Sheffield on üks kultuursemaid inglismaa linnasid, kel on alati meeldinud innovatsioonid, olgu selleks siis terase rafineerimine industriaalajastu alguses või uute muusikažanrite leiutamine. Sealt on pärit ka maailma vanim seni tegutsev jalgpallimeeskond, Sheffield oli varajase jalgpalliliiga üks alusepanijaid ja tugevamaid keskuseid ning linna ajaloolises Crucible'i teatris on teisegi brittide armastatud spordi, snuukeri keskus. Kuid kui Sheffieldi suurimad muusikalised ekspordiartiklid on rokkbändid, siis linna innovaatilisem muusikaline pulss on kippunud olema elektrooniline ja kalk, peegeldades sobilikult linna tööstuslikku ajalugu.

Põhja-Inglismaal asuv Sheffield on riigi suuruselt viies linn, mille esimesed ehitised, penniini hõimude mäekindlused pärinevad juba roomlaste-eelsest ajast. Linnaks sai ta normannide vallutuste ajal ehitatud kindluse ümber ja oma nime jõest Sheaf. 14.–16. sajandini oli Yorkshire'i lõunaosa linn piirkonna üks peamiseid kaubanduslinnasid, seda suuresti tänu sööginugade tootmisele. 19. sajandi tööstusrevolutsiooniga laienes linna tootmine roostevaba- ja tiigelterase leiutamisega tohutult ning linnaelanike arv suisa kümnekordistus.

Kus tööstus juba käima läheb, sinna tuleb seda ka juurde ja koos ulatusliku söekaevandamisega sai Sheffieldist 20. sajandi algul Briti saarte tohutu tööstuskeskus, kus pered mahutasid end kitsastesse ja teineteise külje alla ehitatud väikestesse elamutesse, mida kattis tööstuse tekitatud paks reostuskiht. 1937. aastal kirjutas paljude Põhja-Inglismaa tööstuslinnade eluolu vaadelnud George Orwell, et Sheffieldile võib anda vana maailma kõige koledama linna tiitli.

Teise maailmasõja saabudes lülitus linn massiivse tööstuse ümber relvade toomisele, mis tõi kaasa eriti tugeva Luftwaffe pommituslaine, mis sai isegi eraldi nime – "Sheffield blitz". Linna laastanud hävitustöö järel lammutati 1950. aastatel tööstusaja slummid ning asendati tolle aja kohta uudsete, kuid kiirelt omamoodi masendavaks kujunenud massiivsete sotsiaalelamute rajoonidega. Tänu suurele populatsioonile oli linna kultuurikiht paksenenud. Väljapool Londonit on tänini kõige tihedam teatrite võrgustik just Sheffieldis ning tänu aastakümneid tegutsenud orkestrite ja kooridele ka korralik klassikalise muusika traditsioon. Kuid jazz'i-ajastu traditsioonid linna ei jõudnud ning Sheffieldi populaarne muusika tärkas just siis, kui sealne tööstus välismaailma konkurentsi mõjul 1970. ja 1980. aastatel hääbus.

Sellegipoolest ei jäänud Sheffield ilma omaenda 60ndate noore inglise popi tähest. Selleks oli Dave Berry, kes tundis esialgu oma muusika suhtes sisemist konflikti. Ta armastas tohutult Ameerika muusikat, just rütmi ja bluusi ning rokenrolli, eriti Chuck Berryt, kellelt ta oma nime võttis. Kuigi ta üritas sellisele kraamile oma karjääri üles ehitada, siis ei olnud tal seda käredust, nagu näiteks The Animalsil või Rolling Stonesil, et usutavalt läbi lüüa. Palju enam sobisid talle hellemad poplaulud ja ballaadid, mis tegid temast n-ö teismeliste südametemurdja. Õhulisem pala "The Crying Game" sai peale algset ilmumist ootamatult 1992. aastal Boy Georgei esituses hitiks, kui lugu saatis samanimelist Oscariga pärjatud filmi.

Samal ajal tõusis esile ka teine Sheffieldi laulja, kes sai tuntuks peamiselt teiste kirjutatud lauludega, ent tema puhul käis oma niši leidmine vastupidiselt Dave Berryle. Poplauljana üritas ta lüüa läbi nime Vance Arnold all. Ebaõnnestunult asus ta väisama briti pubisid koos oskusliku The Grease Bandiga, mis vorbis teda aina käredamaks ja jõulisemaks. Lõpuks lõi ta läbi Joe Cockeri nime all üle võlli esitusega biitlite loost "A Little Help From My Friends".

Järgmisel aastal läks ta Ameerikasse, et 69. aastal muu hulgas seda sama lugu esitada Woodstocki festivalil, peale mida Cocker tõelise hoo sisse sai. Ameerikas läks tal õnneks, kui ta leidis geniaalse multitalendi Leon Russelli, kes sai tema muusikaliseks juhendajaks ja kureeris Cockeri ülimenuka 1970. aasta tuuri "Mad Dogs And Englishmen", mis sai ka hinnatud live-albumiks. Nii mõnigi Leon Russelli meisterlik lugu sai Cockeri esituses kuulsamaks, eriti just "Delta Lady". Alkoholi küüsi langenud Cocker mandus ja jäi hiljem käredaks väntsutatud häälega kergmeelelahutajana laulma pigem keskealisele kontingendile.

Pungi suurel aastal ehk 1977 tahtis üks Sheffieldi õpilasbänd just nimelt pungist eemalduda. See soov väljendus ka bändinime saamisloos. Kui koolibänd Atomic Mass kasvas, ühines nendega kunstikooli õpilane Joe Elliott, kes pakkus bändile nimeks Deaf Leopard ehk Kurt Leopard. Kuid kirjapilti muudeti, et see ei kõlaks nagu mõni punkbänd, ja bändi nimeks sai Def Leppard. 1979. aastal avaldati koos uue 15-aastase trummari Rick Alleniga omanimeline debüüt-EP, millelt lugu "Getcha Rocks Off" sai raadios edukaks just tänu punk-muusikat promonud saatejuht John Peelile.

Uue briti heavy metal'i tõusvas laines sai Def Leppard kiirelt oluliseks nimeks ja debüütalbumiga "On Through The Night" saavutati edu ka Ameerikas. Kodupublik väljendas albumi suhtes esialgu pahameelt – kontsertide ajal võidi bändi isegi erinevate esemetega loopida, sest kohalike fännide jaoks üritati albumiga liiga püüdlikult Ameerika turule pääseda.

Sheffieldis olid selleks ajaks kanda kinnitanud ka olulised esinemispaigad. Ühes neist, nimega The Black Swan, kust olid kuulsuse eel käinud läbi Genesis ja AC/DC, astus 1976. aastal esimest korda lavale Londoni The Clash, koos Sex Pistolsi ja Buzzcocksiga, ning teises olulises esinemiskohas, sünge õhustikuga vanasse tehasehoonesse ehitatud Leadmillis andis varsti ka oma esimese kontserdi Suurbritannias uuenduslik Ameerika new wave'i punt The B-52s. Tekkis kohalik noorte skeene, kus bändiliikmed mängisid teineteisele ja seda ühendasid kohalikud isetehtud ajakirjad nagu NMX või Gunrubber ning noori koondav klubiõhtu Blitz. Samal ajal suleti tehaseid ja 50- ning 60-ndatel ehitatud sotsiaalmajad täitusid inimeste asemel prussakatega.

Sheffield ei haaranud pungirevolutsioonist kinni niivõrd muusikaliselt, vaid pigem isetegevusliku suhtumise mõttes. Kui inimesed olid harjunud linnatänavatel kuulma pidevaid metallitehaste kolakaid ja suurte mehhanismide rütme, siis 1980. aastate thatcherismi tööstust laastava puhastusega jäid tehasehooned vaikseks. Nende asemele tulid helid, mis matkisid linna tööstuse kajasid – kohalikku muusikasse imbunud metalne kõle ja masinlik rütm oleks justkui osa linnaelanike DNA-st. Tühjaks jäänud Western Worksi tehasehoones hakkas kõlama eksperimentaalse kolmiku Cabaret Voltaire'i kõledusttekitav heli. Veidi eemal, sama tänavat mööda edasi sai The Future'ist 1970. aastate lõpuks The Human League.

Martyn Ware, Ian Marsh ja Philip Oakey avaldasid 1978. aastal oma esimese singli "Being Boiled", mis polnud mitte ainult väikestviisi põrandaalune hitt, aga näitas teed süntesaatoritega tulevikku. Nad esinesid märgilise tähendusega slaidide taustal, kuni jõudsid vägagi Kraftwerkist tuletatud järgmise aasta debüütalbumini "Reproduction".

Ka Cabaret Voltaire'i (CV) esinemiste juures oli visuaalsel taustal oluline roll, selleks kasutati filmiprojektsiooni. Ka CV oli trio, sinna kuulusid Richard H. Kirk, Stephen Mallinder ja Chris Watson. Kokku tuldi juba 1973. aastal dadaistlike avangard-eksperimenteerijatena, kuid ajast eest innovatiivsusega tuli aastaid taluda ka vaenulikke publikuid. Asjad hakkasid muutuma, kui soojendati nimesid nagu Joy Division ja 1970. aastate lõpus tulid ka esimesed väljalasked – EP "Extended Play" ja täispikk album "Mix-Up". Peale seda hakkas trio juba tihedalt uut materjali tootma, kuid ka peale seda oli paljude pealtvaatajate jaoks kummaline, kui laval esineti ilma trummarita. Nii Human League kui ka Cabaret Voltaire pidid veel üle elama koosseisumuutused, mille järel viis nende erinev evolutsioon juba mõjukad artistid uutesse kõrgustesse.

Endistest The Future'i liikmetest tekkis uus grupp, kes esialgu soojendas ka Human League'i ja pani koos Cabaret Voltaire'iga aluse järgmisele nähtusele ehk industriaalsele muusikale, mis oli tehaselinnale muidugi ülimalt sobilik. Clockwork Orange'is kõlanud nadsati keele järgi nime võtnud Clock Dva avaldas kõigepealt müraimprovisatsioonide lindistusega kasseti ning 1981. aastal ilmus raskem ja lõikava kõlaga postpunk-album "Thirst", mida peetakse üheks industriaalse muusika nurgakiviks. Clock Dva on tänaseks avaldanud ca 25 albumit, veel enam singleid ja EP-sid, töötades kui lakkamatu tehaselint.

1981. aasta pani Sheffieldi juba tõsisemalt muusikalisele kaardile ja Human League'i ümber keerelnud torm ulatus juba linnast välja. Martyn Ware ja Philip Oakey lahendasid pidevaid erimeelsusi – Ware tahtis, et Human League säilitaks oma puhtalt elektroonilise filosoofia, kuid Gary Numani värskest edust pahandatud Oakey soovis minna konventsionaalsemat ja popisõbralikumat rada pidi. Lõpuks mindi jäädavalt tülli ning Ian Marsh läks kaasa Ware'iga. Oakey oli hädas. Laulja jäi üksi, aga tal oli lepinguline kohustus käimasolev tuur lõpuni viia. Legendi kohaselt leidis Oakey taustalauljad ööklubi tantsupõrandalt, kaks 17-aastast, kelle Oakey kohe lauljateks kaasas.

Veel muusikuid appi krahmates anti ruttu välja singel "Boys and Girls". Siis hakkas uue koosseisuga popedu jahtiva Oakey visioon kiirelt täide minema ja järgmine singel – "Love Action" – ühendas disko-tunnetuse uudse sündipopiga ja lendas koos sellele järgnenud "Open Your Heartiga" esikümnesse.

Avaldati täiuslik süntpop-album "Dare!" (1981), mis sai kodumaal hitiks ja selle tuules tundis Virgin Records, et peaks ka neljanda singli avaldama. Selleks valiti üks pala, mis Oakey arvates oli tühine albumitäide. Üldse punnis Oakey vastu ideele avaldada plaadilt veel neljas singel, sest arvas, et Briti publikul on tema bändist juba küllalt saanud. Virgin kangutas oma tahtmise läbi ja loost "Don't You Want Me", mida Oakey pidas plaadi kõige suvalisemaks, sai oma ajastut ja süntpoppi defineerivaks ülemaailmseks hitiks. Sealjuures oli abi ka samal aastal alustanud MTV-st, kuhu saadeti kallis muusikavideo, millega oldi esikohal Ameerika, Suurbritannias ja mujalgi.

Samal ajal kui Human League'i saatis peadpööritav edu, kavandasid Ware ja Marsh oma järgmist käiku. Esiteks asutasid nad produktsioonifirma British Electric Foundation, mis pidi olema nende peamine uudne lipulaev vedamaks Sheffieldis sündinud uud briti elektroonilist muusikat. Tegelikuks lipulaevaks sai aga hoopis Heaven 17, mis pidi esialgu olema kõigest üks mitmest BEF-i projektist. Jällegi "Clockwork Orange'ist" laenatud nime kandva bändiga tehti Human League'iga konkureerimiseks väärikas süntpop-album "Penthouse And Pavement" (1981). Kuigi Heaven 17 oli muusikaliselt keerukam ja kohati eksperimentaalsem, siis ei kõlaliselt ei oldud siiski kaugel Human League'ist, millest erimeelsuste tõttu lahku löödi.

Järgneval aastal tõusis Heaven 17 veelgi kõrgemale jätkualbumiga "The Luxury Gap", aga nende tuules oli nüüd Sheffield muutunud teraselinnast sündilinnaks. Uusi gruppe tuli aina juurde, kes mängisid kohalikes lokaalides nagu Blitz, The Limit või Leadmill, ja eelistasid nad kõik süntesaatoreid, või vähemalt segasid postpungi jõulisust süntesaatoritega. Grupid nagu Vision lõid veelgi seda uudset süntpoppi, mis võis Mandri-Euroopa klubides kultushitiks saada. Nii läks 1982. aasta Visioni looga "Lucifer's Friend", mis pani Itaalia ootamatul kombel tantsima ja sai seal esikohalooks.

Sheffieldi 1980. aastate alguse sündibuumis jõudis 1982. aastal kullasooneni ka ABC. Bändi asutaja ja liider tegi algust nurgelise punk-funk'iga singlil "Alphabet Soup", mis jõudis üllatuslikult ka ÜK singli-edetabeli esimese 20 hulka, kuid soovis nüüd ABC-d samuti Human League'i kombel särava popedu suunas viia. Kuid Fry astus veel sammu kaugemale ning lõi oma grupile Roxy Musicu eeskujul eriti glamuurse kuvandi. See kandus üle ka muusikasse, ABC polnud puhas sündipunt, vaid jättis alles ka killukese funk'i ning lisas roxylikku art rock'i. Tulemuseks superedukas 1982. aasta new wave'i meistriteos "The Lexicon Of Love". Nüüd oli Sheffield 80-ndate alguse noore briti popi keskmes.

Järgneval aastal särasid ka Sheffieldist ära jooksnud nimed. Def Leppard oli 80-ndate algult tänu AC/DC produtsendile oma kõla lihvinud ja 1983. aastal avaldati üks oma aja heavy metal'i suurimaid pomme "Pyromania". Samal ajal olid Sheffieldi postpungi skeenest Londonisse kolinud hakatised nimega Thompson Twins saanud albumiga "Quick Step & Side Kick" üleriiklikku tähelepanu ning jätkasid järgneva plaadiga "Into The Gap" ka Ameerika vallutamist.

80-ndate alguses tekkis ka linnas endas juurde uusi kontserdi-urkaid ja industriaalbände. 1983. aasta nägi ilmavalgust ka Pulpi debüütalbum ja singel. Nohiklik Jarvis Cocker oli juba 1978. aastast, ajast, mil ta oli 15-aastane, üritanud bändi teha. Kui väärtuslik stuudioaeg käsile jõudis, palus ta ruttu mõnelt tuttavalt abi, aga erinevalt mõnedest linnakaaslastest pidi tema pikalt oma aega ootama.

80-ndate lõpp tõi kaasa veel ühe süntesaatorite-rohke Sheffieldi loo, mis viis tegijad vaesusest rikkusteni. Marcus Vere pani oma teiste bändide liikmetest kokku projekti, mille nimeks andis Vere'i sõbra jutt, kus ta võrdles eluolu Sheffieldi hääbuvates sotsiaalmajades karbis elamisega. Sellest tuli pop-funk lugu "Living In a Box" ja sama nimi otsustati panna ka bändile. Tegu oli järjekordse atlandiülese hitiga, kuid hääbuva kodulinna järge see ei parandanud.

Esimesed märgatavad katsed midagi muuta tulid 90-ndate alguses, kui linna toodi ülemaailmsed üliõpilaste spordimängud, tänu millele rajati mitmeid uusi spordiasutusi ja areene ning 90-ndate vältel toimetas Sheffieldi kallal Heart Of The City nimeline projekt, mille raames taastati unarusse jäänud piirkondi. Ja oli ka aeg, 80-ndate kõledusi tegi veel hirmsamaks kümnendi keskpaigas ilmunud kurikuulus Briti telefilm "Threads", mis tõi kodustele ekraanidele eriti realistlikult kujutatud tuumakatastroofi. Ja kus mängufilmi tegevus aset leidis? Muidugi Sheffieldis.

Sel muutlikul ajal leiutas ka Sheffieldi muusika end ümber. Võib öelda, et isegi leiutas taas kord uudset Briti klubimuusikat. Üks produtsent ja plaadipoe tööline Robert Gordon sai inspiratsiooni Detroiti uudsest techno'st ning ühildas seda elektropopi ja new wave'i mõjutustega, et luua uudset põrandaalust tantsumuusikat, mida hakati kutsuma bleep techno'ks. See hakkaski arenema eelkõige Yorkshire'is, sealhulgas ka Leedsis. Gordon pani oma sõpradega tehtud projekti nimeks Forgemasters, jällegi inspireerituna Sheffieldi tööstusest, ja avaldati debüütsingel "Track With No Name". Koos plaadipoe kolleegidega Steve Beckett ja Rob Mitchell asutati singli välja andmiseks oma plaadifirma Warped Records, kuid see muudeti kiirelt ära Warpiks.

Bleep technoga tuli kiirelt kaasa ka CV-i Richard Kirk, uue nimega Sweet Exorcist, ja lähedalt Leedsist tõmmati enda katuse alla teised uudsed mõttekaaslased nagu LFO ja Nightmares on Wax. Veidi hiljem ka kaugemalt Autechre, kes koliski Sheffieldisse, ja Aphex Twin ning veelgi hiljem Šotimaa Boards Of Canada, tehes Sheffieldi plaadifirmast ühe olulisema elektroonilise muusika kantsi oma aja Briti muusikas. 1992. aastal pandi mitmed plaadifirma algusaja artistid kokku murrangulisele kogumikule "Artificial Intelligence", mis on üks olulisemaid Briti klubimuusika albumeid. 90-ndate lõpupoole alustasid nad Sheffieldis ja siis Londonis Gatecrasheri peosarja, kuni kolitigi uueks sajandiks Londonisse, olles nüüd juba tõeliselt rahvusvaheline plaadifirma.

Warp oli 90-ndate algul nii Briti reivi kui elektroonilise kuulamismuusika keskmes ja kasvas kiirelt, sünnitades ka mõned väiksemad allfirmad. Üks neist, Gift aitas hädast välja ka ühed oma linna kasvandikud – aastaid õnne otsinud, muusikat välja andnud ja kõvasti esinenud tegijad nimega Pulp, keda juhtis endiselt eespool mainitud Jarvis Cocker. Ühes teises indie-firmas pettunud Cocker palus abi Giftilt, kes avaldas paar Pulpi singlit koos suure Island Recordsiga, sealhulgas läbilöögiks osutunud loo "Babies" ning sellele järgnenud "Do You Remember The First Time" (1994), millest sai Cockeri kaua-kaua oodatud esimene edetabelihitt.

Lood jõudsid Pulpi neljandale albumile "His'n'Hers" (1994), millega bänd tõestas, et Briti roki 90-ndate uue tulemise ja britpop'i suhtes olid nad ajast ees ning selle laine ühed esimesed käimalükkajad. Järgnenud album "Different Class" (1995) ja ülemaailmne hitt "Common People" viis Pulpi juba Sheffieldi läbi aegade suurimate nimede sekka ning nende tuules läks britpop'i lainega kaasa ka Sheffieldi Longpigs. Omaette hinnatud lauljaks-laulukirjutajaks kujunes ka mingi aja Pulpis mänginud Richard Hawley. 90-ndate Briti roki hittide-paraadil kehastas Pulp enim just inglise töölisklassi marginaliseeritud intelligente.

Samal aastal, kui Pulp tegi oma läbimurret, toimus ühel Sheffieldi peol saatuslik sebimisintsident. Iiri päritolu neiu Roisin Murphy lähenes juba professionaalselt tegutsevale produtsendile Mark Brydonile lausega: "kas sulle meeldib mu kitsas kampsun?". 1995. aastal sai sellest kahe peolise ühine debüütalbum "Do You Like My Tight Sweater?". Kajasid oma linna muusika ajalooga kõlas albumil palju – Brydon oli eelnevalt töötanud ka Cabaret Voltaire'iga ja koos Murphyga pandi oma duo nimeks Moloko, jällegi inspireerituna "Clockwork Orange'ist". Sheffieldi inimestele pidi see karm Anthony Burgessi düstoopia vast kodune olema. Nende mainitud debüütalbum saavutas oma trip-hop'i ja elektro seguga kohe edu nii edetabelites, MTV-s kui ka kriitikute seas. Kusjuures oma esimesele tuurile mindigi koos Pulpiga ja peale seda avaldati veel kolm albumit, peale mida asus Murphy edukale soolokarjäärile.

Vahetult enne aastatuhande vahetumist asutati Sheffieldi kesklinna riiklik populaarse muusika muuseum, millega tähistati linna tähtsust muusikalinnana. Sheffieldile kohaselt muudeti see peagi kontserdimajaks. Uuel sajandil jõuti linnapildi kauaoodatud taaselustamiseni. Võeti ette mandunud piirkonnad, renoveeriti ja restaureeriti kesklinna, asutati uusi galeriisid ja muuseumeid. Sheffield oli maha jätmas halli ja lagunevat minevikku ning südika ellujääjate muusikalinnana valmis pakkuma suuri nimesid ka uude sajandisse.

2006. aastal tuli sellest linnast kaks debüütalbumit, mis tabasid tolle hetke Briti rokile naelapea pihta ning lendasid The Strokesi ja The Libertinesi moodsa indie-roki ülemaailmse puhangu tuules. Üks neist oli The Long Blondes, kes haaras muusikalises plaanis 80-ndate algus new wave'i nurgelisuse ja sidus oma imidži maitsekalt töölisklassiliku kasutatud riiete retroglamuuriga, mille pidepunktiks oli nüüdseks laiali läinud Pulp. Endine Pulpi liige Steve Mackey istus isegi produtsenditooli ja koheselt kõrgelt hinnatud debüütalbum "Someone To Drive You" pani pundi vähemalt mõneks ajaks uue sajandi noorte bändide etteotsa.

Teine suur 2006. aasta debütant Sheffieldist see-eest varjutas Long Blondesi saavutuse koheselt ja ei vaadanud kunagi tagasi. Verinoorte poiste kamp nimega Arctic Monkeys kasutas nullindate keskel oma lugude levitamiseks avara interneti võimalusi ja sai seeläbi hulgaliselt plaadifirmade tähelepanu. Poisid otsustasid siiski indie-firma Domino kasuks. Võib-olla seetõttu, et Domino all oli juba läbi löönud Šoti bänd Franz Ferdinand, kes olid noorele grupile ilmselgeks eeskujuks.

Esimese singliga 2005. aastal lennati kohe Briti edetabeli esikohale ja 2006. aasta album "Whatever People Say I Am, That's What I'm Not" tegi Inglismaal debüütalbumi müügirekordi, mida oli üle kümne aasta hoidnud Oasise "Definitely Maybe". 2007. aastal järgnes kiirelt "Favourite Worst Nightmare", mille kõik 12 pala olid Briti edetabeli 200 hulgas korraga, ja bändi edu on jätkunud kaasajani, tehes nendest ühe maailma edukaima modernse rokkbändi.

Järgneval kümnendil oli süngest Sheffieldist saanud üks rohelisemaid suurlinnu, kus on tänaseks üle 250 pargi ja 60 protsenti linnast võtavad enda alla rohealad. Kuid muusikalinn oli ta juba ammu ja kümnendi keskel tuli ka järelkasvu, kui täpselt Sheffieldi ja Manchesteri vahel asuvast külast pärit bänd Drenge valis just Sheffieldi kohaks, kus oma pungi ja grunge'i seguga läbi lüüa. Neid tsiteeris isegi üks leiboristide minister oma tagasiastumiskirjas.

Samuti leidsid juba kuulsad londonlased grupist Fat White Family Sheffieldis uut indu, et luua koos Sheffieldi põrandaaluste sünditraditsioonide elushoidjate Eccentronic Research Counciliga uus, esialgu fiktiivne grupp The Moonlandingz, mis sai peagi üsnagi reaalseks, kui anti välja kaasaegne kultusalbum "Interplanetary Class Classics" (2017). Eelmise kümnendi keskel sai omajagu tähelepanu ka Sheffieldi luuletaja ja hiphop-artist Otis Mensah. Sheffieldis asutati ka kultuuritööstuse-kvartal. Kusjuures Sheffieldis on ebatavaliselt suur protsent inimesi, kes töötavat kultuurivaldkonnaks. Tänaseks on neid üle seitsme protsendi ja tuleb aina juurde, samal ajal kui mujal Suurbritannias ulatub see number vaevu nelja protsendini.

Sheffield on näidanud läbi raskete aegade vastupanu ja vankumatust ning pööranud hääbunud tööstuslinna kõleduse ning kõla iseenda kasuks, luues omapärast ja futuristilikku helipilti, mis pani aluse mitmele olulisele peatükile elektroonilise muusika loos. Lisaks on linn ikka ja jälle andnud suuri rokkbände tervele maailmale. Täna on Sheffieldis üks elujõulisemaid indie-roki skeenesid ning kontserdipaigad nagu The Leadmill või The Boardwalk on suuremate areenide kõrvale endiselt elujõulised. Kunagine Yorkshire'i sotsialistlik vabariik, mille linnavalitsushoonel lehvis punane lipp, jäi ellu ja jõudis kaasaega just tänu muusikale ja kultuurile.