"Neil aegadel ei ole enam midagi muud teha, kui anduda kujutlustele ja mälestustele – see on ainuke viis end päästa, et elama jääda. See on vaeste trikk, mis alati aitab."

Alessandro Baricco monoloog "Novecento ehk 1900" (1994) on kingitus, nii seda esitavale näitlejale kui osasaavale publikule. Mitte ainult seetõttu, kuis lugu puudutab meie aja närvi – kuuldes ja tunnetades märksõna "sõda", vakatame teatrisaalis kahel viimasel aastal hoopis teisiti kui varem ning "Novecento" viimane repliik loob tabava silla nüüdisaega. Aga ajalikust äratundmisest üksi ei piisaks elamuseks.

Alessandro Baricco jutustamise laad lummab, lugu ja kujundlikkus loo kohal on nõtkes tasakaalus. Teksti tõlkija Vahur-Paul Põldma oli "Novecento" esmaesitaja Eestis (Uus Vana Teater, 2002), seda lavastust ma ei näinud, aga vastukajades on kirjas, et muusika jäi tookord publiku kujutlusvõime hooleks. Diana Leesalu lavastuses on muusika vägagi kuuldav ja nähtav – helilooja, muusikaline kujundaja ja helikujundaja Ardo Ran Varres.

Näitleja Jan Ehrenbergi musikaalsust on Linnateatris rakendatud varemgi ("Suur veeuputus", "Seitsmemagajapäev"). "Novecento" minajutustaja on trompetimängija, kes saab pianistist nimitegelase südamesõbraks. Ehrenberg mängib laval klaverit, just see haakub rolli tuumaga, sest lugu publikuga jagades elabki ta sisse oma sõbra, kummalise nimega leidlapse – Danny Boodmann T. D. Lemon Novecento! – saatusesse, talenti, kordumatusse (džäss)muusikasse.

Mängupaigaks on Hobuveski, kuhu lavastus hästi sobib. Martin Miksoni lavakujunduses viibime laeval Virginian, kus leidlaps Novecento elas terve oma elu. Laevale viitavad köied, vintsid ja ankur, mis merel õõtsuvad – näitleja teeb publiku suunas rahustava viipe, et ärge peljake, teid need kolakad ei taba. Tormi-iilis kõiguvad ka laternad (valguskunstnik Emil Kallas). Oluline on laevatrepp, selle laskumine ja kerkimine. Misanstseenid hõlmavad osavalt Hobuveski kahte mängukorrust. Laeva muudavad irreaalseks kerge tolmukorraga kaetud pillid, ka pillikeeled ja -karkassid, mille sõrmitsemine proloogis loob saladusega õhustiku. Et äratada mälestused ja kujutlused.

Novecento, kel sünniaastaks 1900, tavatute nootidega elulugu sisaldab omakorda mitut kütkestavat lugu. Jan Ehrenbergi lavasarmist hoovab 20. sajandi esimese poole ajastustiili. Näitleja läbib nõudliku monoetenduse pingevabalt ega mängi üle, vastupidi, köidab tegelase mõtlik introvertsus. Ehrenberg ise on võrdluseks toonud peaosa lavastuses "Poiss, kes nägi pimeduses" (autor Rasa Bugavičute-Pēce, lavastaja Marta Aliide Jakovski, 2023), see paralleel on kohane, sest vaatamata (pimedatele) partneritele on Jēkabs raamjutustaja, kes usalduslikult pöördub publiku poole, samas vaatab mõtlikult endasse. Aga tegevusaeg ja situatsioon on erinev.

"Novecento" käivitub bravuursema konferansjee soologa, sedagi show'd vahendades ei kaota Ehrenberg malbet distantseeritust. Tasahaaval hakkab mööda mälulaineid liikuma lugu, mis saadud kingituseks Novecentolt. Kõigepealt lugu leidlapsest ja kasuisast. Siis muusikast ja sõprusest. Värvikas episood on "džässi leiutaja" Jelly Roll Mortoni visiit Virginiani pardale, ülbe plaaniga võita klaverimängu duell Novecentoga, kellel ei ole vähimatki aimu, mida tähendab duell või miks peaksid muusikud omavahel konkureerima. Milleks raisata elu, loovust, talenti tühisele võistlemisele, edevusele, tõestamisele… Siin loob Ehrenberg kaks vastandliku hoiakuga meest erinevate kaabude ja näoilmega.

Baricco monoloogi ülesehitus liigub tõusujoones. Helistik teiseneb, pingestub pildi kukkumise motiiviga, millest võrsub Novecento otsus laevalt maale minna – vargsi segunevad ärevus, kurbus, lootus, poeesia… Kõige õrnem tekst on aga Novecento põhjendus, miks ta ikkagi laevale jäi: oma soovide, igatsuste, elamata elu ära võlumise ja jumalaga jätmise geomeetria, juveliiritöö. Autoril on siin remark: näitleja kehastub Novecentoks. Jan Ehrenberg teeb seda nii, et ei katke sõbra tasane osavõtlikkus, leebe minoorsus. Ehkki epiloog "põrgu paradiisis" lisab isevärki sarkasmi- või võõrituse variatsiooni, jääb liigutav põhiheli hinge kumisema.