Oled tegutsenud sooloartistina umbes 25 aastat. Kas tunned, et sinu kõlapilt on selle ajaga väga palju muutunud? Kas muusikaliselt on Jon Hopkins 2001. aastal ja Jon Hopkins 2025. aastal väga erinevad?

Ma loodan küll. Esimesed albumid olid omal moel väga lihtsad ja siirad, mis näitabki seda, et oled noor. Debüütplaadil "Opalescent" kuuleb ka seda, kuidas ma õpin produtseerima ja lugusid struktureerima, mõneti on see ka väga konservatiivne album.

Järgneva 25 aasta jooksul võib aga märgata, kuidas loobun paljudest vormilistest normidest, näiteks "Ritual", millega praegu tegeleme, on 41-minutiline teos, millel on tegelikult klassikaline loo ülesehitus – selline, mida võiks eeldada ka mõnelt kolmeminutiliselt palalt –, aga see juhtub palju pikema aja jooksul.

Mis suhe sul tantsumuusikaga praegu on? Sinu muusika on aeg-ajalt olnud vägagi tantsitav, aga kuidas praegu on? Kas tantsumuusika kontseptsioon huvitab sind endiselt?

Jah, kindlasti. Ma olen alati teinud mõlemat, näiteks minu suuremad albumid "Immunity" ja "Singularity" olid väga tantsupõhised ja ka pärast seda on olnud tantsusingleid, viimased kaks albumit on lihtsalt olnud väga sügavalt tseremoniaalse fookusega.

Hakkan vaikselt jälle kiirematele rütmidele mõtlema, seega järgmine asi on ilmselt selles suunas. Need erinevad suunad alati tulevad ja lähevad, mulle meeldib variatsioon ning erinevate stiilide vahel liikumine.

Kui sa hakkasid muusikat tegema, siis üldiselt produtseerisid üksina, nüüd näeme sind rohkem ka koostööprojektides. Kas üksi töötamine tüütas sind ära?

Tegelikult olen alati mõlemat teinud. Võib-olla esimese albumi ajal olin üksinda, aga alates 2005. aastast olen teistega koostööd teinud. Paljud võib-olla ei tea seda, aga olen rohkem isegi teistele produtseerinud, näiteks King Creosote'ile ja Brian Enole, nüüd olen töötanud ka suuremate artistidega nagu Coldplay.

Seega hea meelega töötan üksinda oma soolomaterjaliga, aga siis tulen Tallinna ja teen muusikat koos 25 inimesega.

Sinu eelmine album "Music for Psychedelic Therapy" oligi mõeldud taustamuusikaks psühhedeelsele teraapiale. Kuidas on uue albumiga? Mis oli selle materjali lähtepunkt?

Kusjuures see on midagi sellist, mida pole võimalik sõnadesse panna. Kui sa albumi välja annad, siis muusikatööstus palub, et kirjutaksid selle kohta. Ma kahetsen, et seda tegin, oleksin pidanud loobuma, sest mul ei ole selle kohta sõnu. Album räägib enda eest, ei ole vaja midagi lisada.

Aga on need kaks viimast albumit sinu jaoks väga erinevad või jõudsid kuidagi loomulikult ühe juurest teiseni?

Need kaks plaati on kaksikud ja omavahel seotud, aga ma ei ütleks, et "Ritual" on teraapiline plaat, pigem ikkagi tseremoniaalne. Aga see pole taas minu koht öelda, mis see tseremoonia täpsemalt on, seda peavad tegema need, kes seda materjali kogevad.

Nüüd mõtestad koos Kristjan Järviga oma albumit "Ritual" ümber. Kuidas sa Kristjan Järviga kohtusid?

Ma käisin Londonis Royal Festival Hallis vaatamas Kristjan Järvi ja Brian Eno koostöös valminud "Shipsi", Brian Enole ei meeldi üldiselt klassikaliste orkestritega koostööd teha, aga ta saatis mulle ise sõnumi ja ütles, et sa peaksid tulema seda kuulama, sest nad on küll orkester, aga erinevalt paljudest teistest orkestritest neile päriselt meeldib muusika (naerdes).

Ma käisin seda kuulamas ja see oli imeline kogemus. Sel kontserdil ma Kristjaniga ametlikult ei kohtunud, võib-olla korraks, aga juba siis mõtlesin, et peaksime midagi koos tegema. Ma ei öelnud talle midagi selle kohta, aga kui "Ritual" ilmus, siis ta kirjutas ise mulle. Siin me nüüd oleme!

Kui ta su poole pöördus ja tahtis "Ritualiga" töötada, siis mis oli sinu reaktsioon? Sa olid kohe nõus?

Jah, nõustusin ilma mõtlemata. Asi oli selles, et ma ei saanud seda materjali ise esitada. Sellel albumil on 440 kihti, mis ei mängi kõik samaaegselt, aga mingil hetkel toimuvad seal kõik need erinevad asjad. Mõte sellest, et lähen üksinda või bändiga lavale ning üritan seda kuidagi lahti võtta ja uuesti kokku panna, oleks halvem kui see album ise. Seega peabki kontsertversioon olema midagi erinevat, aga seda ei peakski suutma mina välja mõeldda, kuna minu jaoks on see album juba valmis.

Ma usaldasin Kristjan Järvit, kuna olin näinud "Shipsi". Minu enda jaoks oli üks kriteerium see, et uusversioon peab olema piisavalt erinev originaalist, et oma vajalikkust põhjendada, ning mulle tundub, et see saab olema väga teistsugune.

Nägid proovis nüüd fragmenti sellest, mis detsembris lavale jõuab. Kuidas sulle seni tundus?

Kohutav (naerdes). Ei, see on imeline, ma istusin saali nurgas, kuulasin vaikselt ja avastasin, et hakkasin vaikselt vajuma meditatsiooni. See on hea märk, seda ma tahangi, et muusika minuga teeks, et ta mõjutaks mu emotsioone ning praegu juhtus see minuga mõne hetkega.

Kas seda materjali kuulates sa tundsid, et see on endiselt sinu kirjutatud materjal või see on midagi täiesti erinevat?

See on tõeline koostöö. Siin on elemente minu muusikast, mis on alles jäänud – rütm, helistik ja originaali energia –, aga aranžeering, kontseptsioon ja omamoodi vabadus on täiesti uued. Seega ma arvan, et see on kuskil seal kahevahel.

Nüüd, kus sul on võimalus "Rituali" ka publiku ees esitada, kas on plaanis sellega ka laiemalt tuurile minna? Või jääb Tallinna kontsert ühekordseks eksperimendiks?

Peame vaatama, mis saab, aga sellel materjalil on kindlasti suur potentsiaal.

Üks asi on koostöö Kristjan Järvi ja "Ritualiga" töötamine, aga on sul midagi uut ka juba töös? Rääkisid juba veidi rütmidest ja tantsumuusikast, liigud selles suunas?

Ma hakkan vaikselt uut materjali kirjutama, see on taas väga erinev. Olles kirjutanud viimasel kahel plaadil pikemaid teoseid, siis viimastel kuudel olen avastanud end keskendumast just lühematele lugudele. Eks me näe...

Millal su järgmine album ilmub?

Võib-olla kahe või kolme aasta pärast. Ma olen üldiselt teinud kaks plaati ühe kümnendi jooksul, need on mul juba tehtud, seega võib-olla ei teegi rohkem (naerdes).