Memphis, Tennessee osariigi suuruselt teine metropol, mis jääb suuruselt alla vaid Nashville'ile, osariigi teisele suurele muusikalinnale, on nimetatud Vana-Egiptuse pealinna järgi. Kui Nashville on peamiselt popkantri-keskus, siis Memphis oli enam kui poole sajandi jooksul palju suurema variatsiooniga muusikalinn, pannes bluusi ja rokenrolliga aluse Ameerika varajasele popmuusikale. Memphis on end uhkelt kutsunud just bluusi koduks ja rokenrolli sünnipaigaks.

Aga linnas on tänaseni ka palju teistsugust muusikaelu, Memphise laia muusikalist paletti võiks üldistavalt samastada terve Tennesse osariigi ajaloolise lõhestatusega. Selle lõhestatuse jäljed viivad välja Ameerika kodusõjani, kus võitluspooled osariiki omavahel rebisid. Tennessee oli viimane osariik, mis unioonist lahku lõi ja Ameerika Osariikide Konföderatsiooniga ühines ning samas ka esimene, mis uniooniga taasühines. Ameerika kaardil on Tennessee täpselt idapoolse kolmandiku keskel ja Memphis omakorda osariigi edelanurgas, Mississippi jõe ääres, ristteel, kus tema läänepoolse külje all on Arkansase ja lõunapoolse külje all Mississippi osariik.

Esimene märkimisväärne ajalooline alus Memphise kui muusikalinna sünnile on suur afroameeriklaste populatsioon, mis kasvas märkimisväärselt just kodusõja (1861–1865) ajal. Memphis oli uniooni rindepunkt, kuhu põgenesid vabadust taga ajades ümbritsevatest piirkondadest paljud orjad. 1870. aastatel sai Memphise populatsioon kõva põntsu, kui linna tabas kollatõve epideemia. Peale seda oli linna läheduses tegutsevatel põllumeestel ja endistel orjadel linnas veelgi enam ruumi uusi võimalusi otsida.

Kuid rassilised ja poliitilised pinged jäid linnas omale kohale kodusõjast kuni 20. sajandi keskpaigani, Memphisest sai 1960-ndatel mustanahaliste inimõiguste liikumise üks keskuseid. Täna oma kesksele asukohale nii geograafilises kui ajaloolise plaanis ning ümbruskonna kõrgele afroameeriklastele populatsioonile, sai Memphisest paljude Ameerika juurtemuusika-žanrite – gospel, kantri, soul, bluus, ja lõpuks rokenroll – üks peamiseid hälle.

Nagu mujalgi Ameerika lõunas, levisid afroameeriklaste traditsioonid suust suhu spirituaalidena, mis kujunesid gospeliks, žanriks, mis on Memphises oluline tänaseni. Ümbruskonnast tuli Memphisesse ka aina enam bluusi, eriti lõunast mööda Mississippi jõge. Memphise bluusi rajajaks ja üheks bluusi isadest oli W. C. Handy (1873–1958). Kusjuures – bluusi isaks nimetas ta end ise, aga selliseks oma-seljale-patsutamiseks oli mehel ka põhjust.

Lõunast, mööda Mississippit üles tulnud delta-bluus oli regionaalne nähtus, kuid Handy tegi esimesed bluusisalvestused, mida sai laialt levitada. 1909. aastal asutas Handy oma bändi. Ajastu märgiks oli see, et Handy isa mõistis poja tegevuse hukka, sest isa maailmas olid kõik muusikalised instrumendid saatana relvad. Handy kõige esimene hitt kandis ilusasti nime "Memphis Blues" (1912), aga tema loost "St. Louis Blues" (1914) sai esimene bluusipõhine pophitt.

1930. aastatel sai kinnitust kohalik tugev gospeli-elu, kui linna kirikutes hakati kommertslikel eesmärkidel gospelsalvestusi lindistama. Need oli ühed esimesed omataolised ja muuhulgas kirjutas Memphise kirikuisa ka gospeligigandi Mahalia Jacksoni kuulsaks lauldud loo "Move On Up A Little Higher".

Teise maailmasõja ajal ja selle järel kujunes Memphises välja muusikaline südamik – Beale Street. Kuna erinevad klubid, kus mängiti elavat rütmi ja bluusi segregeerimata mustale ja valgele publikule, avasid muusikutele erinevaid võimalusi, siis kutsus Beale Street neid sinna aina juurde. Ühtlasi tegi see Memphisest olulise osa nn Chitlin Circuitist, mis oli lõunaosariikides afroameerika muusikute jaoks ohutumalt tallatav tee.

Teine ja võib-olla olulisemgi atraktsioon oli tol ajal raadio. Memphise mitmed ja väga erinevad raadiokanalid olid linna jaoks uhkuse asi ning pakkusid jällegi võimalusi, mida mujal polnud. Näiteks korraldas raadiojaam WNBR iganädalasi amatööride õhtuid, kus võisid end kuuldavaks teha asjaarmastajatest jazz'i- või bluusiartistid. Üle jõe Arkansest kostus bluusilegendi Sonny Boy Williamsoni laupäevaõhtune programm "King Biscuit Time".

Ajalugu tegi ka kanal WDIA, kui palkas 1948. aastal regiooni esimese mustanahalise raadiosaatejuhi, kelle saates hakkaski kõlama vaid Ameerika mustade muusika. See oli Memphise ajalooõpetaja Nat D. Williams (1907–1983), kes vaid paar aastat varem oli kohalikus ajalehes kirjutanud: "tuleb, mis tuleb, aga Beale Street jääb – see on hing, sümbol, eluviis. Beale Street tähendab lootust". Need sõnad võtavad kokku Memphise olulist kultuurilist siseelu, mis oli avatud ja andis võimalusi ennekõike neile, kes seda ei pruukinud mujalt saada.

Kuid peatselt tuli mängu üks kohalik valge raadioentusiast, Sam Phillips (1923–2003), kes andis tundmatutele artistidele selliseid võimalusi, mis muutsid terve Ameerika muusikalist vundamenti. Lapsena põllul töötanud Phillips oli inspireeritud nii mustanahaliste töölauludest, kui ka esimesest raadiotöö-kogemusest ühes segregeerimata raadios. 1950. aastal asutas ta tillukese stuudio Memphis Recording Service, mille käimalükkamiseks sai välja käidud ka lööklause: "Me lindistame kõike, ükskõik kus, ükskõik millal." See tähendas, et noore Phillipsi noorel stuudiol olid väga madalad kulud ja trobikonna salvestama tulnud huviliste seas olid ka sellised nimed nagu B.B. King ja Howlin' Wolf, kes olid põhjapoolses Chicagos teel suurema kuulsuse poole.

Juba 1951. aastal tehti ajalugu kohaliku hitiga "Rocket 88", mida paljud peavad esimeseks rokenrolli-looks. Käre saund, mis tegi Jackie Brenstoni rütmibluusi kombost midagi uut, olevat olnud lohakuse või katkise võimendi süü.

1952. aastal asutas Sam Phillipps juba oma plaadifirma – Sun Records – ja nimetas oma lindistamisstuudio ümber Sun Studiosiks. Sun Records oli esimene Memphise oma tõeliselt oluline plaadifirma, mis sai loodud iseseisvalt ülla eesmärgiga anda kohalikule talendile võimalus enda tõestamiseks. Juba järgmisel aastal tuli ühe ajalehe artikli peale stuudiosse kohalik värske vilistlane nimega Elvis Presley, kes sai nelja dollari eest endale esimese stuudiosessiooni lubada.

Peatselt oli Phillipsil selge, et ta oli leidnud selle, mida oli otsinud – valge mees, keda saab kergemini müüa, kuid kes meenutab kõlalt musta muusikat. See oli tolle aja reaalsus. Aga kohalik raadio läks Presley peale pöördesse ja nende telefoniliin oli päev läbi punane. "That's All Right" (1954), "Blue Moon Of Kentucky" (1954) ja "Mystery Train" (1955) olid esimesed hitid. Presley levis mööda lõunaosariike kulutulena ja peatselt napsas mänedzer Colonel Tom Parker ta oma raudse käe alla. Parker müüs Presley ka suurfirmale RCA ning peatselt oli ta üleriigiline sensatsioon ja esimene teismeliste popjumalus terves maailmas – sündinud ja läbi löönud Memphises.

Phillips ei pidanud pikalt kurvastama, sest Presley müügist saadud raha aitas tal elus püsida ja peagi oli selge, et Presley polnud kaugeltki ainus valge hakatis, kes teeb uut muusikat. See uus muusika oli rokenroll, mille ühe tõelise avapaugu tuli ja pani Sun Studios maha vaesest Tennessee farmerite perest noor Carl Perkins (1932–1998). Peatselt esitas seda avapauku nimega "Blue Suede Shoes", mille sõnad olid puruvaene Perkins kirjutanud kartulikotile, ka tunduvalt kuulsam Presley.

Tekkis miski, mida on tagantjärele nimetatud 1955. aasta lennuks. Nende hulka lisandus ka üks äsja Memphisesse kolinud kodutarvikute müügimees Johnny Cash, kes tuli Sun Studiosse ujedalt gospelit laulma. Visionääriks saanud Sam Phillips ütles talle selle peale, et mine patusta ja tule siis tagasi. Võib-olla aitasid just need sõnad elule tulevase Ameerika muusika gigandi, kelle tee sai alguse Memphisest. Kiirelt sündis rokenrollist alažanr rockabilly, milles hillbilly-kantri elemendid kohtusid rokenrolliga.

Levisid Memphise edulood ja seeläbi ka müüdid Mepmphisest endast. Presley ja Cash sattusid Texases esinedes peale ühele kohalikule unistajale nimega Roy Orbison, kes küsis nõu, kuidas saada plaadileping. Johnny Cash ei kõhelnud saata Orbison Sun Recordsisse Sam Phillipsi juurde. Sündis järjekordne staar, hüüdnimega Big O.

Kui Cash, Presley ja Pekins 1956. aastal Sun Studiosse naasid, siis sattus nende spontaanse sessiooniga kaasa lööma ka 19-aastane Jerry Lee Lewis, kelle energia klaveri taga lõi kõik pahviks. Järgmisel aastal avaldas Lewis Sun Recordsi alt ühe oma aja edukaima singli, legandaarse "Great Balls Of Fire", mida müüdi kümne päevaga miljon eksemplari – selle aja kohta vapustav tulemus. Sun Records ja Memphis olid sünnitanud esimese teismeliste pophüsteeria, mis Ameerika vallutas.

Kui Phillips 1959. aastal Sun Recordsi oma edu valguses suurematesse ruumidesse kolis, puhusid Ameerikas juba uued tuuled ja rokenroll oli varsti vanakraam. Kaugel põhjas asuvast Detroitist hakkasid uue kümnendi algul levima Motowni noore Ameerika popi pehmemad helid koos New Yorki Brill Buildingu suhkrusema toodanguga. Vankumatu võitlejana oli Memphis valmis omalt poolt tõestama, et on endiselt relevantne muusikalinn ja mängu astus plaadifirma Stax Records.

Sarnaselt Sun Recordsile oli Stax maast madalast isetehtud. Algselt 1957. aastal Satellite Records nime all asutatud plaadifirma sai alguse Jim Stewarti garaažist ja tegeles samuti kantri ning rockabilly'ga. Kuid 1959. aastal tutvustas produtsent Chips Moman Stewartile rütmi ja bluusi muusikat, tänu millele muutus plaadifirma trajektoor jäädavalt.

Otsa tegi lahti The Veltonesi singel "Fool In Love". Momani utsitamisel viidi stuudio kunagise Memphis Capitol kino ruumidesse, linna lõunaosasse, kus tegutses juba palju muusikuid ja ka raadio-DJ Rufus Thomas. Esimene uuel pinnal tehtud lindistus oli Rufus Thomase ja tema tütre Carla ühine "Cause I Love You" (1960). Lugu polnud märgiline mitte ainult plaadifirma uue algusena, vaid sellel on juba kuulda ka käredamaid hääli ja jõulisi torupilli-sektsioone, mis jäid defineerima Stax Recordsit ja lõuna soul'i.

"Cause I Love You" edu ja muusikaline omapärasus rabasid Jim Stewartit – ta ütles tol ajal, et rütmi ja bluusi avastades oli ta justkui pime mees, kes esimest korda nägi. 1961. aastal pandi plaadifirmale nimeks Stax – Stewarti ja teise omaniku Estelle Axtoni perekonnanimede esimese kahe tähe liitmisel – ja avaldati ka esimene singel, mida levitati ka väljapool Memphist ja Tennesseed. See oli instrumentaalansambli The Mar Keys lugu "Last Night". Järgneval aastal saavutati veel suurem edu Booker T. and The M.G.'si palaga "Green Onions". Booker T. bändist sai Staxi majabänd, kusjuures kui bändi klahvimees pidi aeg-ajalt muude kohustuste tõttu linnast väljas olema, käis teda asendamas noor tennesseelane Isaac Hayes.

Staxi soul'i distinktiivsele sügavale ja toorele kõlale andis jõudu ka ebatavaline stuudioruum. Ennemainitud vana kinosaali ümberehitamine stuudioks tähendas, et ebatavaline kaldus ruum mõjutas tugevalt lindistuste tulemust. Samuti sõlmis Stax partnerluse suurfirmaga Atlantic, mille juhtfiguur tõdes Staxist rääkides, et "Memphis on tõesti midagi muud, seal oli sümbioos produtsendi ja rütmisektsiooni vahel", ja oli vaimustuses, kui vabas õhustikus stuudiosessioonid aset leidsid. Lisaks asutas Stax sõsarfirma nimega Volt, puhtalt selleks, et raadio-DJ-d mängiksid rohkem nende lugusid – tol ajal ei kippunud raadiod mängima liialt palju ühe ja sama plaadifirma palasid, sest kartsid süüdistusi altkäemaksu vastuvõtmises. Kõigele lisaks asutatu vana kinomaja fuajeesse oma plaadipood, mis tõmbas magnetina kohalikke teismelisi, kellest sai uute lugude testpublik.

Lisaks nendele mitmetele innovatsioonidele oli muidugi vaja ka häid lugusid ja lookirjutajaid koos aina paremate esitajatega. Ennemainitud Isaac Hayes jäi Staxi majja ja kirjutas koos teise majasisese meistri David Porteriga mitmeid varajasi klassikuid, sealhulgas paljukaverdatud "Hold On I'm Coming" (1966) – mida esitas tänu Staxi ja Atlanticu viljakale koostööle kaugelt pärit duo Sam and Dave – ning Wilson Picketti "In The Midnight Hour" (1965) sai kirjutatud Booker T. grupis tegutsenud Steve Cropperiga.

Üks varajasi kuldaväärt leide oli Memphise kasvandik William Bell (s. 1939), kes kirjutas olulisi lugusid artistidele Albert Kingist Billy Idolini ja tõi ka ise lauldes plaadifirma algusaastatel Staxile edu. Belli laulukirjutaja-karjäär jäi kestma enam kui pooleks sajandiks.

Kuid Staxi peamiseks kullatükiks sai iseäraliku häälega ja rabava lavalise olekuga Otis Redding. Georgia osariigist tulnud noormees sobis kui rusikas silmaauku Staxi käredamasse ja jõulisemasse soul'i, mis seisis vastakuti Motowni popisõbralikuma ja orkestreeritud stiiliga. See oli ideaalne konkurents põhja ja lõuna, kahe suure afroameeriklaste muusikamaja vahel. Otis Redding ei teinud ühtegi vale sammu. Tema 1965. aasta album "Otis Redding Sings Soul" sai soul-muusika klassikaks, kuigi Redding lindistas kiiresti, n-ö möödaminnes, kui kahe kontsertesinemise vahepeal vabu tunde oli. See näitab esiteks kui nõutud Staxi muusikud olid ja teiseks, kui heas vormis.

1960-ndate vältel oli Stax tõusuteel, kuni nii plaadifirmat kui Memphist tabasid tragöödiad, mis raputasid tervet Ameerikat. Kõigepealt traagiline lennuõnnetus aastal 1967, milles hukkus esistaar Redding koos mitmete Staxi ansambli The Bar Kaysi liikmetega. Redding ei olnud lihtsalt Staxi kõige edukam artist, vaid teda armastati plaadifirmas tema positiivse energia pärast, ta oli Staxi-pere keskne hing. Tema postuumne album "Dock Of The Bay" (1968) näitas, et artist oleks aina edasi arenenud.

1968. aastal mõrvati Memphises, Lorraine'i hotellis mustanahaliste inimõigusliikumise rahumeelne liider Martin Luther King. Samas hotellis kohtusid Staxi liikmed tihti ja seal on isegi kirjutatud Eddie Floydi hit "Knock On Wood" (1966). Kõige selle keerises tekkis Staxi ja Atlanticu vahel tüli, vaieldi lepingute üle, partnerlus lõppes ning Stax kaotas ühed oma kõige väärtuslikumad artistid.

Kuid Stax ei andnud alla, vaid keeras uue lehekülje, hoides Memphise linna innovaatilise muusika esirinnas ning seda suuresti tänu Isaac Hayesile, kes nüüd astus suurte muutuste järel sooloartistina Staxi etteotsa. Üllatuslikul kombel saavutas tema kõrvaltegevusena valminud teine sooloalbum "Hot Buttered Soul" 1969. aastal meeletu edu ja sealt jätkas Hayes oma karjääri tõusvas joones. 1971. aastal järgnes seni kõige edukam filmimuusika-album läbi aegade "Shaft".

Järgmisel aastal tegi Stax veel ajalugu, kui sõideti kaugele Los Angelesesse ja korraldati Wattsi piirkonnas festival Wattstax, mida nimetati afroameeriklaste Woodstockiks. Kõik Staxi kõige paremad alles jäänud lapsed särasid staadiokontserdil staaridena, eesotsas muidugi eriti meeldejääva Isaac Hayesiga. Festivalil kõlanud muusika on kusjuures hiljuti remasterdatud ja komplektis "Wattstax '72 The Complete Concert" kümnel plaadil uuesti välja antud.

Tegu oli üldse väga muutuste rohke ja tiheda perioodiga Memphise muusikas. 1969. aastal müüs Sam Phillips maha Sun Recordsi, seeläbi plaadifirma tegevuse põhimõtteliselt lõpetades, ning linna oma poeg Elvis Presley tuli albumiga "Elvis In Memphis" tagasi kodulinna, taassütitades oma karjääri. Tuleb ka ära mainida, et umbes sel ajal tõusis esile ka Memphise tüdruk Aretha Franklin, kellest sai kodulinna soul'i-kuninganna ja üks edukamaid artiste läbi aegade, kuigi lindistas ta mujal ja kasvas üles hoopis Detroitis.

American Studios, veel üks Memphise oluline lindistamisstuudio, võttis vastu ühe ootamatult kauge külalise Suurbritanniast – 60-ndate esimesel poolel armastatud soul-ballaadide lauljanna ja telenägu Dusty Springfieldi, kelle karjäär vajas kümnendi lõpus uut pööret. Ta paisati Memphisesse lindistama kohalike stuudioässadega, kelle lähenemine oli kodumaal kogetuga võrreldes Springfieldi jaoks täiesti harjumatu. Sama ütles veidi hiljem Springfieldi jälgedes Memphisesse tulnud teine briti staar Petula Clark: "kodus olid arranžeeringud paigas ja laulsid lihtsalt oma osa koos orkestriga paika. Memphises võeti asja palju lõõgastunumalt ja lugusid vorbiti jooksvalt, kritseldades mitte-muusikalisi märkmeid väikestele paberitele. Aga nii kõlaski tulemus nagu Memphis".

Dusty Springfieldi töö tulemuseks oli 1969. aasta "Dusty In Memphis". Elu lõpuni uje ja enesekriitiline olnud Springfield ütles hilisematest intervjuudes, et oma karjäärist on ta tõeliselt rahul vaid Memphise albumiga.

1970. aastate Memphise muusika üks kurioossemaid lugusid oli Stax Recordsi kerge kõrvalepõige soul'ist ja katsed haarata ka valgeid rokkbände. Pealtnäha lootusetu katsetus edu ei toonud, kuid lõi pinnase Memphise teedrajavale kultusbändile Big Star, kes ühena esimeste hulgas hakkas viljelema stiili, mis nimetati palju hiljem power-popiks st biitlitejärgne meloodiline rokk. Lisaks bändinimele kukkus irooniliselt välja ka debüütalbumi "#1 Record" (1972) pealkiri, mis jäi igasugustest esikohtadest nii kaugele kui võimalik. Soul'i-firma Stax ei osanud uut bändi promoda, kuigi plaadi arvustused olid ülistavad. Sama jätkus ka teise albumiga ja Big Star lagunes. Põhiliige Alex Chilton jätkas see-eest põnevalt mitmekülgset karjääri.

70-ndate keskpaigas Stax paratamatult hääbus, kuid tõusteel oli veel kolmas legendaarne plaadifirma ja stuudio. 1950. aastate lõpus rockabilly plaadifirmana asutatud Hi Records tegi täieliku kannapöörde 1968. aastal, kui artistina firma juurde palgatud Willie Mitchell võttis juhtimise üle ja suunas Hi Recordsi laeva soul-muusika suunda.

Kuid see polnud käre Staxi soul või funk, vaid sootuks unikaalse produktsiooniga progressiivne uus 70-ndate soul, kus kõlasid tihti mahedad hääled. Head ja üsna edukad näited on lauljad nagu Ann Peebles, Don Bryant ja Syl Johnson. Gospelitaustaga Al Green sai Hi Recordsi hoole all nii edukaks, et lõi ühe läbi aegade tugevaima soul-muusika diskograafia. Napilt oleks aga see kõik olemata jäänud.

Willie Mitchell üritas Arkanses muusikaäris pettunud Greeni endaga Memphisesse viia, kuid ebaedust muserdatud Green keeldus järjekordsest pakkumisest. Mitchell astus bussile, mis viis tagasi Memphisesse. Viimasel hetkel jooksis kohale ka Al Green, kes sai kinni juba sõitvast bussist. See väike sprint osutus elumuutvaks, sest Hi Records hoolitses oma artistide eest ja Al Greeni 1970. aastate albumite jada on võrreldav selliste tippudega nagu Marvin Gaye või Curtis Mayfield. Üksteise järel tulid klassikud nagu "Let's Stay Together" (1972), " I'm Still In Love With You" (1972) ja "Call Me" (1973).

80-ndateks oli ka Hi Records varjusurmas, kuid Memphis oli eelnevate kümnenditega muutnud juba terve Ameerika populaarset muusikat ja seeläbi levinud ka üle maailma. Ikka ja jälle tuletasid erinevate artistide laulud meelde Memphist, kasvõi "Walking In Memphis" Marc Corni (1991) ja hiljem Cheri (1995) esituses. Ka põnevuskomöödia "Bluusivennad" (1980) pidas Memphise pärandist lugu, kuid Memphise muusika jätkas arenemist ja mõjutamist. 1980. aastate lõpuosas tõusis esile üks tõeline uus Memphise pioneer, kes nimetas end DJ Spanish Flyks.

Olles sild vana elektro ja räpi vahel pani DJ Spanish Fly aluse omalaadsele Memphise räpile, milles kõlasid mudaseks moonutatud sämplid ja korduvad räppimisvõtted. Oluline alustala oli ka reliikvialik Rolandi 808 trummimasin. Spanish Fly rajas aeglasema ja tumedama räpistiili, mis jäigi Memphise räpi tüpaažiks. See tulenes suuresti ka 1980. ja 1990. aastate lääne- ja idaranniku räpi populaarsusest ja omavahelisest kemplemisest, mis jättis vahepealsed alad põranda alla.

DJ Spanish Fly miksteipidega, mis levisid mööda lõunaosariike, sai Memphise räpist üks kaasaja lõunapoolse räpi alustalasid. Spanish Flay tape'id levisid näiteks ka New Orleansi ja Atlantasse, lükates hoo sisse sealsele underground'ile. Järgnesid suured tegijad nagu La Chat ja Gangsta Pat. Viiimane oli kusjuures ühe kunagi Staxi trummari poeg ja ühtlasi esimene Memphise räpi esinedaja, kes liitus suure plaadifirmaga. Hiljem on tulnud veel ülisuured gängstaräpi edulood Three 6 Maffia ja Yo Gotti näol ning see varajane ja tumedam Memphise räpp on mõjutanud ka paljusid tänapäevaseid trap'i ja hiphopi tegijaid, näiteks Denzel Curry, Suicideboys või Playboi Carti.

Avatud meeltega raadiojaamad, plaadifirmad ja stuudiod ajaloolisel risteel tõid Memphisesse talendid, kes ehitasid bluusi, soul'i ja rokenrolli alustalad, mille mõjud olid ulatuslikud. Nii kehtestas Memphis ennast tõelise maailma muusikalinnana, kus tegutsenutest saab kokku jahmatava nimistu. On ju Memphisel ka rikkalik jazz'i-ajalugu Phineas Newborn Jr-ist Dee Bridgewaterini ning rokkareid The Box Topsist kuni Jay Reatardini.

Linna muusikalist pärandit tunneb selle tänavatel ja õhus. Mitmed iga-aastased festivalid nagu Memphis in May, Africa in April ja Carnival Memphis on vaid mõned suured sündmused. Memphises tegutseb umbes 40 erinevat raadiojaama, mis varieeruvad gospelist hiphopini, ning saab külastada tohutult hulgas erinevaid muusikaajaloolisi paiku, nagu Sun Studio, Presley Graceland, bluusi Hall of Fame, Rock'n'Souli muuseumi ja kõiksugu Beale Streeti bluusiklubid ja -restoranid.