Nigeeria suurim linn ja kunagine pealinn on ühtlasi terve massiivse Aafrika mandri suurim metropol – megalinnas on üle 20 miljoni elaniku ja see arv muudkui kasvab. Lisaks on Lagoses üks maailma tegusamaid sadamaid, mis asub strateegiliselt magusas koha, Nigeeria edelaotsas ja Guinea lahe keskel, Lääne-Aafrikas. Lagos on mitte ainult Nigeeria ja Lääne-Aafrika, aga kogu kontinendi üks mõjukamaid keskuseid nii finantsi, hariduse, tehnoloogia kui ka kultuuri vallas – olgu see kujutav kunst, tihe turism, moetööstus või muusika ja ööelu.

Laialivalguv Lagos jaotub täna huvitavale geograafilisele paigutusele kaheks – omavahel eristatakse saarepealset Lagost, kust pärinesid esimesed jäljed linna asustusest, ning aina laienevat maismaal asuvat Lagost, kus sulavad kokku erinevad haldusalad.

Nime Lagos sai linn tänu 15. sajandi portugallastest avastajatele ja asustajatele samanimelise Portugali linna järgi. Lääne-Aafrika ajaloo ühe suurema rahva, kohaliku joruba rahva keeles oli linna algne nimi Eko. Pärast seda, kui jorubate Oyo kuningriik 19. sajandil varises, kasvas linn omaette tugevaks sadamaks ja kihavaks keskuseks ning jäi briti koloniseerijate mõju alla.

Ammu enne seda, kui kaardile tõmmati Nigeeria piirid või sellise nimega riik üldse olemas oli, toimetas Lagos pikki aastaid poliitiliselt eraldiseisva piirkonnana, toimides 19. sajandi lõpust omaette kolooniana. Tänu brittide survele keelustati seal võrdlemisi vara ka orjakaubandus, mis tõi sajandi teises pooles esimese suure immigratsiooni laine. Moderniseeruvasse Lagosesse tuldi uute võimaluste jahile nii lähedalt Sierra Leonest kui ka kaugelt Brasiilia rannikutelt ning kariibi saartelt – endised orjad naasid Aafrikasse. Kasvava rahvaarvu ja majandusega sadamalinn sai uuel sajandil kõigepealt Lõuna-Nigeeria ja siis, kui britid ühendasid enda hallatud alad, kogu Nigeeria pealinnaks.

Sisseränne teistest kolooniatest rikastas juba niigi rikkaliku Lagose pinnast, kus olid esindatud kõik peamised Nigeeria etnilised grupid – lisaks jorubatele ka igbod ja hausad, aga Briti impeeriumi huvi Lagose vastu oli suur, linn oli nende peamine värav Aafrika kontinendile. Seega oli brittide mõju nii suurlinna moderniseerumisele kui kultuurile laialdane ning jäi kestma ka peale iseseisvumist 1960. aastal. See oli ühtlasi ka aeg, mil Nigeeria pealinn ja kultuuriline epitsenter oli valmis oma buumiks.

Kuid enne kui lähme Nigeeria muusikabuumi juurde on vaja mõista sealsete rahvaste sajandite pikkuseid muusikalisi traditsioone. Kuivõrd kolooniaeelsetest aegadest on säilinud vähe infot, siis paljud traditsioonid jätkusid ka modernsetesse aegadesse ja näitasid kui kesksel kohal olid muusikalised väärtused jorubate või hausade eludes. Tihti olid erinevad rütmilised tantsulood või folkpalad funktsionaalsed ja neid funktsioone oli palju – rituaalsed või religioossed, pulmad ja matused, töölaulud jne. Kuid neid kõiki sidus instinktiivne rütmilisus ja pea alati ka kooslaulmine või -mängimine, selles Lääne-Aafrika piirkonnas sooloetteasted kombeks ei olnud.

Just jorubatel, suurimal etnilisel grupil oli kesksel kohal erinevate trummide ja löökpillide traditsioon. Et folktraditsioonid areneksid populaarseks muusikaks toimus 1920. ja 1930. aastatel kultuuride- ja kontinentidevaheline muusikaline diskussioon. Brasiiliast ja Kuubalt tulnud inimesed tõid kaasa oma traditsioonid, samal ajal kui nigeerlased mõjutasid ise varajast Kuuba muusikat. Nii tekkisid esialgsed segužanrid nagu sakara, mille esimene suur eestkostja oli 30-ndatel populaarne Abibu Oluwa, kelle muusika mõjutas varsti tekkinud juju-muusikat, mille mõju ulatub omakorda välja kaasaegse Nigeeria hiphopini.

Esimene sellise modernse linnamuusika staar Lagoses oli Baba Tunde King, kes oli aastaid sakara'le järgnenud juju-muusika tuntuim nimi. Juju's hakkasid segunema erinevate rahvaste ja lääne kolonialistide pillid segunema kohalike mõjudega. Laiemalt nimetati selle aja linnamuusika "palmi-veini muusikaks", võimalik, et tänu muusika lihtsalt ülesandele saata õhtuseid joominguid kõikvõimalikes lokaalides. Juju keskseks instrumendiks sai läänest tulnud kitarr, alles jäid folgirütmid ja traditsioonilisem laul ning žanr jäi Edela-Nigeerias oluliseks aastakümneteks. Hiljem hakkas seda viljelema ka Lagosesse rännanud King Sunny Ade, kes tegutseb tänase päevani.

Jorubate muusikas pani rütmilisele popmuusikale aluse apala, moslemi jorubate mängitud mitme löökpilliga muusika, mis kaotas 20. sajandi jooksul populaariseerudes aina enam religioossust, muutus oma polürütmides aina komplekssemaks ja mõjutas samal ajal ka Kuuba muusikat. Üks populaarsemaid apala-artiste oli Haruna Ishola, kes väisas tervet tohutut Nigeeriat ja oli rikka eliidi seas üks nõutumaid esinejaid. 1950. aastatel oli ta üks suurimaid Nigeeria staare. Apala suur mõju pole kadunud ka täna. See on moondunud erinevateks kaasaegseteks all-žanriteks, nagu apala-pop, apala-trap ja apala-fusion. Selle rütmilisus on korraga tuntav nii rütmipillides kui vokaalses esituses.

Need kõik saavad aluseks iseseisvale Lagose muusikale, aga just siis, kui igal pool Lääne-Aafrikas oli õhus vältimatu iseseisvuse hõng, tuli läänepool asuvast Ghanast prohvetlikult uut muusikat levitama ET Mensah oma bändiga, kes tuuritas Lääne-Aafrika riikides palju ja edukalt. See, mida ta levitas, oli uus populaarne Ghana nähtus nimega highlife, mis tulenes ütelusest, et see oli muusika, mida mängiti hotellides võib baarides, kus said käia rahakad inimesed, kellel olid korralikul õhturiided. Highlife, milles kohtusid lääne bigbändide instrumendid Aafrika rütmidega, levis Lagose lokaalides kulutulena. Üks esimesi suuremi kohalikke highlife'i-staare oli võimsa nimega Cardinal Rex Jim Lawson, kelle puhul oli kuulda ka teatavat sarnasust ennemainitud kuuba muusikaga, mida Lagos ja Nigeeria olid mõjutanud.

Highlife'ist sai Lagoses 1960. aastatel peamine populaarse muusika žanr, kuni siseriiklikud pinged, mis kahjuks noore post-koloniaalse riigiga kaasas käivad, tõid endaga kaasa sõjakoledused. 60-ndate teine pool kiskus Nigeeria kodusõtta, mida nimetatakse ka Biafra sõjaks, kus Lagosest juhitud tsentraalne valitsus võitles idapool iseseisvuse kuulutanud Biafraga ning tekkis vastasseis igbo rahvaga. Kuna paljud highlife-muusikud olid just nimelt igbod, toimus muusika sunniviisiline hääbumine, kui igbosid ida suunas tõrjuti ja nad massiliselt põgenesid. Ühtlasi oli Biafra sõda koos samal ajal eskaleerunud Vietnami sõjaga esimene, mida võis laialdaselt ka televiisorist jälgida, jõudes seeläbi inimeste teadvusesse ja popkultuuri.

Kui Ameerikas tõi Vietnami sõda endaga kaasa suurel hulgal noori rokkbände, kes olukorda kommenteerisid või kutsusid rahule, siis Nigeerias toimus omaenda vabameelse rokkmuusika plahvatus. Kodusõja lõpu aegu ja kohe peale seda hakkas elektrikitarridega juhitud rütmilise tunnetusega Nigeeria rokk kiiresti levima. Bändid propageerisid tihtipeale just rahu või kommenteerisid erinevaid viletsusi või ülekohut. Rokkbände nagu populaarsed The Hykkers või Ofo The Black Company kerkis Lagosest 1970. aastate koidikul omajagu.

Kohe peale sõjakoledusi saabus Ameerikast Lagosesse muusikaline jumalus ja rahvusvaheline mustanahaline kangelane – James Brown. Ta oli esimene läänemaailma staar, kes Nigeerias esines, ja ta võeti vastu joovastava kirglikkusega. 1970. aastate Lagose muusikabuumi ei saa tervikuna James Browni arvele kirjutada, kuid tema Lagoses käik mõjus kindlasti paljudele uue põlvkonna muusikutele julgustavalt. Highlife oli möödunud, viljeleti rokki, kuid nüüd ammutati omajagu inspiratsiooni ka Ameerika soul'ist ja funk'ist. Näiteks segas afroroki bändist Monomono pärit Joni Haastrup kõvasti funk'i ja buugit. Hoostrup koos paljude teiste 70-ndate alguse bändiliidritega näitasid Lagose omanäolist afrofusion'it, kus kohalik rütmitraditsioon ja pidžinkeelne laul segasid endasse Ameerika rokki, funk'i ja RnB'd.

1970. aastatel tõusis esile Nigeeria ja Aafrika üks suurimaid staare, kes oli aastaid mänginud Lagoses ja mujal highlife'i bändides ning õppinud eespool mainitud Rex Lawsonilt ja temataolistelt. See oli eikeegi muu kui Fela Aníkúlápó Kuti, üle maailma tuntud kui Fela Kuti – laulja, saksofonist, bändiliider ja mässumeelne aktivist, kes oli oma sihikindluse ja julguse pärinud antikolonialististist ja feministist emalt. Kuti oli käinud Suurbritannias õppimas ja mängimas ning naasis värskelt iseseisvunud Lagosesse. Peatselt terendas aga võimalus minna Ameerikasse, kus ta õppis iroonilisel kombel oma enda mandri ajaloo kohta palju rohkem kui Aafrikas endas.

Ameerikas oli Kuti oma bändiga tajunud, et seal mõjusid transsiviivad pikemad palad publikule märksa eredamalt. Lagosesse naastes tõi Kuti oma muusikas esile traditsioonilisemad kohalikud rütmid ja folgielemendid. Selles osas oli Kutile suureks abiks temaga 1964. aastast koos mänginud trummar, lagoslane Tony Allen, kellel olid laiad teadmised Aafrika traditsioonilistest rütmidest. Kuti nimetas oma bändi ümber – ansamblist Nigeria 70 sai nüüd Africa 70 – ning Kuti otsustas laulda vaid ingliskeele pidžinis, et tema mõju oleks kontinendiülene.

Uus visioon lõi pinnase afrobiidile, unikaalsele Lääne-Aafrika muusikale, milles lääne funk kohtub joruba rahva rütmilise ja transsiviiva löökpillide traditsiooniga, mis plahvataski just Lagoses ning seda suuresti tänu Fela Kutile, kes ei teinud vaid heade aegade peomuusikat, vaid segas seda ritualistlike ja seksuaalsete esinemistega ning tugevate ühiskonnakriitiliste sõnumitega. Kõrgem klass põlgas tema sihilikult hõimulikku eneseteadlikkust, samal ajal kui Lagose tavainimesed ja muusika-armastajad olid joovastuses tema seitsmetunnistest esinemistest klubis Shrine.

Fela Kuti ja Africa 70 järjestikused 1970. aastate albumid olid kõik afrobiidi suurteosed, täiesti iseäraliku kõlaga ja täis ajakohaseid sõnumeid. Albumid nagu "Why Black Man Dey Suffer", "No Agreement", "Sorrow Tears and Blood" ning üks tema tippteoseid "Gentleman" eristasid teda kõrgklassist, ametnikest ja võimudest, öeldes, et tema pole pintsakus higistav siga, vaid õige, originaalne Aafrika mees. Kuid Fela Kuti kasvav mõju ja tema ümber tekkinud kommun Lagose Surulere piirkonnas tõid muusiku uksele peagi karmid võimud, kes süüdistasid teda narkootikumide omamises. See ajendas Kutit ehitama oma kommuuni ümber kõrged okastraatidega seinad.

Põrkumised diktaatorirežiimi vägedega ja rasked vigastused ning traagilised kaotused aina sagenesid, kuid nii kasvas ka Fela Kuti müüt ning kurikuulsus. Peale seda, kui tema suur kommuun täiesti maha põletati, sundisid trauma ning kaotatud stuudio ja instrumendid bändi laiali minema. Küll aga jätkas Fela Kuti 1980. aastatel tugevalt ka uue bändiga. Kui Kuti 1997. aastal suri, oli igasugune teda ümbritsenud poleemika unustatud ja suure muusiku mälestuseks valgus Lagose tänavatele lausa miljon inimest. Ta küll tembeldas enda 70-ndatel mustaks presidendiks, aga nii mastaapset ärasaatmist ei saa tihti ka päris riigijuhid.

1973. aastal tuli Lagosesse muusikat tegema terves maailmas armastatud Paul McCartney, kes Fela Kuti hinnangul käitus nagu tüüpiline valge mees, kes tuli Aafrikasse sealset kultuuri varastama. McCartneyl midagi säärast plaanis polnud, ta sai läbi plaadifirma EMI kontaktide võimaluse töötada EMI stuudios Lagoses, samal ajal sealse kultuuriga tutvudes. Biitlite ninamees oli alles teine superstaar, kes Lagosesse tuli, ja tuli välja, et ohtliku linna maine, mis nii tuntud inimesi eemale hoidis, vastas ka tõele. Paul ja Linda McCartneyt rööviti Lagoses noaähvardusel, ilma jäädi ka uue albumi esimestest lindistustest. Kuid läbi mitmete raskuste see album Lagoses siiski sündis ja "Band On The Run" sai McCartney soolokarjääri armastatuimaks kauamängivaks.

Lagose 70-ndad olid muusikaliselt kuumad. Fela Kuti poolt ristitud afrobiit domineeris, hullutavad tantsujämmid võtsid enda alla tihti terve vinüülikülje. Sel ajal toimus Nigeerias ka naftabuum, mis tõi Lagosesse omajagu raha, aga tähendas ka poliitiliselt ebastabiilses õhkkonnas rahade kahtlast jagunemist ja korruptsiooni. Bänd, mida juhtis Eji Oyewole, kes on vast üks väheseid muusikuid, kes sai kiidelda, et on mänginud koos nii Fela Kuti, Miles Davise kui ka Bob Marleyga, võttis selle teema ühe oma 1977. aasta lauluga käsile. Samal aastal toimus Lagoses ka esimene märkimisväärne rahvusvaheline festival – Second World Black and African Festival of Arts and Culture või lühemalt FESTAC77, mis tõi Lagosesse tagasi James Browni, aga seekord koos teiste Stevie Wonderiga, Gilberto Giliga Brasiiliast ja Miram Makebaga Lõuna-Aafrikast.

Kuid Nigeeria muusika ei pidanud vaid meeste kätte jääma. Kui afro-funk 70-ndate vältel edasi arenes ja kümnendi lõpus nii läänest kui lähemalt (näiteks Kamerunist) disko mõjusid vastu võttis, võis juba hakata rääkida afrodiskost, mille üheks täheks sai Christy Essien, keda kutsusti ka "Nigeeria laulu leediks". Kuid see tiitel vaid vihjas tema võimete ulatusele. Essien oskas laulda igbo, ibibio, hausa, joruba ja inglise keeles – kõigis suurtes Lagose keeltes. Ta oli ka häälekas feminist ning ei varjanud oma võitlust ka muusika. Tema tuntuimaks afrodisko hitiks sai laul "You Can't Change A Man".

Tolle aja Nigeeria üks unikaalsemaid nimesid, tegelikult tänaseni üks maailma unikaalsemaid nimesid oli The Lijadu Sisters – haruldane olukord, kus eduka duo moodustasid identsed kaksikud. Lisaks olid õed Lijadud ka Fela Kuti nõbud, kes nii nagu Fela Kutigi, mängisid vahepeal koos kuulsa Ameerika trummari Ginger Bakeriga. Lijadu õed näitasid omakorda 1970. aastate Nigeeria muusikute unikaalset võimet segada kohalikke traditsioone lääne mõjudega. Nende muusika võttis võrdselt eeskuju jazz'ist ja diskost ning õdesid inspireerisid korraga Aretha Franklin ja Miriam Makeba. Kuigi nii edukaks nagu Christy Essien nad kunagi ei saanud, siis uuel sajandil on nende muusika see-eest erinevatel repress'ide ja kogumikel hästi levinud. Rääkimata sellest, legendaarne räppar Nas sämbeldas nende lugu "Life's Gone Down Low".

1980. aastateks oli Nigeeria naftabuum kinkinud uusi võimalusi ja tehnoloogiad, mida oli järgmine muusikute põlvkond valmis ära kasutama. Alt laienevad püksid hakkasid kaduma, 80-ndatel muutusid riided kitsamaks, omastati jacksonilikke falsette ja kasutati uudseid lindistamistehnoloogiad – hakkasid levima süntesaatorid ja peagi ka digitaalsed võimalused. Lagos kutsus noori endasse pidutsema, aga ka lootusrikkaid ja ambitsioonikaid hakatisi musitseerima. Näiteks tuli Lagosest mitte kuigi kaugelt, Edo provintsist Steve Monite ja lõi ühe selle ajastu märgilisema Lagose klubihiti "Only You".

Buumi hüved kadusid Nigeeriast kiirelt, kui üks sõjaline riigipööre järgnes 80-ndatel teisele. Süvenev vaesus, mille tõi kaasa ebastabiilsus, vähendas plaadifirmade ja stuudiote hulka, samal ajal kui ööelust pigistati igasugune õhk pea täielikult välja. See jätkus ka 90-ndatel, kui kindral Abacha aegadel kultuuritegelasi suisa taga kiusati ja kriitilisemaid kirjutajaid võidi karmilt karistada.

Ööelu ja popmuusika olid niisiis põrandaalused ja üsnagi isetegevuslikud. Rahvusvaheliselt tunnustatud muusikud võisid tegutseda Euroopas, nagu seda tegi Fela Kuti endine bändiliider Tony Allen. 1991. aastal võeti Lagoselt isegi pealinna staatus ja anti see kaugel Nigeeria keskel paiknevale Abujale. Pärast diktaator Abacha surma pöördus Nigeeria tagasi demokraatia poole ning vaka all olnud popkultuur tärkas hoogsalt. Vahepeal oli populaarseks saanud hiphop, mis noorte jaoks oli mässumuusika ebaõiglase režiimi vastu. 90-ndate lõpus toimunud vabanemisega sündisidki esimesed Lagose hiphop-staarid. Eesotsas The Remedies, kes segas kohalikku keelt inglise keelega ja kuulutas 1999. aasta looga "Peace Nigeria" rahu.

Uus kümnend paistis nüüd palju lootusrikkas ja seda näitas ka igas aspektis arenev Lagos, olgugi et pealinn oli kaugele eemale viidud. Lagos neelas hoogsalt ümbruskondseid asulaid, demokraatlik ühiskonnakorraldus lasi kultuuril hingata ja ning vahepeal kokku kuivanud kontsertpaigad, ööklubid, galeriid ja muuseumid said uuesti jalad alla. Lagos oli kahtlemata Nigeeria ja äkki ka terve Lääne-Aafrika kultuuriline süda. 2005. aastal asutati Suurbritannias ka MTV Base Africa, propageerimaks just Lääne-Aafrika popmuusikat ja peamiseks sillaks kahe maailma vahel sai Lagos. Kusjuures samal aastal naasis koju ka aastaid kadunud poeg Tony Allen, kes tegi seal kohe ka albumi "Lagos No Shaking", millega muusik oma karjäärile uuesti elu sisse puhus. Peatselt oli ta kuulsate lääne artistide seas nõutud trummar ning (taas)tutvustas seeläbi kaudselt Lagose afrobiiti tervele maailmale.

Tänu poliitilisele kliimale tõstsid hiphop, moodne pop-RnB ning reggae Nigeerias pead võrdlemisi hilja ja üsna varsti neelas need alla uutmoodi afropop, mille keskusteks on Lagos, Ghana pealinn Accra ning London – see on omakorda märk Aafrika muusika globaliseerumisest. Üldiselt nimetatakse seda nähtust afrobeats'iks. Rõhutame, et žanri nime lõpus on S-täht, mis teeb selle lihtsasti segi aetavaks juba eespool mainitud afrobiidiga. Nullindatel sündinud segadust tekitavat nimetust on kritiseerinud ka Fela Kuti tütar Yeni Kuti, kes pakkus välja, et seda uut popmuusikat võiks nimetada lihtsalt Nigeeria popiks.

On, kuidas on, aga afrobeats võttis modernse klubipopi ja hiphopi ning segas seda samuti paljude Nigeeria traditsioonidega nagu highlife, juju, samas ka house ning Jamaika dancehall. Nn afrobeats ei ole seega niivõrd kindel žanr, vaid üldine termin uue aja Aafrika popile, mille üheks keskuseks on Lagos ning selle üheks edukamaks ekspordiartikliks on 2010. aastate alguses esile tõusnud Burna Boy, kes kusjuures isegi ei soovi, et inimesed kasutaksid terminit afrobeats.

Need nn afrobeats'i artistid on täna rahvusvaheliselt väga edukad, vallutades tihti ka Euroopa või Ameerika edetabelite kõrgeid tippe ning Burna Boy, aga ka Wizkid müüvad Londonis välja terveid areene. Nigeeria artistide rahvusvaheline edu sundis näiteks briti muusikaauhindu lisama tseremooniale eraldi Aafrika popi auhinnakategooria. Suurplaadifirmad Universal, Warner ja Sony hakkasid kõik Nigeeriasse investeerima ja panid Lagose linnas püsti suured kontorid. Sealjuures on linnas ka aina rohkem kohalikke plaadifirmasid. Täna, kui Lagos on oma massiivse popmuusikatööstuse ning ülikihava ööeluga Aafrika suurim metropol ja kultuuriline tõmbenumber, võib olla raske ette kujutada neid erinevaid ajastuid, mis Lagos on üle elanud – kultuuripõua kaasa toonud militaarrežiimid, lootustandvad kolonialismijärgsed buumid, kodusõjad, highlife'i bändide kuldajastu briti koloniaalvõimu all ning põranda all jagatud kõrvetatud CD-d hiphop-muusikaga.

Lisaks tormistele muutustele on ühes tohutult rikkalikuks segupotis saanud kokku mitmed erinevad rahvad ja keeled. See lõi pinnase afrobiidiks, afrodiskoks, omalaadseks highlife'iks või nüüdisaja afropopiks. Tänu oma positsioonile ja ajaloole vaadati alati laia maailma suunas, ammutades inspiratsiooni just Põhja- ja Lõuna Ameerikast. Lagos oma kontinendi kultuurilise keskpunktina on mõjutanud ja mõjutamas terve maailma muusikat.