Ameerika Ühendriikide päikeselise lääneranniku pärl San Francisco on üks USA peamisi majanduslikke ja kultuurilisi keskusi, kuigi rahvaarvult on see California osariigis alles neljas linn. Erinevalt tohutult laialivalgunud Los Angelesest on San Francisco eriti tihedalt asustatud – rahvastikutiheduselt jääb see alla vaid New Yorgile. Seetõttu on San Francisco, mida kutsutakse ka San Franiks või Friscoks, kultuuriliselt kompaktsem ning erinevad liikumised on siin selgemini määratletud ja ühtehoidvamad. Seevastu lõuna pool asuv Los Angeles, mida peetakse showbusiness'i pealinnaks, meelitab oma arvukate staaride kodudega ligi mitmekesist loomingulist elu, kuid seal ei ole kujunenud välja nii omanäolisi muusikalisi arenguid. Samas on paljud San Franciscoga seotud tuntud muusikud pärit laiemast lahe piirkonnast ehk Bay Areast.

Yelamu põliselanikud kutsusid sealset esialgset asutust nimega Ahwaste, mis tõlkes tähendab "koht lahes". Nad asustasid seda poolsaart sadu aastaid, kuni 18. sajandi Hispaania ekspeditsioon nende keele ja kultuuri minema pühkis. Katoliiklikud hispaanlased rajasid strateegiliselt kasuliku loodusliku sadama ning nimetasid selle püha Franciscuse järgi San Franciscoks. Eurooplaste esimesed asulad asuvad tänapäevaste Presidio ja Missioni piirkondade aladel, kohe Golden Gate'i silla lõunaotsas.

Esimesed tsiviilasulad tekkisid 19. sajandil Mehhiko valitsemisajal, mil piirkond elamute ja rantšode ehitamisega sekulariseeriti. Asustus laienes alale, kus praegu asub kuulus San Francisco hiinalinn. Kuid isegi pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid ala Mehhikolt vallutasid, jäi San Francisco imetillukeseks asulaks – kuni kuivalt poolsaarelt leiti kulda.

19. sajandi keskel tõi California kullapalavik kaasa San Francisco rahvastiku plahvatusliku kasvu – aastaga suurenes elanikkond 25 korda. Sajandi lõpuks oli see üks Ameerika suurimaid linnu, mille mägistel tänavatel hakkasid liikuma nüüdseks San Francisco linnapildis legendaarsed trammid ning kus sellised ettevõtjad nagu Levi Strauss asutasid oma esimesed tulevased suured ärid. Linn täitus mehhiklaste, eurooplaste, hiinlaste ja paljude teiste rahvastega.

Kuid 1906. aastal tabas San Franciscot Ühendriikide ajaloo üks suurimaid maavärinaid, hävitades kolm neljandikku linnast. See sundis elanikke Bay Area piirkonda laiali valguma ning linna üles ehitamise käigus läbis SF kiire moderniseerimiskuuri. Linna üles ehitamise hoos oli San Francisco nii tõhus, et pidas 1929. aasta suurele majanduskriisile kõige paremini vastu – ükski SF pank ei sulgenud oma uksi. Sel ajal jätkati hoopis suurte infrastruktuuriprojektidega, ehitati Francisco-Oaklandi sild, maailmakuulus Golden Gate'i sild ning kurikuulus Alcatrazi saarevangla linna lähedale.

Selline kiire kasv muutis San Francisco kahtlemata mitmekülgseks keskuseks – isegi ÜRO asutati 1945. aastal just seal. Kuid 1950ndatel, kui õitsev Ameerika moderniseeris oma linnu uute tööstuste, massiivsete magistraalide ja maanteedega, seisid San Francisco elanikud sellele piiramatule lammutustööle ja arendustuhinale vastu. Nad soovisid säilitada oma kauni linna erinevaid piirkondi ja multikultuurset omapära – olgu selleks Hiinalinn, Jaapanilinn, Väike Saigon, Väike Santiago, Väike Itaalia, Sloveenia Mägi jne. Võimalik, et friscolasi aitas siinkohal nende linna haridustase, mis oli üks Ühendriikide kõrgeimaid. Just tänu sellele vastuseisule laastavale urbaniseerimisele on San Franciscot hiljem hinnatud kui Ameerika kõige jalakäijasõbralikumat suurlinna. Samas hakkasid paljud valged keskklassi elanikud linnast välja kolima, otsides paremaid tööstusega seotud võimalusi mujalt. See aga lõi soodsa pinnase linna esimesele suurele kultuurilisele revolutsioonile – 20. sajandi keskpaiga San Francisco kontrakultuurile.

San Francisco kultuuriline tärkamisaeg algas 1950ndatel poeesia, kujutava kunsti ja jazz'i kaudu, mille ühiseks nimetajaks oli linna vaba vaim ja vastuseis traditsioonilistele normidele. Kui idarannikul domineeris abstraktne ekspressionism, siis sellele seisis vastu Bay Area vaba kunst ehk funk art, mille nimi pärines jazz'i-maailmast, kus "funky" oli juba ammu teatud muusikalise tunnetuse kirjeldamiseks kasutusel. Ka jazz ise õitses Läänerannikul, nii Los Angeleses kui ka San Franciscos. Selle vabam, õhulisem ja vähem akordipillidele toetuv stiil oli kontrastiks idaranniku karmimale bebop'ile ning seetõttu hakati seda nimetama West Coast jazz'iks. San Francisco üks suurimaid teerajajaid oli Dave Brubeck, kelle karjäär sai eriti tugeva hoo sisse pärast 1954. aasta albumi "Jazz Goes to College" edu.

Dave Brubeck saavutas midagi erakordset – ta suutis lindistada nõudlikku ja kõrgetasemelist jazzi, mis leidis tee ka laiema popmuusikapubliku hulka. See tegi temast ühe lääneranniku jazz'i juhtfiguuri. Samasuguse piire ületava edu saavutas ka teine SF muusik, Vince Guaraldi, kes ammutas inspiratsiooni nii Ameerika jazz'ist kui ka Brasiilia uuest lainest. Tema muusikaline väljendusviis avardus eriti 1962. aasta albumiga "Cast Your Fate to the Wind". Hiljem sai Guaraldi üleriigiliselt tuntuks, kui kirjutas muusika "Peanutsi" animatsioonidele.

San Francisco elava jazz'i-skeene südameks oli südalinna ööklubi Black Hawk, kuhu kogunesid nii kohalikud muusikud kui ka suurnimed mujalt – Los Angelese staarid nagu Stan Getz ja kaugemad legendid John Coltrane ning Dizzy Gillespie. San Francisco jazz'i-skeenet hüüti hellitavalt Harlem of The West, näitamaks, et see suutis konkureerida kauge New Yorkiga.

Kolmas varajane San Francisco kultuurifenomen oli luule, mille kohalikuks eestvedajaks sai jazz'i-armastaja Kenneth Rexroth. Ammutades inspiratsiooni jazz'ist kuni jaapanlaste haikuluuline inspireeris ta omakorda uut modernset Ameerika poeesiat ning meelitas San Franciscosse huvilisi kogu riigist ja sillutas teed biitnike põlvkonnale. Üks silmapaistvamaid nimesid, keda San Francisco avatud ja eksperimentaalne õhkkond köitis, oli Allen Ginsberg. Intellektuaal, kes oli samuti idamaade kultuurist mõjutatud ja 1956. aastal avaldatud "Howl" sai murranguliseks. San Francisco politsei võttis Ginsbergi mõneks ajaks kinni ja korjas vabameelse ning liberaalselt meelestatud "Howli" trükised kokku. Sellega teose kurikuulsus vaid kasvas ning see inspireeris tervet põlvkonda, sh mitmeid järgmise kümnendi kohalikke muusikuid.

San Francisco liberaalseid tuuli toetasid ka kohalikud raadiod, sealhulgas 1949. aastal alustanud KPFA – esimene kuulajate rahastatud raadiojaam Ameerikas. Just KPFA eetris luges ka Allen Ginsberg oma skandaalset" Howli". Lisaks kerkisid esile vabameelsed raamatupoed ja iseseisev põrandaalune press, nagu Vietnami sõja vastane The Berkeley Barb. San Francisco kompaktsus ja tihedus eristas seda nii massiivsest ja hektilisest New Yorgist kui ka laialivalguvast ja meelelahutustööstusele keskendunud Los Angelesest. See soodustas kokkuhoidvate ja omavahel põimunud skeenede tekkimist, luues soodsa pinnase eelseisvaks rokkmuusika plahvatuseks. Ajalehe San Francisco Column ja hilisema Rolling Stone ajakirja asutaja Ralph Gleason kirjeldas linna kui "Ameerika Ühendriikide Liverpooli". Kusjuures üks esimesi märkimisväärseid San Francisco bände, The Beau Brummels kõlaski pigem nagu Briti invasiooni bänd, mistõttu peeti neid sageli ekslikult ka Inglise bändiks.

Kus on biitpoeete, seal ka folkmuusikat – nii oli see New Yorgis ja nii ka San Franciscos. Üks kohaliku, kuid ebaeduka folkbändi The Town Criers liige, Marty Balin, saigi inspiratsiooni Briti invasioonist ning otsustas keerata pillid valjemaks ja muusika värvikamaks. Ta hakkas otsima uusi bändikaaslasi ning leidis kitarristid Paul Kantneri ja Soome juurtega Jorma Kaukoneni. Jefferson Airplane'ina avaldasid nad 1966. aastal esimese kauamängiva, millel oli juba kuulda julgelt hõljuvaid helisid. Kui bändi esialgne lauljanna asendus võimsama häälega ja oskuslikuma laulukirjutaja Grace Slickiga ning kesklinna kandis hakkasid aina enam levima uued meeli avardavad ained, loodi SF suhtumist defineeriv ja tervele Ameerika noortepõlvkonnale korda läinud teos "Surrealistic Pillow" (1967) – üks varajase rokkmuusika revolutsioonilistest teostest ja hipikultuuri-aabitsa esimesi tähti.

Hoolimata Jefferson Airplane'i narkosõbralikkusest ja sõjavastasusest võeti nad üle kogu Ameerika Ühendriikide hästi vastu – viis nende albumit teenisid kuldplaadi staatuse. Nad olid ka ainus bänd, kes esines kõigil oma ajastu legendaarsetel festivalidel: lähikandi Monterey, kaugem Woodstock ning isegi katastroofiline Altamont. Lugu "Somebody To Love" oli bändi suur hitt, kuid "White Rabbit" oli oma aja kohta niivõrd uuenduslik, et kõlab rabavalt ka pool sajandit hiljem, mistõttu kasutatakse seda nii televisioonis kui ka filmides ka 21. sajandil.

See Monterey festival, mis toimus San Francisco lähedal 1967. aastal, sütitas nn Armastuse Suve. Selle keskpunktiks sai vabameelne San Francisco ja eriti just Haight-Ashbury piirkond. Seal kujunes välja uus, liberaalne ja sõjavastane noor ameeriklaste põlvkond, kellel olid sõbralikud suhted LSD ning kanepiga ja kelle nn vaba armastus oli reaktsioon varasematele konservatiivsetele ühiskonnamudelitele. Seda kultuurilist murrangut saatis 1967. aasta San Francisco muusikaplahvatus, kus Jefferson Airplane'i tuules tõusid esile mitmed uuenduslikud bändid. Ühe neist pani kokku Airplane'i mänedžer, kaasates nende esialgse trummari, ekstsentrilise Skip Spence'i, kelle ümber moodustus uus ansambel Moby Grape. Tegemist oli suuresti jämmibändiga, kes ei saavutanud sama suurt tuntust kui nende skeenekaaslased, kuid kelle omanimeline debüütalbum oli omas ajas San Francisco saundile äärmiselt oluline.

Kolmas oluline 1967. aasta San Francisco album tuli bändilt, kes viis jämmibändi definitsiooni tasemele, kuhu vaevalt keegi suudab kunagi järele jõuda. Samuti on vähesed suutnud korrata selle bändi tõusmist popkultuuri institutsiooniks. Ashbury tänaval kogunes LSD-häppeninge korraldav kommuun, mille keskmes kujunes bänd The Warlocks, algselt bluegrass'i ja folgi fänni Jerry Garcia ümber. Leides oma nime vanast folgijutust – Grateful Dead –, sai sellest seiklushimuline kooslus kahe kitarristi, Bob Weiri ja Pigpeniga. Oma saundi leidsid nad 1967. aasta armastuse suvel, esinedes kohalikes paikades nagu The Fillmore. Samal aastal ilmus ka nende omanimeline debüütalbum.

1967. aasta Monterey festival oli sündmus, mis tõi kokku suure osa Ameerika teisitimõtlejaid ning kujunes modernse muusikafestivali prototüübiks. Tänu festivalile sündis üks linna mitteametlik, kuid oma ajastut defineeriv hümn, mis kirjutati algselt vaid festivali promo tarbeks. Laulu autoriks, promojaks ja produtsendiks oli Los Angelese ansambli The Mamas and the Papas liige John Phillips, kes lõi Scott McKenziele laulmiseks igatseva ballaadi "San Francisco (Be Sure to Wear Flowers in Your Hair)". See ei läinud hinge mitte ainult armastuse suve inimestele, vaid kujunes ka Vietnami sõja vastaseks hümniks ja ühe generatsiooni ühendajaks.

Monterey festivalil märkasid plaadifirmade esindajad veel üht San Francisco noore rokiskeene tõusvat talenti. Samades kohtades eelmainitud gruppidega mängis ka veidi kohmaka nimega Big Brother and the Holding Company, kes leidis endale jõulise vokalisti, kui õnnestus Texasest San Franciscosse meelitada Janis Joplin. Pärast Monterey festivali avanes neil võimalus minna stuudiosse ning teine katse – 1968. aasta album "Cheap Thrills" – viis esimest korda San Francisco vabameelse ja kireva roki riikliku edetabeli esikohale. Seda vedas hittsingel "Piece of My Heart". Vaatamata edule lahkus Joplin peagi bändist, et alustada soolokarjääri, kuid nagu paljud tema generatsioonis läänerannikul, elas ta kiirelt ja suri noorelt.

Vabad, mitme kitarriga jämmid, psühhedeelsed efektid ja eemaldumine puhkpillidest või elektroonilistest elementidest hakkasid kujundama midagi, mida hakati kutsuma San Francisco saundiks. Selle 1960. aastate teise poole Frisco kõla ehk kõige ehedam kehastus oli järjekordne jämmibänd – The Quicksilver Messenger Service. Nende teine album, peamiselt live-salvestustega Happy Trails, kõlab kui soundtrack Golden Gate'i pargi hipide pikkadele päevastele logelemistele, mil värvilistes riietes noored suitsetasid ja lugesid põrandaaluseid ajakirju, nagu The San Francisco Oracle. Nende omanimeline stuudiodebüüt oli aga veel üks San Francisco popmuusika kontrakultuuri kehastus, mille eesotsas kõlas "Pride of Man" oma ajatute ja universaalsete sõnumitega.

San Francisco saund ja linna kihav elava muusika skeene tegid 1960. aastate lõpu perioodist ühe pretsedendituma ajastu popmuusika ajaloos, vähemalt ühe linna kontekstis. Juba mainitud bändidele järgnesid veelgi suuremad San Francisco grupid, kes pärast Monterey festivali olid valmis vallutama ka Woodstocki 1969. aastal. Üks neist aga ei kõlanud üldse nagu tüüpiline San Francisco bänd. SF jazz'i suurkujude Vince Guaraldi ja Dave Brubecki plaadifirmaga ühines algselt Blue Velvets nime all tegutsenud kooslus, kellel plaadifirma boss käskis nime muuta, lootuses konkureerida Briti invasiooni ansamblitega – The Golliwogs.

Bänd aga ei saavutanud mingit tähelepanu ning liikmed John Fogerty ja Doug Clifford kutsuti armeesse. See kogemus muutis nende muusikalist visiooni ja poliitilist vaadet. Lisaks ei vaadanud nad oma helikeeles San Francisco psühhedeelse roki poole, vaid ammutasid inspiratsiooni hoopis Louisiana soopopi kõladest. Nii sündis uus nimi – Creedence Clearwater Revival (CCR) – ning 1968. aastal ilmus ka nende omanimeline debüütalbum. Nende 1969. aasta kolme albumi maraton – "Bayou Coutry", "Green River" ja "Willy And The Poor Boys" – on üks rokiajaloo edukamaid nii lühikese aja jooksul. Sellele järgnes ka tippteos "Cosmo's Factory" (1970). Mitmed CCR-i hitid, nagu "Bad Moon Rising, "Run Through The Jungle" ja "Fortunate Son" said suurteks oma ajastu kontrakultuuri hümnideks.

CCR oli Woodstocki peaesineja, aga kaks teist 60-ndate lõpu San Franciscos esile tõusnud bändi saavutasid tänu festivalile üleriigilise tuntuse. Esimene neist oli friscolase Carlos Santana omanimelisest bluusibändist välja kasvanud ja lihtsamaks ümber nimetatud Santana, kes tõi rokiajastul esmakordselt ladina mõjud laiema publiku ette. Pärast Woodstocki filmi edu tõusis Santana debüütalbum hittlooga "Evil Ways" Ameerika edetabelite esikümnesse. Bänd laienes ja avardas oma muusikalist visiooni järgnevate suurteostega nagu "Abraxas" (1970) ja "Caravanserai" (1972), samas kui Carlos Santana ise on tänaseni üks maailma edukamaid kitarriste.

Teine Woodstocki järel üleriikliku tuntuse saavutanud SF bänd oli tegutsenud juba mitu aastat. Texases sündinud ja muusikateooriat õppinud Sly Stone toimetas San Francisco R&B-raadios KDIA ja oli varem koos töötanud Beau Brummelsiga, Grace Slicki esimese bändi The Great Societyga ja kohaliku garaažirokibändi The Mojo Meniga. Kui Stone hipiajastu algul enda esimese bändi, sai selle nimeks muidugi The Stoners, kuidas varsti juba märksa mõistlikum ja säravam Sly & The Family Stone, kellelt tulid ka mõned regionaalsed hitid. Ühtlasi olid nad ka esimene tuntud bänd, kus tegutsesid koos valge- ja mustanahalised. See kajastus ka muusikas, kus R&B kohtus psühhedeelse rokiga. 1969. aastal jõudis kooslus hittalbumini "Stand", mis langes ilusti kokku etteastega Woodstockil. Bänd jõudis inimesteni terves riigis ja aitas läbi kultuuri korralikult kaasa rassilisele assimileerumisele.

Uus kümnend tõi omajagu kultuurilisi muutuseid. Sõda jätkus ja hipiunelm suri kiirelt, mis tähendas, et SF kultuurilise domineerimine pidi järele andma, aga paljudele bändidele tõi see huvitavaid uusi peatükke. Sly Stone sattus erinevate halbade mõjude keerisesse ja hääbus 70-ndate teises pooles, kuigi albumile "Stand" järgnes funk-meistriteos "There's A Riot Going On" (1971). Sly and the Family Stone'ile järgnes SF-st aga põnev afrotsentriline ja alati muutlik funk-grupp Oneness Of Juju. CCR leegitses võimsalt, kuid lühikest aega ja sisetülid ajasid supereduka bändi laiali soolokarjäärideks. Sel ajal alustas ka üks tänini tegutsev San Francisco kultusbänd Flamin Groovies. 

Üle Ameerika armastatud Grateful Dead olid tuntud oma lõputute jämmidega mitmetunniste esinemiste poolest, kuid kümnendi alguses tegid nad pöörde kantrirokki, olles inspireeritud San Francisco ja Los Angelese vahel aset leidnud Bakersfieldi kõlast ning lõid kaks americana-suurteost – "Workingman's Dead" (1970) ja American Beauty (1970). Kuid selleks tegid Grateful Deadi liikmed esialgu kõrvalprojekti, sest kartsid oma uue kantrisaundiga GD nime alt välja tulla, ja panid selle nimeks New Riders Of The Purple Sage. Kiirelt arenes sellest GD erinevate liikmete omaette kõrvalbänd, mis pühendus vaid kantrirokile ja sai 70-ndatel progressiivsema kantri maailmas omaette kultusbändiks.

Kui Haight-Ashbury põlvkond suureks kasvas ja San Francisco kõikjale leviv õitseng vaibus, ei tähendanud see, et linnas valitsenuks uue muusika põud. 1970. aastatel jõudsid peavoolu ka rokkbändid nagu Steve Miller Band ja Journey. Vabade kunstide maailm oli San Franciscos endiselt elus, kuid nüüd veidi põrandaalusem. Performance'id, öised kinoseansid, gei teater ja sürrealistlik multimeedia lokkasid. Sellega sobitusid ideaalselt Louisianast tulnud kultuuriõõnestajatest provokaatorid nimega The Residents. Nende muusika oli avangard, mis nii sisus kui viusaalis rüvetas popmuusikat ja kultuuri. Nelik ei avaldanud kunagi enda isikuid.

The Residents on üks müstilisemaid gruppe läbi aegade ja inspireeris San Franciscost järeltulijaid. Tuxedomoon, elektroonilise muusika õpilaste mõjukas avangardi projekt leidis omale kodu Residentside loodud plaadifirmas. Väljaspool San Franciscot ei saanud Tuxedomoon kunagi laia tähelepanu, kuid suurepärase eksperimentaalteose "Half Mute" (1980) järel suundusid nad Euroopasse, lähemale paikadele, millele viitas nende muusika helipilt.

Tolleks ajaks oligi ehk avameelsematel sanfranciscolastel kergem vaadata Euroopa mõjude poole kui New Yorki. See aitas neil ka idarannikust eristuda. Samas suunas vaatas üks esimesi suuri Ameerika punkbände, kelle mõju polnud massiivne mitte ainult Kalifornias, aga ka mujal Ühendriikides. Paar aastat San Franciscos esinenud ja tugeva poliitilise meelestatusega Dead Kennedys oli oma provokatiivsuses ja vihases võimuvastasuses ilmselgelt inspireeritud Sex Pistolsist. Bändi laulja Jello Biafra isegi matkis Pistolsi vokalisti John Lydoni laulmist. Bändi poliitilisest aktiivsusest andis aimu asjaolu, et enne bändi debüütalbumi ilmumist kandideeris Biafra isegi San Francisco linnapeaks.

Ta jäi neljandaks, nii et jätkas muusika tegemisega, aga see oli uus, kiirem ja vihasem Ameerika hardcore punk, millele aitas hoo sisse Dead Kennedyse debüütalbum "Fresh Fruit For Rotting Vegetables" (1980). Kennedyste järel tärkas üle terve California tosinaid kui mitte sadu punkbände.

1980ndad tõid lisa nii San Francisco punki kui ka muusse muusikasse, sealhulgas mitmeid ühehitisensatsioone, nagu Huey Lewis, The Weather Girls ja hiljem, 90-ndate alguses, 4 Non Blondes. See näitas, et San Francisco jaoks oli suurte pophittide loomine justkui midagi igapäevast. Samal kümnendil levisid vabameelses linnas ka komöödiaklubid, kus teiste seas tegi endale nime näiteks näitleja Robin Williams. Samuti kasvas märgatavalt geiklubide ja pride-paraadide hulk ning tegutses ka oma gootiskeene klubi Death Guild.

Kõige selle taustal puhkes San Francisco rikkalikus kultuurikompotis mõnevõrra üllatavalt omaette Bay Area metal'i-buum. Esimene Bay Area bänd, kelle põrandaalused demod suuremat elevust tekitasid, oli Exodus – ansambel, kelle agressiivne ja kiire heavy metal'i käsitlus sai peagi tuntuks kui thrash metal. Exodus oli üks thrash või speed metal'i pioneere, kuni trooni hõivas kiiresti Metallica, kes võttis endaga kaasa ka Exoduse soolokitarristi Kirk Hammeti. Los Angelesest pärit Metallica jõudis kiiremini ka debüütalbumini "Kill 'Em All" (1983), kuigi Exoduse 1985. aasta "Bonded By Blood" osutus thrash'i arengus pea sama oluliseks.

Metallica lisas kümnendi keskel meistriteosed "Ride The Lightning" ja "Master Of Puppets", mille järel tõusid teisedki Bay Area suured thrash'i bändid nagu Death Angel ja Testament, mis pani San Francisco ja selle ümbruse maailma metal'i-kaardile ja kinnitas linna autentsust kogu raskeroki sfääris, vastumürgina Los Angelese säravamale ja edvistavamale hair metal'ile.

Kiiresti thrash'i keskuseks saanud Bay Areast sündis peagi uus ja veel ekstreemsem laine, mis tihedast thrash'i kogukonnast eemaldus. 1980. aastate keskel tuli San Franciscost Possessed, kes lisaks kohaliku Exoduse mõjudele ammutas inspiratsiooni ka Inglise bändidelt Venom ja Motörhead. Nad väänasid thrashi kiiruse veelgi vägivaldsemaks, temaatika muutus paganlikumaks ning vokaalid sügavamaks ja möirgavamaks.

Possessed andis oma samanimelise demokassetiga nime death metal'ile, mis oli thrash'ist lühikese ajaga välja kasvanud. Kurjakuulutava nime ja temaatikaga bänd näis ka ise justkui neetud olevat – juba enne esimese salvestiseni jõudmist võttis nende esimene vokalist endalt elu. Pärast esimest suuremat edu sattus järgmine vokalist Jeff Becerra röövi käigus tulistamise ohvriks. Selle tulemusel läks bänd pärast vaid paariaastast tegutsemist laiali. Ometi kujunes nende debüütalbum "Seven Churches" (1985) üheks death metal'i kõige rohkem jäljendatud alustalaks.

1990ndate saabudes tärkasid lõpuks ka San Franciscos kohalikud indie-bändid. Üks esimesi ja hinnatumaid, ehkki üsna põranda alla jäänud, oli The Sneetches. 1990ndate alguses pälvis rohkem tähelepanu ka kurvameelne ansambel Red House Painters. Ent ükski Bay Area alternatiivroki bänd pole olnud nii kurikuulus ega oma ajast nii vankumatult väljas kui The Brian Jonestown Massacre (TBJM). See kaootiline ja rokenrollilikult äärel elav kollektiiv koondus ümber pöörase, ent ülitootliku laulukirjutaja ja liidri Anton Newcombe'i, kes äratas sajandi lõpuks San Francisco ajaloole truuks jäädes ellu psühhedeelse muusika. Samal ajal vaatas Newcombe tugevalt Briti saarte poole – seda reedab ka bändinimi, mis viitab noorelt surnud Rolling Stonesi liikmele Brian Jonesile.

Pärast shoegaze'ilikku algust andis bänd 1996. aasta jooksul välja kolm albumit – neist kaks topeltalbumid –, kõik täis tugevaid lugusid. Töömahult ja kvaliteedilt on nad omamoodi indie-versioon 1969. aasta Creedence Clearwater Revivalist. TBJM lagunes ja sündis uuesti mitu korda, liikmed vahetusid sõltuvusprobleemide ja tülide keerises, kuid on üle 30 aasta püsinud terves maailmas austatud kultusbändina.

Selleks ajaks oli lõuna pool, suures Los Angeleses, esile kerkinud oma lääneranniku hiphop ja väikse hilinemisega kujunes 1990ndatel välja ka Bay Area eraldiseisev hiphopi skeene. Samal ajal tabas San Franciscot ulatuslik gentrifikatsioonilaine ning kesklinna finantspiirkondades algas manhattanistumine kõrgete pilvelõhkujatega. Üks esimesi Bay Area räppareid, kes laiemalt läbi lõi, oli Paris, kes ladus ritta agressiivseid, sõjakaid ja poliitilisi riime. Kõrgharidusega artist võttis Public Enemy revolutsioonilisuse ja Ice Cube'i raevu, viies oma sõnumi nii teravaks, et plaadifirmad ei julgenud tema albumeid avaldada. Oma tippteose "Sleeping With the Enemy" (1992) andis ta lõpuks lihtsalt ise välja.

Vaikselt kujunes 1990ndate vältel välja täiesti oma Bay Area hiphopi stiil – hyphy. Nimi ei tulene helitehnilisest mõistest hi-fi, vaid hoopis sõnast hyperactive, viidates hüperaktiivsusele. Slängis kasutati seda väljendit San Francisco ümbruses liialt energiliselt tantsivate inimeste kohta. Ajapikku hakkas see tänu illegaalsetele hoovipidudele seostuma elava ja peosõbraliku hiphopiga, mille liidriks kujunes mänguline Mac Dre. Oaklandist pärit artist haipis hyphy't üle kogu Bay Area, luues isegi oma väikese impeeriumi Thizz Nation. Selle kaudu avaldati komöödiavideoid, müüdi suurte peadega nukke ja esitati lõputult videoid Mac Drest endast – tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul oleks ta kahtlemata võidutsenud.

Kõige selle lõbusa pealispinna all oli aga ka kerge ohutoon – oma esimese albumi lindistas ta vanglatelefoni kaudu ja loos "2 Hard 4 the Fuckin Radio" kuulutas, et on raadio jaoks liiga kõva. Paraku tulistati ta noorelt surnuks. Hyphy kogus siiski populaarsust ja teised artistid nagu Keak Da Sneak ja Rappin' 4-Tay jätkasid selle levitamist. Liikumisest on valminud ka dokumentaalfilm ning mitmed tänapäeva artistid, näiteks G-Eazy, püüavad seda stiili elus hoida.

Uus sajand on toonud San Francisco muusikamaastikule terve trobikonna uusi artiste, kuid paljuski ühendab neid bände oma linna vabameelne ja psühhedeelne teadvus. 1990-ndate lõpust tegutseb avangardne bänd Deerhoof, nullindate alguses alustas Black Rebel Motorcycle Club, mis segas BJM-i vaimus kohalikke ja briti mõjusid vaimus.

2010ndatel tõusis esile järjekordne garaaži-psühhedeelia punt – Thee Oh Sees –, kellest on tänaseks saanud üks tänapäeva töökamaid bände. Samal kümnendil lõi Deafheaven uudse kombinatsiooni black metal'ist ja shoegaze'ist. Omaette loo moodustab Ripley Johnson, kes asutas pikkade psühhedeelsete jämmide bändi Wooden Shjips – nende albumil "West" ilutsebki kuulus Golden Gate'i sild. Hiljem rajas ta samuti kõrgelt hinnatud Moon Duo ning tegutseb viimasel ajal americana-sõbralikuma projektiga Rose City Band, mille helikeel peegeldab kunagiste kohalike legendide Grateful Deadi evolutsiooni.

Selles liberaalses ja vabameelses, multikultuurses Ameerika kultuurikeskuses – kus toimub üks maailma suurimaid pride-paraade ja vabariiklaste toetus on üks Ühendriikide madalamaid – on alati mõeldud iseseisvalt ja kaheldud Washingtoni võimus. San Franciscos on sündinud ja elanud oma kontrakultuuri ajalugu poeetidest ja hipidest kuni hiphopi ja metal'ini, suure finantskeskuse kõrval on alati eksisteerinud loov ja vastuvoolu kulgev kogukond. Siin võib tänapäeval sündida ükskõik millist muusikat – uuest räpist või dream-pop'ist klassikaliseni. On ju San Francisco sümfooniaorkester, mida juhatab soomlane Esa-Pekka Salonen, on üks maailma tunnustatumaid. Külasta Berkeleys asuvat ühe kaasaegse muusikakultuuri sümbolit – hiiglaslikku plaadipoodi Amoeba –, kesklinnas paiknevat San Francisco Music Hall of Fame'i, mis esitleb uhkelt kohaliku popmuusika ajalugu, või ajaloolisi kontserdipaiku nagu The Fillmore. Samuti leiab linnast lugematu arvu poode ja kohti, mis hoiavad hipikultuuri vaimu elus. San Francisco muutis muusika ajalugu ja teeb seda edaspidigi.