Renate Keerdi uuslavastus Noorsooteatris sai pealkirja viimasel minutil: "Süüde". Otsides pealkirjasõnast mitmetähenduslikkust nagu Keerdil tavaks, jään kahtlema, kas sõna "süü" saab pruukida mitmuses: süüd – süüde. Kas pole süü üksnes ainsuslik? Inimkonna ühis-süü jaguneb üksikisikute vahel, igaüks saab oma osa.  

Pealkiri võinuks olla "Saan", see ainus sõna, mida näitlejate viisik laval lausub ja laulab. Seekord on Renate Keerdi trupis maksimalistikult kohal Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Risto Vaidla ja Joosep Uus. "Saan" siis mina-vorm verbist saama, mitte sõiduk – kuigi lavastuse köietrikkides võib kujutleda saanisõitu, hobu saani ette rakendatud.

Alguses, sulgpalli toksides, kõlab sõna "saan…" areldi ja juhtumisi, rohkem naishäältelt, aimusena, et kohe saan pallile pihta – aga näe, ei saanudki. Hiljem, lahti- ja ümberriietumiste paanikas, muutub enesesisendus "saan!" kurnatuseks, tubliolemise kramplikuks kohusetundeks, identiteedisegadikuks, oh, milleks kõigeks veel…  

Kuulsin Ferdinandi saalist väljudes üht noort inimest nõutult arutlemas, et millest see lugu küll rääkis. Mõtlesin taas, kui väga oleneb kujundite püüdmine või püüdmatus vaataja hingeseisundist. Kui närvikava on ajast habras ja elufilmi žanr õudukas, on hirmlihtne ja loogiline tajuda "Süütes" maailmalõpu teadvustamist. Täpsemalt, inimese tagasivõtmist nagu "Põrgupõhja uues Vanapaganas". Siis muutub hämarus heidutavaks: kui nad laval kõnnivad, põlema süüdatud pikk tikk hammaste vahel nagu peerg elektrita talutares, muutub hirm ülemääragi reaalseks. Paneks plehku, kui saaks. Ei ole neljandat seina, üksnes kaks toolirida ümbritsemas lava – tundub, et esiritta istuda oli viga, et kohe leiad end koletise karvaste kämmalde vahelt, kuuled oma kontide raginat. Samas taipad, et nonde King Kongide jaoks inimlapsi enam ei eksisteeri – ilmselt see lohutab?!

Pidulaua katmise rituaal muutub painavaks, kestab ja kestab. Teravaid nuge-kahvleid ootav laud on esmalt hiiglaslik niidi- või teerull, mis võib lömastada. Ja kui viimaks muretult klaase kõlistatakse, paisub ohuaimus, kildudeks purunemise ootus peaaegu talumatuks.

Kas "Süüde" on Renate Keerdi kõige pessimistlikum lavastus? Seda saan otsustada hiljem. Kui aega antakse.

Ja veel: publikuteenindaja palus sisenejaid, jõudumööda, et keegi ei kõnniks üle lava. Kummatigi rikkusid reeglit isegi teatriinimesed. Lavapõrand, lavalagi ja kõik vahepealne on kujutelmade territoorium. Seal uitavad vaataja mõtted ja tunded, ekslevad hirmud ja lootused.