraatia arsenal ehk tohutu sõjatööstus. See tõi kaasa teisegi suure migratsiooni.
Selle tuules saabus 1948. aastal linna üks Mississippi bluusimees, kes valis Chicago asemel Detroiti. Tema nimeks oli John Lee Hooker. Hookeril oli unikaalne stiil, primitiivne, mis hõlmas tihtipeale üheakordilist rütmilist kitarri, ja madal proto-rokenrolli hääl. Tema "Boogie Chillen", samal aastal ilmunud tohutult mõjukaks kujunenud pala, pidas lugu Hastings Streetist, kus Detroiti bluus enim kihas. Samal ajal tekkisid prominentsemad kohalikud plaadifirmad nagu Fortune Records ja Sensation Records.
Kuid Detroiti tööstuse kasv oli peatamatu ja halastamatu. Black Bottomi piirkond ning Hastings Street tõmmati uute arenduste jaoks sõna otseses mõttes maatasa. Peagi kehastas üks noor autotehases töötav afroameeriklane seda lakkamatut tehaseliini elu muusikatööstuses sellise eduga, et muutis 1950. aastatel kogu ameerika vallutanud rokenrolli ebaoluliseks. See visionäär oli Berry Gordy, kes kirjutas kõigepealt kohalikule lauljale Jackie Wilsonile 1958. aasta RnB-edetabeli esihiti "Reet Petite" ja soovis siis luua muusikalise tehase, mis toodaks nagu autotehas erinevatele noortele lauljatele ühtse imidžiga lugusid ning võtaks ühest uksest vastu tundmatud noored lauljad ja saadaks nagu kellavärk teisest välja staarid. Plaadifirmale andis ta nime Detroiti hüüdnime Motor City järgi – Motown.
Ärimeheliku vaistuga pandud nimi pidi olema äratuntav terves Ameerika Ühendriikides. Oma saabuvas edus oli Gordy niivõrd kindel, et esialgne Motowni "kontor" – maja, mille teisel korrusel ta oma tolleaegse naisega elas ja mille esimese korruse garaaž sai ümber ehitatud stuudioks, köök selle puldiruumiks – sai ukse kohale sildi "Hitsville USA". Enesekindlus osutus prohvetlikuks ja materialiseerus pea koheselt. 1959. aastal tootis majake oma esimese popi edetabeli esikoha – Barrett Strongi sobiliku nimega "Money (That's What I Want)". Lugu tõi sisse vajalikud ressursid, et Motowni popitehase masinavärk tõeliselt tööle panna.
Üsna alguses lisandus Motowni veel üks kaval ja õppinud noor ettevõtja, Smokey Robinson, kes aitas Motowni kõlal kujuneda ja levida. Tal oli piisavalt mõju, et sahkerdada uued lood kohalikesse raadiojaamadesse, millel oli Detroitist ida suunal lai mõju. Mootorilinnale sobilikult tegi ta ka kindlaks, et Motowni singlid kõlaksid hästi tolle aja madalate sagedustega autoraadiotest. Smokey Robinson koos oma vokaalgrupiga The Miracles sai ise ka üheks Motowni edukamaks nimeks.
Pealtnäha oli Motowni edu taga uudseks noore Ameerika saundiks tituleeritud kõla, mis oma lihtsuses Ameerika vallutas ja rokenrolli üleöö vanamoodsalt kõlama pani, kuid kõige selle taga oli Berry Gordy Fordi tehase kogemustest inspireeritud range režiim ja tööjaotus – iga hititehase liini eest vastutas erinev osakond. Laulukirjutajad omaette, kirjastajad omaette, lauljad ja stuudio eraldi ning sisse toodi ka spetsialistid, kes pidid müüginumbrite huvides kujundama muusikaliste koosluste imidžit ja koreograafiat.
Gordy Hitsville'i tehas töötas 20 tundi ööpäevas ja seal loodi sadu potentsiaalseid hitte, mis võeti rangelt lauale reedehommikustel "tootehindamise miitingutel". Niiviisi sündisid Motowni lugematud hitid. Isegi firma sekretär Martha Reeves oli varsti üleriigiliselt tuntud nägu ja hääl, kui Martha and the Vandellase "Nowhere To Run" noored kuulajad jalust niitis. Loole filmiti ka promovideo, mis võeti üles ei kuskil mujal kui Fordi Mustange tootvas tehases, ja seda samal ajal, kui seal päris töö käis.
Säärast edu poleks Motown saavutanud ilma oma mootorita ehk laulukirjutajateta, kes suutsid lakkamatult kirjutada rassiliste piirideta universaalseid ja meeldejäävaid laule. Motowni geniaalsete sähvatuste peamiseks lähtepunktiks sai vendadest Brian ja Eddie Hollandist ning Lamont Dozierist koosnev trio, mis kirjutas enim hitte The Four Topsile, The Temptationsile ja The Supremesile. Kusjuures viimasest grupist saigi Motowoni peamine müüginumber ja Diana Rossi juhitud ansambli 12-st esikohahitist kirjutas Holland-Dozier-Holland kümme. Kokku sai Motowni arvele kirjutada hoomamatud 208 singliedetabeli esikohta. Uskumatu ja kordumatu saavutus, eriti veel garaažistuudiona alustanud firmakesele, mis tegi 1960. aastate keskpaigas Detroitist Ühendriikide muusikalise tsentri. Dozier on meenutanud, et teisi linnasid külastanud detroitlased ütlesid moodsalt, et nad tulevad Motownist, mitte Detroitis.
Kuid Detroit kannab ju ka rokilinna hüüdnime. 1960. aastatel ei paistnud seda veel kuskilt, domineeris Motown ja uuenduslikum kitarribändide muusika kippus tulema Inglismaalt. Kuid algeid siiski oli. Miski Detroiti paljudes ja üpriski vaestes töölispiirkondades pani sealseid muusikuid riskima hulljulge muusikaga. Üks algetest oli üllatuslikult esimene 100 protsenti tüdrukute rokkbänd The Pleasure Seekers, mille ridades tegutsesid õed Patti ja Suzi Quatro, kes olid vastavalt vaid 17 ja 15 aastat vanad. Eesrindliku naiste rokkpundina oli The Pleasure Seekers ajast liialt ees, et edu saavutada, kuid järgmisel kümnendil sai Suzi Quatrost Detroiti rokkmuusika üks suurimaid ekspordiartikleid.
Üks teine 1970. aastate Detroiti suur rokinimi oli samuti 60ndate keskpaigast erinevates bändides või erinevate nimede alt omajagu katsetanud. Valge poiss, kes proovis erinevaid stiile bändides The Decibels, The Town Criers, The Last Heard ja lõpuks, vahetult enne läbimurret, oma nimega ansamblis The Bob Seger System. Henry Fordi nimelises haiglas sündinud Seger tuli tüüpilisest vaesuse piiril heitlevast perest ning esindas Detroiti rokki läbivat sinikraelise töölisklassi hinge, mis andis muusikale toore ja ausa energia. Segeri läbimurre tuli 1969. aastal looga "Ramblin Gamblin Man". Samasugune näide samast oli kõva töövõimega hüperenergiline Mitch Ryder and the Detroit Wheels.
1966. aastal tegid esimesed sammud veel kaks legendaarset Detroiti rokkbändi, kes elasid ohtlikult ja kiirelt, nagu kontrolli alt väljunud autod, mis pidid peagi teelt välja paiskuma ja plahvatama. Mõlemad tulid linna äärealadelt, mis oli märk suurest laialivalgunud Detroiti piirkonnast. Üks Lincoln Cityst ja teine Ann Arborst. Lincoln Cityst pärit viisik kasutas ka oma nimes ära viidet mootorlinnale – nad olid MC5 ehk Motor City Five. Ignoreerides Motowni popi pehmet saundi, vaatasid nad tagasi Chuck Berry rokenrollile ja ammutasid inspiratsiooni inglise psühhedeelsema roki uuendajatest. Ideid andis juurde ka kohalik keskklassi boheem John Sinclair, kes sai bändile koha kesklinnas asuva Grande Ballroomi residentbändina ning liitis nad anarhilise revolutsiooni agendaga, mille järgi Ameerika võimud petavad ja veavad noori inimesi alt. MC5 enneolematult metsik ja vali rokenroll sai Sinclairi valjuhääldiks. Sellele löödi tempel peale 1969. aastal Ballroomist lindistatud live-albumiga "Kick out the Jams", mis on tänaseni üks olulisemaid ja hinnatumaid kontsertalbumeid.
Teist oma ajast eespool tegutsevat ja revolutsioonilist bändi juhtis Ann Arboris sündinud James Osterberg jr, kes pani omale hiljem nimeks Iggy Pop. Esialgu tuli ta Detroiti selleks, et oma ansambliga The Stooges MC5 soojendada, kuid nad ei saanud olla nagu MC5. The Stooges võttis vanast rokenrollist primitiivsuse ja viis ta Velvet Undergroundist inspireeritud avangardi äärele. Kusjuures The Stoogesi esimese omanimelise albumi produtseeris endine Velvet Undergroundi teerajaja John Cale.
The Stoogesi kitarrimuusika primitiivsust annab võrrelda eespool mainitud Detroiti muusika suurkuju John Lee Hookeri omaga, kuidas Stooges lisas sinna juurde jahmataval hulgal agressiooni, mis peegeldas noore inimese nördimust igavuse, tüdimuse ja tõrjutuse suhtes. Seda kopeeris tugevalt vähem kui kümme aastat hiljem Londonis Sex Pistols ja New Yorgis Ramones. The Stoogesi muteerunud rokenroll koos Iggy Popi provotseeriva lavalolekuga polariseeris Detroidi noori rohkemgi kui MC5 – neid kas fännati paadunult või vihati.
Kuid üks rokimaailma suurnimi võttis The Stoogesist inspiratsiooni sõna otseses mõtted nende kõrval ja sai kordades kuulsamaks. Lausa nii, et viis esimest korda Detroiti rokkmuusika kõikidesse osariikidesse. Detroitis sündinud Vincent Furnier läks bändielu ja edu otsima Los Angelesest. See oli 1960. aastatel igati loogiline samm, kuid tema bänd Alice Cooper – nimi, mille ta ninamehena laval olles ka endale haaras – esimese kahe albumiga tulemuseni ei jõudnud. Kui läänerannikul lootus kadus, siis võeti ette hulljulge samm kolida kaugele Detroiti, kus kuuldavasti susises miskit uudset ja valju. Alice Cooper esines koos The Stoogesiga ja Furnier bänd sündis üleöö justkui uuesti. 1971. aasta album "Love It To Death" oli küll rafineeritum ja teatraalsem kui The Stooges, kuid võttis siiski kaasa valjuse, suhtumise ja teatava primitiivsuse. The Stoogesi inspiratsiooni võis eriti kuulda näiteks Alice Cooperi läbilöögihitil "I'm Eighteen".
Sellele järgnesid "Killer", "Schools Out" ja "Billion Dollar Babies", mis tegid Alice Cooperist esimese rahvusvahelise šokiroki sensatsiooni, mis tõi Detroitile kui muusikalinnale veel hulga tähelepanu. Kuid nende eelkäijad MC5 ja The Stooges ei põgenenud Detroiti rasketest eluoludest ning hävisid kiirelt. Mõlemad mõjutasid terveid põlvkondi punkareid, hevirokkareid ja paljusid teisi hilisemaid muusikud, kuid ei saavutanud omas ajas edu ning vaesusest ja erinevatest sõltuvusprobleemidest tulenevalt pudeneti laiali.
Iggy Popil läks aastaid aega, et end Euroopas uuesti leida ja MC5 hakkas lagunema peale seda, kui nende mänedžer ja revolutsioonäär John Sinclair kahe kanepipläru eest kümneks aastaks vangistati. Pigem võis sellest muidugi välja lugeda võimude soovi eemaldada noorte revolutsiooniline liider Detroiti kesklinna pildist. Kuid 1970. aastate alguses juhtus väike ime ja Michigani tulid esinema John ja Yoko Lennon, kes laulsid loo, milles nõudsid Sinclairi vabastamist. Mõju oli kohene ja Sinclair vabastati järgmisel päeval. Kuid MC5 ei toibunud kunagi ja vanemasse ikka jõudis ainult kitarrist Wayne Kramer, kes lahkus 2024. aastal.
Kuue- ja seitsmekümnendate vahetus Detroitis oli igas mõttes raju ja muutlik ning muusika peegeldas seda väga täpselt. Linn tõesti põles nagu MC5-i loos "Motor City Burning". 1967. aastal toimus Detroitis üks Ühendriikide 20. sajandi suurimaid mässe, kui mustanahalistel töölistel sai kõrini ebaõiglastest tingimustest – madalapalgaline raske töö ning pidev tagakiusamine linnavõimude ja politsei poolt. Detroidi mässus suri mitukümmend inimest, rusudeks põles terve linnaosa, misjärel kasvas töötus, levima hakkasid narkootikumid ja rassilised piirjooned paksenesid.
Motown oli kümnendi lõpuks kasvanud kõige edukamaks mustanahaliste ettevõtteks, kuid Detroiti vaesemates linnaosades elavate inimestele elu ja viha plaadifirma suure kommertseduga ja rassilisi piire murdev popmuusika mitte kuidagi ei peegeldanud. Kui MC5 ja The Stooges hakkasid oma linna elu otsekohesemalt kehastama, hakkas tõsisemaks muutuma ka Motowni toodang. Motowni tallis mõjutas see kõige rohkem Marvin Gaye'd, kes otsis oma muusikas uut suunda nii kõlaliselt kui lüüriliselt. Kuid siis said paljud Motowni artistid ja töötajad suure šoki osaliseks. Sel ajal kui Detroit kannatas süvenevate probleemide all, otsustas Berry Gordy kolida Motowni showbisnessi mängumaale, kaugele Los Angelesesse, kust Alice Cooper oli äsja teises suunas tulnud.
Marvin Gaye hakkas sel ajal nii kirjutaja kui produtsendina katse-eksitus meetodil teistmoodi progressiivsemat soul'i looma. Õnnelike õnnetustega õnnestunud singel "What's Going On" jõudis kaugel Los Angeleses asjatava Gordy kõrvadesse ja too oli nii šokeeritud, et tema seljataga ja tema kontrolli alt väljas tehakse sellist muusikat ning üritas singli ilmumist vetostada. Tänu sellele, et tema käsud kaugel LA-st piisavalt kiiresti Detroiti ei jõudnud, singel siiski avaldati, see tõusis kiiresti edetabelitest ning Gaye' karjääri loominguline kuldajastu alles algas.
Uuel kümnendil sai alguse ka Stevland Morrise kuldne periood. Morris oli kuuekümnendatel lapsstaar ja selline imelaps, et sai omale hüüdnimeks Little Stevie Wonder. 1971. aastal pööras tollal veel 20-aastane Wonder otsa ringi ja avaldas Gaye meistriteosega samal ajal Detroiti elust rääkiva "Where I'm Coming From" ning kirjutas alla oma aja kohta uudsele, palju enam honorare sisse toovale lepingule Motowniga, mis pakkus muuhulgas ka totaalselt loomingulist autonoomiat. Järgnes Wonderi tõeline imedeperiood – "Music Of My Mind", "Talking Book" ja "Innervision" – üksteisele järgnenud soul'i suurteosed, mis kasutasid ka uudseid süntesaatoreid ja linditehnoloogiad.
1970. aastatel ühendasid ühed teised uuenduslikud tegijad oma muusikas Detroiti eelnenud kümnendi kaks suurt žanrit – roki ja soul'i. Põhja-Carolinas sündinud George Clinton tõi Motowni tõmbejõu tulemusel oma pundi The Parliaments juba noores eas Detroiti. Clinton soovis Motowniga ka lepingut sõlmida. See küll ei õnnestunud, kuid Clinton kirjutas veidi aega Motownis lugusid ja sai siis inspiratsiooni uutmoodi kooslus luua. Selleks andis innustus ka MC5. Clinton ütles naljaga pooleks, et soovis teha muusikat, mis kõlaks nagu happe mõju all The Temptations.
Tõepoolest psühhedeelsete mõjudega rokk ja soul ühinesid umbes 50-pealise pundi tegemistes, mille nimeks sai Funkadelic. Tekkis ka sõsargrupp Parliament ja hiljem kõrvalprojekte, näiteks Clintoni peamise basskitarristi Bootsy Collinsi Boots'ys Rubber Band. Pöörane kollektiiv Parliament-Funkadelic (ehk P-Funk) domineeris 1970. aastate funk-muusikat ja 80ndate alguses nende edu jätkus. Oma tegemistega inspireeriti suuri tegijaid üle terve Ameerika – Prince'ist Wu Tang Clanini.
Kuigi P-Funk, Motowni tähed ja Alice Cooper panid Detroiti lõplikult Ameerika muusikakaardile, siis arusaam Detroitist kui lagunevast linnast kasvas. Kunagine tööstuslinn kannatas mitme põhjuse koosmõjul, aga eriti tänu autotööstuse hääbumisele, millele pani tugeva põntsu 1970. aastate naftakriis. Valge keskklass kippus kolima linna äärde või üldse linnast välja, mis vähendas raha liikumist Detroidi linna sees veelgi.
Tulemuseks olid mahajäetud ärid, hotellid, tehased ja elamud ning Detroit hakkas piirkonniti aina enam tondilinna meenutama. Akendeta majadesse kolisid inimeste asemel puud ja põõsad, aga ka skvottijad. Kuid 1980. aastate saabumisega ohtliku ilmega ja juba end olulise muusikalinnana kinnitanud paik uuenemist ei lõpetanud. Esiteks sai Detroitist keskläänes kulutulena levinud hardcore-pungi üks peamisi keskpunkte ja suured bändid teistest linnadest, nagu Fear või The Dead Kennedys, tulid hea meelega tondilinna väikestesse uutesse pungiurgastesse mängima. Kohaliku maastiku esimene nimi oli The Degenerates, kelle järel tegid terve Michigani piirkonna raskepungi bändid kogumik-EP "Process of Elimination" ja lagunevas linnas leidsid Kirde-Ameerika punkarid oma põhilise peatuskoha.
Linna rasked olud lõidki soodsa pinnase iseseisvatele kommuunidele, nagu eespool mainitud pungiklubid, ja ka uudsele põrandaalusele peomuusikale. Belleville'i keskkoolis kohtus Belleville'i kolmik ehk Juan Atkins, Kevin Saunderson ja Derrick May. George Clintoni kosmilisest funk'ist inspireeritud Atkinsit loetakse põhiliseks Detroiti techno eeskäijaks. Cybotroni nime all lõi ta 1980. aastate alguses teatava üleminekusilla, kus ulme-funk kohtus kaugemate elektrooniliste mõjudega nagu YMO ja Kraftwerk. 80ndate keskel nime Model500 all tegutsedes ta põhimõtteliselt leiutas techno ja asutas ka iseseisva plaadifirma Metroplex.
Sündis teisigi iseseisvaid plaadifirmasid ja levitajad, nende kõrvale ka hilisõhtuseid raadiosaateid, mis seda algset techno't mängisid ja mis levis kiirelt vastuvõtlikumatesse Euroopa peolinnadesse. Detroiti produtsendid seadsidki end sihilikult peavoolu ja suurfirmade vastu, mida kehastas nende jaoks 1989. aastal loodud Mad Mike Banksi ja hiljuti Eestis esinemas käinud Jeff Millsi legendaarne kollektiiv Underground Resistance. Samal aastal oli Saundersoni ja Atkinsi produtsendikäsi kodulinna elektroonilise muusika projekti Inner City hiti "Big Fun" taga.
Kui Detroiti techno läks oma hilisemat maailmakuulsat rada, siis karmid 80ndad lisasid linna julgele iseseisvale muusikaelule ka omamoodi hiphopi, mis küll lääne- ja idaranniku domineerimise vahel edu ei saavutanud. Kohalikul areenil edukaid nimesid siiski oli. Näiteks Felix and Jarvis ja Prince Vince, kelle Hip Hop Force oli esimene, kes sämpeldas Parliament-Funkadelicut. Ja seda enne, kui asjani jõudis Dr. Dre, kes nimetas P-Funkil põhineva räpi G-Funkiks.
Kuid Los Angeleses tegutsenud Dr. Dre leidis produtsendina oma kõige edukama räppari samuti Detroitist. 1990. aastaid nimetatakse Detroidis oma väikeseks hiphopi kuldajaks, kui Hip Hop Shop riidepoes toimusid kohaliku MC Proofi järelvalve all räpilahingud, kus harjutas kätt ja tegi omale kohalikul maastikul nime üks valge räppar nimega M&M. Peagi end Eminemiks ümber tituleerinud räppar debüteeris 1996. aasta albumiga "Infinite". Peale seda hakkas ta silma Dr. Drele ja koos kirjutati räpiajalugu ühe muusikamaailma suurima edulooga igaveseks ümber.
See viis muidugi Eminemi kiiresti kodulinnast välja. Detroiti on Eminem alati kirjeldanud kui karmi kohta, kus elada, kuid tema hilisem eluloofilm "8 mile" pidas Detroitis üles kasvamisest lugu. Irooniliselt tuli Detroitist just valget räppi, mis maailmas kuulsaks sai, kuigi Detroiti hiphopi kuldajastu skeene oli valdavalt mustanahaliste domineeritud. Eminemi järel tulid Detroitist ka Kid Rock ja Insane Clown Posse.
Kuid Detroiti räpilahingutest tõusis esile üks nimi, kes on jäänud sealse hiphopi kõige austatumaks ja mõjukamaks kohalikuks nimeks ning üheks läbi aegade armastatumaks hiphopi produtsendiks. Nii nagu Belleville'i tehnotrio, kohtusid Detroiti Pershingi koolis kolm klassikaaslast, kes panid omale järgmised nimed: T3, Baatin ja J Dilla. Viimane neist alustas ülilihtsate lintmasinatega ja harjutas päevad-ööd keldris vaikselt kasvava plaadikollektsiooniga ning sai peagi üheks nõutumaks hiphopi biitide ja sämplite geeniuseks. Trio nimetas end Slum Village'iks ja Dilla tegi träkke De La Soulile, Pharcyde'ile, Janet Jacksonile ja Busta Rhymisel. Peagi oli ka Slum Village suur nimi, kuid paraku suri Dilla noorelt haruldasesse haigusesse, jättes hüvastijätuks endast maha sämbeldamise tippteose "Donuts" (2006).
Sajandivahetusel kergitas pead Detroiti garaažiroki duo, mis vaatas eriti kaugele tagasi, suisa bluusi aegadesse. Jack ja Meg White ehk The White Stripes said 21. sajandi alguses rahvusvaheliselt aina edukamaks, kuni Jack White bändi lõpetas ja paljud teised projektid ette võttis, sealhulgas omalinna poistega tehtud bänd The Raconteurs. Hiljem laienes tema iseseisev plaadifirma Third Man Records, mis tõi 2017. aastal kodulinna tagasi plaadipressimistehase. Enne seda avati viimane plaaditehas Detroitis 1965. aastal.
Third Man Recordsit, aga ka Motowni Hitsville'i ja paljusid teisi ajaloolisi muusikapaiku on võimalik tänapäevalgi külastada. Kui ühest linnast tulevad rahvusvahelised nimed nagu Diana Ross, Iggy Pop, Alice Cooper, Stevie Wonder, Eminem ja Jack White, siis pole ime, et niivõrd rikkaliku valiku seast nii mõnigi tähelepanu väärt nimi sellest hoopis ilma jäi. Eredamad näites on pungieelne vendade trio Death ja folkroki trubaduur Sixto Rodriguez, mõlematest on hiljem ka dokumentaalfilmid vändatud. Teiste ajastute populaarsemaid nimesid võibki ette lugema jääda – Was Not Was, Electric Six, Detroit Cobras, Von Bonides, Greta Van Fleet, Protomartyr. Detroitis või selle ääres kasvasid üles isegi Aretha Franklin ning Madonna.
Mootorilinn, rokilinn, aga samas soul'i, jazz'i, bluusi, funk'i, techno ja hiphopi linn. Rasketel aegadel on Detroit alati toime tulnud, tänu kokkuhoidvale ja iseseisvale mentaliteedile ning innovatiivsusele, olgu see siis inspireeritud tehaselintidest või uutest võimalustest, mida tühjenev linn pakub, saades seeläbi maailma esirinnas olevaks muusikalinnaks.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor