Maailma muusikalinnad: mida on meile andnud Düsseldorf?

Tere tulemast Düsseldorfi! See Saksamaa linn võib julgelt pretendeerida maailma elektroonilise muusika pealinnaks. Tööstuslinn, kus on alati leiutatud uudseid võimalusi ja helisid.
Saksamaa kõige tihedamalt asustatud ja linnastunud Reinimaa keskus ja Nordrhein-Westfaleni piirkonna pealinn Düsseldorf sai oma nime Reini jõe ühest harust – Düsselist. Teadaolevalt asustasid germaani hõimud selle kaldaid juba ajal, mil roomlastega heideldi. Nime teine pool, "-dorf", tuleneb sõnast "küla", mis on suure Saksa linna nimes kindlasti ebatavaline.
13. sajandi lõpus sai Düsseldorf linna staatuse ning killustunud Saksa kubermangude ajastul algas rivaliteet mitte liiga kaugel lõunas asuva Kölniga – mõlemad linnad kujunesid 20. sajandi Lääne-Saksamaa kultuuris ja muusikas juhtivaks jõuks.
Reini jõel oli Düsseldorf aastasadu oluline kaubanduspunkt. Napoleoni sõjad tõid omajagu raskeid aegu, aga sellele järgnes 19. sajandi tööstusrevolutsiooniga õitseng ja kasv Preisimaa koosseisus. Sajandi lõpus Düsseldorfi niigi oma aja kohta suur 100 000 inimesega rahvaarv kahekordistus vaid kümne aastaga.
Kuna Düsseldorfist sai oluline tööstuskeskus, siis polnud ime, et teise maailmasõja koleduste ajal sai linnast sihtmärk liitlaste pommituslainetele, mis enam kui kahe aasta vältel Reinimaad laastasid, kuni natsivastane liikumine Aktion Rheinland andis Düsseldorfi rahumeelselt liitlastele. Sõja järel algas sama hoogne Düsseldorfi taastamine ning linnast sai taas Lääne-Saksamaa majanduslik ja tööstuslik keskus, tõmmates ligi nii poolakaid, kreeklasid kui türklasi, aga huvitaval kombel ka jaapanlasi. Tänaseks on Düsseldorfis üks Euroopa suurimaid Jaapani kommuune, mis arenes välja tänu Päikesetõusumaa ärihuvidele kiirelt moderniseeruvas Euroopa tööstuslinnas.
Ajaloolise kunstikogumise kõrval sai Düsseldorf kiirelt ka Saksamaa moetööstuse pealinnaks. Kuid, mida Lääne-Saksamaal polnud, oli noorte kultuur ja seeläbi ka uue põlvkonna popmuusika. Sakslased tootsid ainult kerg-meelelahutuslikku šlaagrit, sõna otseses mõttes "onu Heino muusikat", sest 1960. aastatel sai üheks suurimaks šlaagritäheks düsseldorflane nimega Heino. Noori avastamishimulisemaid sakslasi ei kõnetanud see muidugi ühelgi viisil.
Niisiis oli tarvis keerata täiesti uus leht, tuua esile oma uued helid ja pildid, mida arenev ümbruskond pakkus. Ameerikas, Inglismaal ja Prantsusmaal kihas 1960. aastatel uudne ja noor popmuusika või jazz, ja kuigi neid plaate võisid sakslased soetada ja paljud ansamblid kaverdada, jäi ka see võõraks. 60ndate lõpp oli noorte lääne-sakslaste äratamisel murranguline – 1968. aastal toimusid üle maailma mässud, mis äratasid üles ka põrandaaluse Saksamaa, kus paljusid painasid hiljutised maailmasõja verdtarretavad koledused ning ängistas tihti ettejuhtunud nähtus, et su ülikoolis, linnavalitsuses või muus organisatsioonis võis kõrgel positsioonilt leida endiseid natsivõimu kollaborante. Aktiveerusid organisatsioonid nagu rahumeelne Kollektiv 1 Berliinist ja äärmuslikum Baader-Meinhofi grupeering. Meelt avaldati üle terve Lääne-Saksamaa, nii kodumaiste konservatiivide kui Ameerika sõja vastu Vietnamis. Kõik see tekitas totaalselt kõike-eirava suhtumise ka muusikas, milleks pakkus Saksamaal eeskuju minimalistliku avangardi looja Karlheinz Stockhausen, kes moonutas klassikalist muusikat varajaste elektrooniliste võimalustega.
Düsseldorfis endas hakkasid Altstadtis ehk vanalinnas kohtuma omad teisitimõtlejad ja linnas endas oli noortele tohutuks inspiratsiooniks kunagi Düsseldorfi Kunstakademie'sse õppima kolinud ja 60ndatel seal õppejõuna tegutsev murranguline kunstnik Joseph Beuys. Tema uudsed sotsiaalteooriad käsikäes performance-kunstidega inspireerisid just eriti kahte noormeest, kellest said Düsseldorfi uue muusika esimesed pioneerid.
Üks neist oli Florian Schneider, kes võis tänu tööstusmagnaadist isale lubada endale kalleid varajasi süntesaatoreid. Schneider kohtus mõttekaaslase Ralf Hütteriga, kellega koos tunti end isoleeritud veidrikena ja hellitavalt pandi endale hüüdnimed härra Kling ja härra Klang. Hiljem avasid nad üheskoos legendaarse helilabori Klingklang, mida saab Düsseldorfis tänagi külastada. Esialgu visati erinevaid kilinaid-kolinaid kokku nime all Organisation, aga juba samal aastal ehk 1970 avaldati esimene album nime alt Kraftwerk. See oli puhas avangard ning kunstiline deklaratsioon nii oma nime kirjastiilis kui ka Velvet Undergroundi debüütalbumist tuletatud albumikujunduses.
Kui Hütter pidi õpingute lõpetamiseks projektist ajutiselt eemalduma, siis ühines varajase Kraftwerkiga veel üks teisitimõtleja, Michael Rother. Trumme oli Kraftwerkis juba mängimas Klaus Dinger, kelle lähenemine oli ebatavaline, vähemalt lääne roki ja popi kontekstis. Kolmekesi esineti tihti metsikuks läinud põrandaalustel laividel, kus mängiti nii, et vahel oli isegi veri väljas. Ent see polnud Schneideri tass teed ja Dingeriga mindi tihti kõvasti tülli. Oli ilmselge, et pigem live-rütme armastav Dinger ja Rother pidid mõlemad oma teed minema ja see juhtus üsna kiirelt.
Kraftwerki oli produtseerinud Kaiserlauternist pärit Conny Plank, kellest sai uue saksa muusika arhitekt. Koos Conny Plankiga tegid Rother ja Dinger oma esimese albumi duona Neu!, kus just Dingeri veelgi uuenduslikumaks arendatud trummibiit populaarse muusika arengus laineid. Motoorne ja masinlik trummikäik kõlas justkui elektrooniliselt, Dinger ise nimetas seda endlose gerade'ks ehk lõputuks sirgeks. Ka nende esimese albumi disain ja duo nimo oli kraftwerkilikult funktsionalistlik. Düsseldorfi kesklinnas üritati järgida ameerikalikku kapitalismi ja poeakendele topiti tihti silte, millelt võis lugeda "neu" ehk see või teine asi on uudistoode. Selle sama "neu" koos hüüumärgiga mehed plärtsti oma albumikaane valgele taustale panidki.
Järgmisel albumilt, "Neu! 2", leiutati ka esialgne versioon remiksimisest, sest poole lindistamise peal sai raha otsa ja teise poole tarvis venitati, aeglustati ja moonutati olemasolevaid lindistusi. Neu! enneolematu lähenemine muusikale inspireeris 1970. aastate alguses nii tosinaid teisi uuenduslikke gruppe Lääne-Saksamaal, kui ka veel rokkmuusikaga tegelevaid inglise staare nagu Brian Eno, David Bowie. Dingeri ja Rotheri "lõputut sirget" matkitakse üle maailma tänase päevani.
Vahepeal olid taasühinenud Ralf Hütter ja Florian Schneider ning kolmanda albumiga "Ralf Und Florian" hakati juba varajasest elektroakustiliselt lähenemisest eemalduma, kuni grupiga liitus Westfaleni populaarseima biitlite kaverbändi The Beathovens trummar Wolfgang Flür. Bänd soetas endale uued süntesaatorid, millest üks oli sama kallis kui Schneideri Volkswagen, ja neljandal albumil otsustati luua puhtalt elektroonilist muusikat, aga ka midagi, mis oli uuestisündinud Saksamaal uus, ja mis võttis šnitti ümbritsevast elust.
Hütter on kirjeldanud, kuidas The Beach Boys suutis kesksetest ideedest kondenseerida maksimumi ehk esindada oma aja Californiat nagu ei keegi teine. Nüüd tehti Kraftwekiga sama Lääne-Saksamaal Nordrhein-Westfalenis, kust ei leidnud mitte liivarandasid ja surfilaudasid, vaid Saksamaa kõige tihedama autobahn'ide võrgustiku. "Fun, Fun, Fun" asendus vormeliga "fahr'n, fahr'n, fahr'n" ehk lõputu sõiduga maanteel. Nii muusika kui kujundus peegeldasid taas funktsionalistlikult maantee-kogemust. 1974. aasta albumi "Autobahn" teine st rahvusvahelise turule suunatud liiklusmärgi-kujundus sai disainimaailmas legendaarseks, inspireerides näiteks inglast Peter Saville'it looma võrdväärselt legendaarseid Joy Divisoni, New Orderi jt albumikujundusi.
Albumi valmides ühines Kraftwerkiga ka Karl Bartos ning sündis klassikaline nelik, kes sõitis Düsseldorfi vanalinnast Saksa autobahn'idele ja muutis jäädavalt maailma elektroonilist muusikat. Seda rada jätkati järgnevate murranguliste teostega nagu "Trans Europe-Express" ja "Mensch-Machine".
Uudset muusikat, mida lõid Kraftwek, Neu! ja nüüd ka teised Lääne-Saksamaa artistid, hakkas pahviks löödud briti muusikaajakirjandus kutsuma krautrock'iks. Võimalik, et nii salgavalt sellepärast, et see muusika võis britte oma uudsuses hirmutada ja eriti kuna see tuli Saksamaalt. Vastu või ennast pilades pani Conrad Schnitzler ühele oma 1973. aasta albumi "Rot" loole nimeks "Krautrock".
Schnitzlerit inspireeris eespool mainitud kunstnik Joseph Beuys ja oma elu jooksul jõudis ta luua tohutult palju. Kõigepealt aitas ta Berliinis asutada olulise Zodiac Free Arts Labi, siis oli varajane liige eesrindlikes gruppides nagu Kluster ja Tangerine Dream, kuniks võttis ette aastakümneid kestnud soolokarjääri, mille jooksul avaldas lõputult albumeid, singleid ja EP-sid. Oma muusika lähtepunktiks võttis Schnitzler lapsepõlves kogetud maailmasõja pommide langemise ja sõja karmid, rusuvad helid ning arendas neid elektrooniliste võimalustega edasi. 1970. aasta lõpus muutusid need helid puhtamaks ning inspireerisid nii saksa neue welle't kui ka inglise industrial'it ja süntpoppi.
1975. aastal andis Neu! välja kolmanda albumi, mis oli jällegi suur samm edasi, sest Klaus Dinger lõi lugusid, mis ennustasid ette punkmuusikat... ja Rother instrumentaale, mis olid atmosfäärilised ja meloodilised. Kahe mehe maailmad põrkusid ja Dinger asutas kodulinna-nimelise protopungiliku lähenemisega La Düsseldorfi. Dingeri uus trio suutis kahel klassikaks saanud albumilt luua just midagi sellist, mis jäi Rotheri ja Dingeri maailmade vahele. Nii "Neu! '75" kui La Düsseldorfi omanimeline albumi ajendasid Bowiet, Iggy Popi ja Briant Enot asuma ümber Saksamaale, et samuti innovaatilise muusika rajale saada. Kusjuures Bowie nimetas La Düsseldorfi 1976. aasta albumit juba siis 80ndate saundiks.
Pungist rääkides oli ka Düsseldorfil oma varajane pungiklubi, Ratinger Hof, mille keldris kohtusid kohalikud punkarid Gabi Delgado ja Robert Görl. Ikonoklastiline duo pani oma uue grupi nimeks Deutsch-Amerikanischen Freundschaft (D.A.F.) ehk irooniliselt Saksa-Ameerika Sõprus. Kui täis koosseis kokku saadi, tehti 1979. aastal album "Ein Produkt der Deutsch-Amerikanischen Freundschaft", mis oli üks esimesi albumeid kõlapildis, mida varsti hakati tundma kui industriaalne muusika – aasta hiljem ilmunud Berliini Einstürzenden Neubauteni esimene album kõlas kahtlaselt sarnaselt.
Nende uuenduslikku lähenemist täheldati ka väljaspool Saksamaad ja nende teine album sai Londoni plaadimärgi Mute Recordsi esimeseks väljalaskeks, kuid just kolmas album oli see, mis tegi D.A.F.-ist eriti mõjuka nime. Nüüd vaid duoks kahanenud Delgado ja Görl tõid oma muusikasse läbimõeldumad ülesehitused, elektroonika ja trummimasinad ning panid marssivate saabaste rütmid kohtuma diskoga, et luua tumedat uut tantsumuusikat või elektroonilist kehamuusikat, ehk EBM-i, nagu seda varsti nimetati. See materialiseerus vastakaid tundeid tekitanud, ent siiski euroopa põrandaaluseid klubisid vallutanud 1981. aasta albumil "Alles Ist Gut", millel nad viskasid publiku šokeerimiseks õõnestavalt pilavalt kokku fašismi, seksi, religiooni ja kõik muu, mis ei pidanud kokku sobima.
Esimese D.A.F.-i albumi välja andnud bändist lõi lahku Kurt Dahlke, kes asutas kohe oma kultuuri ja ühiskonda pilkava grupi nimega Der Plan, kes ei üritanud nüüd Saksamaale jõudnud pungivaimustuses jäljendada Sex Pistolseid ega Clashe, vaid pööras pilgu kodulinnast pärit Kraftweki elektroonilise võimaluste, aga ka Ameerika avangard-grupi The Residents sürrealismi poole. Der Plani muusika oli liialt radikaalne, et saada laialdasemat tähelepanu, kuid levis D.A.F.-i järel siiski põrandaaluses ilmas ja pani aluse saksa new wave'ile ehk Neue Deutsche Welle'le, inspireerides lugematus koguses kodumaised artiste ja inglise süntpoppi.
Der Plani liidril Kurt Dahlkel oli ka oma sooloprojekt nime all Pyrolator, mille alt ta avaldas uudseid albumeid samaaegselt Der Plani plaatidega. Pyrolatorina viis ta kuulaja justkui Kraftwerki põrandaalusele diskole, seda eriti oma teisel albumil "Ausland". Peale 70- ja 80ndate abstraktseid sünditeoseid tõi ta uuel sajandil Pyrolatori tagasi, et luua techno't ja ambient'i, kohtudes ka Conrad Schnitzleriga. Aga ka Pyrolatori algusaegadel oli huumor alati läbiv. Seda reetsid juba lugude nimed, nagu "Ein Weihnachtsmann kommt in die disco" ehk "Jõulumees tuleb diskole".
1980. aastate algus oli Düsseldorfis tõeliselt elav. Lisaks eelmainitud Ratnger Hofile sündis murrangulisi bände ka kesklinna klubides nagu Creamcheese ja Liverpool Club. Sellest keerises tõusis esile esimene tõsine Saksama post-pungi nurgakivi. Punkbändi Mittagspause riismetest sündinud Fehlfarben, kelle ridadesse kuulus ka igale poole jõudnud Pyrolator ehk Kurt Dahlke. Fehlfarben oli tugevalt inspireeritud Londonis levivast two-tone ska' buumist. Sellest liikusid nad kiiresti edasi ja pärast plaadilepingut EMI-ga ning võimalust lindistada tippstuudios, meenutasid rohkem briti Gang of Fouri või Magazine'i.
Tulemuseks debüütalbum "Monarchie und Alltag", mis oli esimene korralik Saksamaa postpungi täispikk ja lükkas Neue Deutsche Welle'le hoo sisse. Fehlfarben, tõlgituna Valed Värvid, polnud kunagi enam samasugune. Seda tänu pidevatele koosseisumuutustele, kuid selle ühe albumiga jäeti jäädav märk Saksa alternatiivmuusikasse.
Düsseldorfi 1980. aastate alguse elektroonilisest buumist tuli kohalikule skenele veelgi lisa ja taas sai kõik alguses lagunenud pungipunt. Sedapuhku innustusid noored pungitäristajad ilmselgelt D.A.F.-i saundist ja asusid samamoodi tegema varajast EBM-i. Oma nime võtsid nad tööstuslinna ajaloole kohaselt ühe Saksamaa ajaloo suurima tööstusmagnaatide dünastia – Krupp – järgi, ehk Die Krupps. Nende esimene plaat oli nagu D.A.F.-i esimene – improvisatoorne metallikolin, aga teine, ehk 1982. aasta "Volle Kraft Voraus" kõndis "Alles Ist Guti" radadel. 1989. aastal alustati koostööd Inglismaalt pärit Nitzer Ebbiga ja pärast seda moondus Die Krupps juba industriaalset metal'it viljelevat bändiks, kes leidis edu ka mujal maailmas.
1982. aastal sündis Düsseldorfis grupp, kes sai Kraftwerki järel oma linna edukaimaks nimeks. Kuid asjal oli konks – süntpopi grupp Propaganda, mille eesotsas oli lauljanna Claudia Brücken, laulis inglise keeles ja läks ka oma muusikat Inglismaale lindistama. Nende esimene singel – "Dr. Mabuse" – pani Propaganda imekiirelt Euroopa muusika kaardile. Bänd liitus Inglismaal uuendusliku plaadifirmaga ZTT, mille all juba tegutsesid popišokeerijad Frankie Goes To Hollywood ja Art Of Noise. ZTT staarprodutsent Trevor Horn lõi ka Propaganda särama. Rütmisektsioonidele lisati grupile Šotimaalt pärit Simple Mindsi endised liikmed ja 1985. aasta albumist "A Secret Wish" sai Euroopa süntpopis klassika.
Propaganda lend jäi lühikeseks, kuidas samal ajal Düsseldorfis pead tõstnud Die Toten Hosen (ek Surnud Püksid, mis väljendab slängis, et on igav või midagi pole teha) saavutas püsiva rahvusvahelise edu. Vahelduseks polnud tegu süntpopi või industriaalmuusika loojatega, vaid tegu oli ühega mitmetest Düsseldorfi punkbändidest, kes massist esile kerkis. Esimene album "Opel-Gang" tegi neist kiirelt Saksamaa kuumima punkbändi ja ka nemad said suure plaadimärgi EMI alla. Sealt saadeti nad aga sama kiiresti ka minema, sest nad olid ühel kontserdil mõnitanud oma linna šlaagriveterani, seda sama Heinot. DTH vananes raskerokipundiks, kellel jagub austajaid nii tänapäeva Euroopas, Lõuna-Ameerikas kui ka Jaapanis.
1990. aastatesse liikudes, kui Saksamaa viimaks ka ühendati, olid ikka edasi muutuvad ja mööda maailma levivad Die Krupps, Die Toten Hosen ja D.A.F. Düsseldorfi ammu suurriigi peamise muusikalinnana kaardile pannud. Krautrock'i pioneerid olid samal ajal laiali hajunud või tegelesid oma sooloprojektidega. Kraftwerk lõpetas 1986. aastal albumiga "Techno Pop" ning selleks ajaks olid nad mõjutanud kõike techno'st ja reivist hiphopi ja popini. Ometi elas ka nende robotimuusika edasi – 1990. aastate alguses alustas Karl Bartos uut projekti Elektric Music, mis hoidis 1993. aasta albumiga "Esperanto" elus Kraftwerki filosoofiat, aga modernsete kõladega. Albumile kutsuti ka Inglise bändis OMD tegutsenud Andy McCluskey ning teiste hulgas tehti koostööd Manchesteri Electronicu ning Ameerika Afrika Bambaataga – kõik erinevat viisi Kraftwerki lapsed.
Kõige otsesema Düsseldorfist pärit Kraftwerki järglase panid 90ndatel kokku Jan St. Werner ja Andi Toma. Neid ühine armastus Kraftwerki, Ney ja Pyrolatori vastu on läbiv nii nende muusikas, mida nad tegid nime all Mouse On Mars, kui ka tehnoloogias, sest nad kasutasid vintage analoogsüntesaatoreid, et saund oleks ikka õige. Lisaks eelkäijate mõjudele omastas duo ka modernse IDM-i, techno', dub'i ja ambient'i ning oli alati ettearvamatu. Nende arvele saab kirjutada 1990. aastate elektroonilises muusikas klassikaks saanud albumid "Iaora Tahiti", "Autoditacker" ja "Glam". Hiljem tehti koostööd ka Stereolabi, The Falli solisti Mark E. Smithiga ja produktiivsed ning hinnatud ollakse tänaseni.
Jätku tuli leidlikus elektroonilises muusikas 1990. aastatel veelgi. Kümnendi teises pooles elevust tekitanud grupi nimeks oli Kreidler ja neidki ühendas armastus Kraftweki, Neu!, La Düsseldorfi ja Neue Deutsche Welle' vastu. Esialgu võrreldi neid Detroiti post-rocki pioneeridega bändis Tortois, aga samas räägiti Kreidleri puhul ka krautrock'i uuest tulemisest. Ise leiutasid nad peamiselt instrumentaalselt, bändina live-pillidega mängitud elektroonilist muusikat, mis teenis ära austuse nii tulevastelt postroki fännidelt kui ka eksperimentaalse elektroonika sõprade seas. Bändi mõju ulatus edasi ka nullindate elektroonilisemasse indie-rokki.
Nullindatel tegi Düsseldorfi muusikaline evolutsioon endale mingis mõttes täisringi peale. Artistinime Hauschka all tegi tegusid Volker Bertelmann, kes komponeeris klassikalist minimalismi, mis kunagi inspireeris Kraftweki Schneiderit ja Hütterit. Läbi murdis ta 2005. aasta teosega "The Prepared Piano", mis tõstis ta neoklassikalise muusika maailmas tippu ning järgnesid pakkumised Hollywoodist, mis tõid sakslastele hulga auhindasid.
Kuid see täisring on vaid mõtteline. Düsseldorfi rikkalikult kultuurses keskkonnas sünnib endiselt uusi tegijaid. Linna alternatiivmuusika kodu on täna Salon des Amateurs või kultuurikeskusena taaselustatud Ratinger Hof. Düsseldorfis kohtuvad erinevad kultuurid, näiteks noorem bänd Love Machine märgib oma 2021. aasta albumiga "Düsseldorf-Tokyo" ära kunagi Jaapaniga tekkinud seose.
Aga eelkõige on Düsseldorf pannud aluse innovatiivsele elektroonilisele muusikale, mille võnked on ülemaailmsed. 20. sajandi keskpaiga rusudest puhta lehe ette keeranud Düsseldorfi muusikud tekitasid uudse traditsiooni, mille keskmes oli alati oluline enese ümber leiutamine ja enda keskkonnast inspiratsiooni ammutamine. Düsseldorf on alati olnud edasivaatav ja inspireeriv muusikalinn.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor