Maris Pihlapi värsket lühialbumit võib pidada kodumaiseks eksperimendiks muusikaproduktsioonis. Viis laulu ja 15 minutit moodustavad katseklaasi, milles Pihlap üritab juba 3–4 aastat Lõuna-Aafrika Vabariigist hooga välja voolanud tantsumuusika žanri amapiano saunde kuidagi kodusele turule tuua. Hoogu hakkas Pihlap uueks reliissiks võtma juba kevadel, kuid Reketi ja Villemdrillemiga ilmunud lood jäid singlitena natuke abituks. Aga ühes tervikus hakkab kogu asi kuidagi paremini tööle ja see kodune eksperiment – teha amapiano't nii, et see mitte ainult ei ehmataks eestlast ära, vaid paneks sinna midagi talle tuttavat ka sisse – on arusaadavam ja mõjusam.

Lihtne see eksperiment ei ole, vaid nõuab peaaegu kirurgilist lähenemist. Väike viga, vale samm, vahele jäänud samm, veidi valet koostisainet, amapiano sisse natuke liiga palju "eestit" ja/või "folki" või vastupidi ja tulemus võinuks olla isegi piinlik. Lisaks tuleb ju need rütmid ja helid ka eesti keelele kohandada. Aga selle ohu suutis Pihlap edukalt nullida, saavutus, mida tuleb kindlasti tunnustada, seda enam, et lõpuks räägime ikkagi tervest (küll lühikesest, aga siis tervest) kogumikust, mitte ühest-kahest singlist.

Kogumiku üheks tugevuseks ongi, et seda kodumaist tinktuuri on Pihlap igal poole valanud väga peenetundeliselt. Tulemuseks mingit sorti amafolk (vms), mis on täiesti arvestatav ja väga teretulnud alternatiiv siinmail juba mõnda aega küllastumise piiri peal mulisevale folktronica'le. Kõige lõdvema randmega valab Maris Pihlap "eestit" loo "Ei mõelnudki?" sisse, mille kaasahaarav hook võtab veidi häbelike sündipiuksatuste ja bassimürina peal peaaegu über-globalistliku regilaulu kuju.

Kuid peale esimest väga edukalt kätte võidetud refrääni võetakse loolt hoog, mis oli just vaikselt kiirusepiirangust mööda hiilinud, täielikult maha ja usaldatakse lugu umbes 50 sekundiks Eiki kätte. Ja kui see 50 sekundit läbi on, siis ei ole sellest loost enam põhimõtteliselt mitte midagi alles. Maris Pihlap ja Eik ühel lool on ju paberil loogiline, aga seda sorti amafolk nõudnuks ikkagi teatud nõtkust, mida Eikilt on tegelikult ülekohtune ka oodata.

Nii et väike tööõnnetus, mis teha, aga õnneks tuleb peale minutit Maris Pihlap tagasi, lükkab trummidele hääled sisse ja toob määramata ajaks kõrbesse ära eksinud kuulajatele suure valangu vihma, päästeski imekombel ära selle, mis veel päästa oli. Jääb üle ainult loota, et loost tuleb ka seitsmeminutiline tantsuversioon, kus Eik ei saada amapiano saatel õõtsuvaid inimesi tagasi kooli(?!).

Sellest samast nõtkusest jääb tegelikult puudu ka teise kahe räppari – Reketi ja Villemdrillemi – puhul, kes jäävad oma macho'likus monotoonsuses törts liiga kangeks ja mingit orgaanilist keemiat duode vahel ei teki. Lisaks on Pihlapi enda esitused samuti võrdlemisi madalas registris, mis ei lase kummaski paaris tekkida ka huvitavamal kontrastil, kuigi mõlema loo lõpplahendused, kus räpparid Pihlapile bäkki laulavad, on iseenesest õnnestunud.

Eiki, Reketi ja Villemdrillemi ülesastumised on otsapidi seotud ka EP ainsa suurema probleemiga, mis seisneb selles, et eksperimendi ühe eesmärgiga – et see amapiano/popiano/amafolk Eesti (raadio)kuulajat liialt ära ei ehmataks – on natuke liiga palju vaeva nähtud. Lisaks sellele, et igasugu kolinaid ja loginaid ja häälitsusi on kõvasti vähemaks riisutud, on natukene liiga tugevalt jäädud kinni mingi idee juurde "normaalsusest", mida sobiks kuulata ka endast lugupidavatel "hea maitse" nautijatel, olgugi et amapiano ise pakub oma plastilisuses päris palju vabadusi. Eriti kui selle põhjal esimest korda põhjalikumalt eestikeelset popmuusikat voolida.

Ka Pihlapi enda kõige teravamad ja metsikumad ettekanded jäävad taustal kõlavateks adlib'ideks. (Näiteks undavad vokaalsireenid "Midagi Head" lõpus, mille najale oleks võinud vabalt terve loo üles ehitada, või siis amapiano põhivarasse kuuluv chakachakachaka sämpel, mis kõlab, nagu oleks see plaadi tarvis eraldi sisse lindistatud.) Kõige vabamalt tunneb ennast kindlasti Jüri Pootsmann, kes läheb päris pööraseks ära ja tundub olevat ka nende chakachaka'de autor. Meil jääb üle ainult ette kujutada, kui pööraseks ta oleks veel võinud minna, kui lugu poleks kahe minuti ja 40 sekundi juures otsa saanud, ning mis saab siis, kui Pootsmann uuesti muusikategemise juurde tagasi tuleb. Loodetavasti ruttu.

Kuigi sellisel amapopianofolgil on tänu oma korduvale natuurile luksus mõjuda pikemana kui ta tegelikult on, siis tõstaksin lugude tagasihoidlikud pikkused koos nii mõnegi teise aspektiga ikkagi lahtrisse "asjad, millega oleks võinud vabamalt ja pöörasemalt ringi käia". Samas on Pootsmanniga kahasse tehtud loo avasalm väga müstiline, sest Pihlap paneb eesti keele kõlama nii, nagu see ei olekski üldse eesti keel. Kõik sellised lõvid oleks võinud puurist välja ja erinevate ideede vahele möllama lasta.

Nii et isegi peale mitmeid tiire jääb pärast "Kui nad vaid teaks..." kuulamist ikkagi erineval moel kummitama küsimus "mis oleks, kui...". Mis oleks kui kõik külalisartistid oleks ennast nii vabaks lasknud, nagu seda tegi Pootsmann või mis oleks, kui plaadi kõige tugevamast loost ei lastaks vahepeal õhku välja? Aga peale nende kahe ja mõne teise olulisema kõrval on vähemalt pooled neist küsimustest tähenärimine, mis ei muuda kuidagi kõige olulisemat fakti, et Maris Pihlap tõi Aafrika Eestisse nii, et piinlik ei hakka. Hoopis lõbus on.