Mõistagi olen mõelnud Mati Undile tema 80. sünniaastapäeva mõjuväljas, lugenud läbi "Via Regia" uustrüki. Samuti olen vaikselt juurelnud läinud teatriaasta vahekokkuvõtete üle.

Leidsin ühest arvustusest niisuguse mõttekäigu: sõjatemaatika on meis endis ja ümbritsevas õhus niikuinii, aga mitte laval. Ma nimme ei viita konkreetsele lavastusele ega artiklile, kuna seesama sõjateema ning selle käsitlemine  vastukajades hõlmab või riivab kogu teatrimaastikku. Muuhulgas esitatakse suisa nõudmisi, kuidas, kui palju, kui teravalt seda teemat tuleks teatris käsitleda.

Arvan, et kui teatrisaalis avaneb võimalus kogeda selle teema puudutust, kogeda teisiti kui uudiste dokumentaaltasandil, sest teatri olemus on ju kujundlik – siis on järelikult sõjatemaatika ka laval. See võib avalduda kas või ainsas helis, pausis, repliigis, liigutuses; mõistagi ka selle teema vältimises. Iga teatrietenduse püüd, siht on lava ja saali dialoog, kohtumine. 

Alles möödunud aasta lõpul õnnestus mul näha Kuressaare Teatri huvitavat lavastust "Tõll", kus muuhulgas sõjateema on äärmiselt täpselt kohal. Siinne lühikommentaar ei ole vastukaja Aare Toikka lavastusele, praegu üksnes laenan Andrus Kivirähki näidendist köitva läbiva kujundi. "Tõllu" tegelased on kaks naist, kelle kohustus inimsaatuste, lausa inimkonna ajaloo tikkimine, jäädvustamine. See ilmatu suur ja piiritu muster vajab erinevat värvi niiti või lõnga. (Ennäe, Mati Undi punane lõngakeragi tuleb meelde!) Samavõrd eeldab ja vajab erinevaid toone teatrimuster, mida kujundamas iga lavastus, etendusest etendusse.

Aga mis jääb meie, vaatlejate-kriitikute-tõlgendajate-mõtestajate, osaks? Püüd ses mustris värvitoone eristada, varjundeid ja üleminekuid tabada ja kirjeldada, usaldades nii karmust kui leebust, nii dissonantse kui harmooniat.