Floridast pärit popstaari, laulukirjutaja ja tundub, et nüüd ka produtsendi Ariana Grande seitsmendat stuudioalbumit võib võtta nagu seletuskirja, kus Grande lahkab mitme eri nurga alt oma avalikkuse ees lahti rullunud abikaasavahetust. Ta selgitab, vabandab, tänab, markeerib muutusi ühes või teises suhtes ning vahepeal noomib või vähemalt teadvustab meedia rolli selles kõiges, proovides samal ajal oma vanaema (kes on albumi ainus külaline) abiga saada ise aru, milline üks õnnelik suhe olla võiks.

Olemata detailideni kursis ega ka üleliia huvitatud Grande eraelulistest probleemidest, mis – nii palju kui mina aru saan – ei kujuta endast ka midagi erakordset, meisterdab Grande 35 minuti jooksul üpris nüansirohke, kena ja siira popmuusikalise ettekujutuse oma õrnematest, rõõmsamatest, kurvematest ja väiklasematest hetkedest.

Selle teekonna saab võtta kokku albumi lõpulugudega "I wish I hated you" ja "Imperfect for you" ning "Ordinary things", millest esimesel soovib Grande ilusa ja mõjusa sillerduse taustal leida põhjust eelmise kaaslase vihkamiseks, mis teeks eluga edasi liikumise lihtsamaks, ning viimastel rõõmustab oleviku ja tuleviku üle oma praeguse kaaslasega.

Aga kui Ariana Grande lahutus sinu elukäiku kuidagi ei mõjuta ja soov kellegi argises mustapesukorvis sügavamalt supelda puudub, siis kahjuks jääb muusikaline pool selle kõige kõrval hõredaks, tasaseks, Ariana Grande (ja Rootsi megaprodutsent Max Martini) kohta isegi üllatavalt häbelikuks pobinaks. See kehtib ka albumi kõige tugevamate ja meeldejäävamate momentide puhul, mis jaotuvad lugude vahel päris võrdselt ära.

Kuigi elu poolt ette antud materjal võiks ju inspireerida ka uusi kõrvalekaldeid, siis jäi Grande kuhugi diplomaatilisemale tasandile, otsustades peaaegu alati turvalisema valiku kasuks, mis inimlikult on muidugi mõistetav, aga kuulajana valmistab kerget pettumust.

Kui vahepeal Ariana proovibki möirata, minna lõpuni välja mõne kitšima otsusega, sensuaalsusega või teha endale omaseid vokaalseid ilunumbreid, siis ülejäänud produktsioon temaga millegipärast kaasa ei lähe. Näiteks "True story" peal jääb ülejäänud lugu Grandet maapinnale ootama ja tirib lõpuks ka artisti enda sinna tagasi. Kui panna selle kõrvale samade produtsentidega koos voolitud lood "Breathin" või "God is a woman", mis oma üleelusuuruses ja pompoossuses peaaegu (heas mõttes) oksele võivad ajada, siis joonistub see teatav jõuetus eriti selgelt välja.

Hõredust kuuleb ka Grande vokaalesitustest, mis on palju ümaramad ja pisikesemad, kui me harjunud oleme. Rääkimata sellest, et esiksingel "Yes, and?" seadis üles mingi hoopis muu albumi, mida me võib-olla kunagi ei kuule, mis pole ehk Grandel veel mõttesegi tulnud ning mille vogue ei mõju ühe loona 13 hulgas ka nii kirevalt kui ilmumisel.

Aga eks minu suhet Grandega kummitab tänaseni 2018. aasta album "Sweetener", kus lauljatar suutis märkimisväärse saavutusena terviklikule albumile panna ühte trummi taguma Pharrell Williamsi ja Max Martini. Ka "Thank u, nexti" otsatus ja ääretus siirupitsisternis õhu järele ahmimine oli vägagi meeldiv ning võib-olla mul puuduvadki vahendid nii maise ja lähedal asuva Ariana Grandega toime tulla.

See hõredus ja jõuetus võib muidugi stilistilise lahendusena aidata lahata plaadi sisu ja ehk esindab "õigemini" ka konkreetset emotsionaalset seisundit, aga kui romantilise valu törtsu peenekoelisemaks lahkamiseks tuleb ohvriks tuua Grande kõige tugevamad küljed, siis ei ole vähemalt mina kahjuks nõus seda ohverdust tegema. Eriti arvestades, et teemad pole Grande jaoks otseselt uued ning oma tugevustele rõhudes on ta jõudnud ka emotsionaalselt mõjusamate tulemusteni.

Igal juhul tundub, et "Eternal sunshine" oli vajalik vahepeatus, eelkõige Grandele endale, soov mingid asjad paika panna, selgeks rääkida ning album näib seda eesmärki vähemalt edukalt täitvat. Edasi võib loota, et Arianal on jõudu ennast uuesti õhku täis ahmida, rind puhvi ajada ja peagi savinõude asemel jälle monumentaalsemaid hetki vormima hakata.