X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Pille-Riin Purje: mäluseosed saavad tekkida üksnes süvenemise kaudu

"Skalpell" Autor/allikas: Heikki Leis

Teatrites ongi käes esietenduste laviin – ka innukaim vaatleja vist ei suudaks enam järge ega sammu pidada. Tuleb teha valikuid, kui vähegi võimalik, siis ringitormamise asemel korrakski seisatada ja süveneda, kirjutas Pille-Riin Purje teatrikommentaaris.

Eesti Draamateatri kaks uuslavastust on omavahel dialoogis: kursuseõdede ning -vendade kohtumispaikadena. Priit Pedajase lavastatud "Lähenemine" (iiri autor Mark O'Rowe) toob taas kokku tema õpilased 18. lennust:  laval Hilje Murel, Harriet Toompere, Tiina Tauraite. Muide, 18. lennul on peagi tulekul veel üks kokkutulek, kui Kellerteatris lavastab "Misery" Andres Roosileht, osades Liina Vahtrik ja Veikko Täär.

Andres Puustusmaa lavastuses "Skalpell" mängib ta ise koos kursusevenna Mait Malmsteniga, 16. lennu lõpetamisest möödub kevadel 30 aastat.

Kui kursusekaaslastel on sama koduteater, võib partnerlus olla järjepidevam või hoopis juhuslikum. Nii Tiina Tauraite kui Andres Puustusmaa on olnud teatrilavalt eemal, see tõik teravdab tähelepanu, ergastab lavapartnerlust ja virgutab vaataja teatrimälu, mis kandub teatrikooli diplomilavastusteni välja. Vabalt võib meenuda 18. lennu "Lugu valgest varesest" ja "Peiarite õhtunäitus";16. lennu "Biloxi blues" ning "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl".

Draamateatri "Lähenemine" ja "Skalpell" on dialoogis ka sisulisemalt. Tegelaste suguluse kaudu, sest naiste loos on kolmest kaks õed, meeste tandemiks aga vennad. Lähisuhted on pinevad, vihkamiselaenguga. Vendade vahel iseäranis, prantsuse kirjanik Antoine Rault on pühendanud "Skalpelli" Kainile ja Aabelile.

Naiste hajusates kohvikukohtumistes ja vendade kontsentreeritud duelldialoogis, mis toimub öö hakul ühe venna kodus, tekib aga veel üks ja põnevaim paralleel: eluvaled. Õrritav, kurb või kuri peitusemäng tõega. Mineviku saladused, mille lahtimuukimiseks ei ulata kumbki lavalugu ülemäära lahkelt publikule võtit. Mõistatuslikkus nihutab kavalalt žanripiire. Nõnda tekib iselaadne, sopiline ja otsinguline mänguruum, mida näitlejatel huvitav nüanssidega täita. Esmavaatamisel ning esietendusel on selle salaruumi piirid veel hoomamatud.  

Nii olengi ringiga tagasi kommentaari alguses: mäluseosed saavad tekkida üksnes keskendumise, süvenemise kaudu.   

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Raadio kultuuriuudised

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: