Pianist Sten Heinoja: olen mõelnud, et võib-olla oleks tore midagi muud teha
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Fondi Tõnu Kaljuste nimelise allfondi stipendiumi pälvinud EMTA doktorant, pianist Sten Heinoja tunnistas "Vikerhommikus", et on mänginud mõttega aasta aega hoopis midagi muud teha.
Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Sten Heinoja on stipendiumi määranud komisjoni sõnul aktiivne ning karismaatiline noor pianist, kes on viimastel aastatel oma südameasjaks võtnud eesti helilooja Mart Saare teoste uurimise, esitamise ja salvestamise.
Värske stipendaat rääkis "Vikerhommikus", et on oma elufilosoofia selle ümber raamistanud, et elust tuleb lihtsalt läbi minna. "Lihtsuses peitub võlu. Mitte võtta väga südamesse mingisuguseid asju, mis sinuga juhtuvad. Eriti just pianistina, kus konkurents on väga tugev ja väga palju on sellist lihtlabast tagarääkimist," usub ta. "Raudse närvikavaga on sellele palju lihtsam vastu minna."
Möödunud sügisel 30-aastaseks saanud Heinoja on oma loomingulise tee kulgemisega rahul. "20ndate alguses elasin kiirendis ja ma olen oma karjääris ära teinud väga paljud asjad, mida paljud minu kolleegid teevad alles 30.–40. eluaastates. Ma olen sellega, mis ma olen siiamaani teinud, hästi rahul. Eks ma tunnen ka, et praegu on õige hetk aja mahavõtmiseks ja mõtlemiseks, kuhu edasi," avaldas ta.
Pianist tunnistas, et on mänginud mõttega aasta aega hoopis midagi muud teha. "Uus lehekülg tähendaks võib-olla seda, kui ma läheksin Nauru saarele maasse kaevatud auke parandama. Ma olen sellele isegi mõelnud, et võib-olla oleks tore aastakse midagi täiesti muud teha," tõdes ta.
Heinoja sõnul saab muusikuks olemist võrrelda tippspordiga. "Kui sa igapäevaselt ei treeni, ma tõesti harjutan iga päev viis-kuus tundi, on vorm hästi kiire kaduma. Kuna ma ilmselt võtan suvel aja maha, siis võib-olla sisekaemus kasvatab mind, aga tehniline pool ilmselt kaotab," nentis pianist.
Muusikat kuulates peab Heinoja oluliseks, et ta saaks muusika sõnumist aru. "Kes seal mängib, tegelikult suurt vahet ei ole. Kui mulle väga meeldib, siis ma lõpuks vaatan, kes nii hästi mängib," rääkis ta.
2024. aastal on Heinojal ilmumas debüütplaat Mart Saare klaveriprelüüdidega, mille salvestamine on olnud tema käsikirjade põhjaliku uurimistöö tulemus ja mille hulgas on ka varasemalt avaldamata ja esitamata klaveriprelüüd. Sel kevadel ootab värsket stipendiaati ees ka Mart Saare muusika salvestamine Julius Oro näidendile "Kadunud printsess" koos tütarlastekooriga Ellerhein.
Esimest korda mängis Heinoja Mart Saare loomingut kaheksandas või üheksandas klassis õppides. "Siis ta jäi mulle tagaajju. Ma talle väga suurt tähelepanu ei pööranud, aga ta podises mul keha sees. Niimoodi olen viimase kümne aasta jooksul järjepanu tema teoseid mänginud ja nüüd ma olen jõudnud sinnamaani, et midagi eesti kultuurielule tagasi anda," rääkis pianist. "Mul on praktiliselt kõige suhtes, mida ma esitan, alati väga suur respekt, aga Saare juures on see respekt alati grammi võrra suurem."
Heinoja on võtnud omale hingeasjaks praktiliselt igal kontserdil midagi Saare loomingust mängida. "Mis minu ideaal on, millest ma unenägusid näen, on see, et Saare muusika tõuseks globaalses kontekstis natukene kõrgemale püünele – et teda teataks ka väljaspool Eestit," unistab ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Märt Treier