Lahkunud on üks Eesti teatri mõjusama väega isiksusi, ainuline ja kompromissitu nähtus – nii lavastaja kui näitlejana, sõnastaja ja mõtestajana.   

Jaan Tooming lõpetas Panso kooli 3. lennu 1968. aastal. Aasta hiljem sai temast Vanemuise teatri lavastaja ja näitleja. Tartu teatriuuenduse kandja.

Selsamal 1969. aastal esietendus Tallinnas Kirjanike Majas Suitsu-õhtu "Ühte laulu tahaks laulda".

1960ndate lõpust ja 70ndatest jääb teatriajalukku ridamisi Toominga sündmuslavastusi: "Laseb käele suud anda", "Põrgupõhja uus Vanapagan", "Veli Joonatan", "Polonees 1945", "Kauka jumal", "Tõde ja õigus"…

Kes on näinud, need mäletavad. Kes ei ole, kujutlevad. Jaan Toominga ja Evald Hermaküla näitlejaduett oma kontrastides, harvanähtavas hasartses elususes ja kirglikkuses ei unune kunagi, vaimustab mälupiltides tänaseni.  

Edasi tulid Toominga lavastused Ugalas, Vanemuises, Tartu Lasteteatris, oma teatris Sagar Sagittario, Elva LendTeatris ja mujal. Eesti klassika, Kitzberg, Vilde, Tammsaare – sageli Osvald Toominga lavadramatiseeringutena; maailmadramaturgiast Shaw, Eliot, Priestley, Ibsen, Strindberg, Shakespeare…     

Jaan Tooming tegeles olemise põhiküsimustega. Põrgupõhja Jürka õndsaks saamise ränga teekonnaga. Unenäomängudega, mille sihiks tõetunnetus. Igavikuliste väärtustega. Mitte silmapilgu vältava tühisusega.   

"Loovaid kunstnikke on alati läbi ajaloo vähe olnud ja nii on ka praegu," kirjutas Tooming aastal 2019 ja pani pealkirjaks "Hüvastijätt". Aga pärast seda ta siiski lavastas paar korda veel. 

Noor mäslev Jaan Tooming on jäädvustatud kütkestavas lühimängufilmis, tänasel päeval järsku teistmoodi kõlava pealkirjaga "Lõppematu päev" (1971), režissöör Tooming ise koos Virve Aruojaga. 

Jaan Toominga lavastuste nimekiri ligines sajale. Tema viimaseks jäänud lavastus Mika Waltari romaani "Riigi saladus" põhjal, mida usutavasti mängitakse veel, kannab sügavalt tähenduslikku nime: "Teekond Jumalasse".