Eric-Emmanuel Schmitti südamlik elujulgust sisendav lühiromaan "Oscar ja Roosamamma" ilmus eesti keeles 2006. aastal, Indrek Koffi vaimukas tõlkes. Samal aastal esietendus "Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale" Rakvere teatris, Üllar Saaremäe lavastus püsis mängukavas kümme aastat. Ines Aru ja Üllar Saaremäe koosmäng on nii eredalt mällu sööbinud, et tõtt-öelda ma isegi pelgasin Miksteatri uuslavastust vaatama minna. Just nende mälupiltide pärast, millest vabaks ei saa ega tahakski. Võrdlev kõrvalpilk esialgu tõesti segas tsipakene, aga hakkas siis vargsi haihtuma, finaalis pühkisin pisaraid minagi.

Kaido Ranniku lavastus "Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale" on napp, taktitundeline, detailides läbimõeldud. Improteater Impeeriumi kammerlik saal sobib mängupaigaks, Inga Varese lakoonilises lavakujunduses pole midagi üleliigset. Alguses näeme tühjaks jäänud haiglavoodit ja loeme Roosamamma silmist hüvastijättu. Seejärel ärkavad ellu mälestused, mille käigus tegevuspaigad teisenevad veidike. Klaasjas sein, helid, lõpuks ka tilguti viitavad haiglatõelusele, õhulised valgused aga loovad avarama kujutluseruumi. Paberist volditud valge lilleõis jääb lihtsaks ja liigutavaks meenutuseks, armastuse märgiks.

Schmitt on kirjutanud loo kümneaastasest haigest poisist, kelle vähk osutub ravimatuks. Nii kurb teema peaks "ajama maseka peale", nagu Oscar ise ütleb. Aga siin tulebki mängu Roosamamma ja tänu temale muutub kõik. "Ta on nende roosa kitliga tädide seas, kes käivad siin haigete lastega aega veetmas, kõige vanem," kirjutab Oscar Jumalale. Roosamamma muudab poisi viimased kaksteist elupäeva täiesti eriliseks. Igasse päeva mahub kümme eluaastat, nii saab poiss elada 110-aastaseks. See mäng, mis viimaks polegi ainult mäng, peletab surmahirmu, toob tagasi elutahte ja elus olemise rõõmu, annab igale hetkele intensiivse tähenduse.

Elutargal Roosamammal on varuks veel kaks abivahendit. Ta soovitab Oscaril kirjutada Jumalale. Need kirjad ongi raamatu sisu. See teema, eelarvamustest prii, teraapiline ja usaldav suhtlemine Jumala kui hea sõbraga, on meie ajas muutunud veelgi olulisemaks. Aga pealekauba pajatab Roosamamma poisile põnevaid lugusid oma kuulsusrikkast minevikust kätšijana, mis lisab vahvat huumorit ja Oscarit vaimustavat seikluslikkust.

Miksteatri lavastuses mängivad ilusa hooliva dueti Rauno Kaibiainen ja Terje Pennie. Osalised on õnnestunult valitud. Kaibiainen sobib Oscariks oma haprusega, loob rolli veenva lapsemeelsusega. Mängus on täpseid momente, mil saame aimu, kui tugev on Oscaris haigusepinge ja kuidas Roosamamma seda leevendada suudab, sest koos temaga saab Oscar olla laps, kes ei pea varjama oma kartust ega tujusid. Teisi tegelasi haiglas markeerib Kaibiainen mõõdukalt, peamine on Oscari suhtumine neisse. Oscari naeruhoogudes aimub midagi valusat, koos lapselikkusega ka närvipinget. Nähtavaks ja tuntavaks on mängitud järkjärguline rahunemine ja selginev usaldus, täiskasvanulikkus surma liginedes.

Terje Pennie näitlejanatuuris on midagi Ines Aruga sarnast, huumorimeel ja sentimentaalsuse puudumine; aga ka erinevat, Aru absurdihaare võib olla teravam ja kontrastsem, Penniel mahedam, soojatoonilisem. Roosamammast endast ega tema päriselust ei saa me ju teada peaaegu mitte midagi, huvitav oli naerukahin saalis, kui jutuks tuli Roosamamma vanim poeg, kes töötab Kongos loomaarstina – ses naerus kuuldus tunnustav kahtlus, et ka see on lahe väljamõeldis… Roosamamma endastmõistetav ja egovaba pühendumine Oscarile on hea õppetund. Ilmekad miniatuursed viivud on ka Pennie mängus, näiteks kerge viide põlvevalule kätši-matše etendades.

Lavastuse lõpu liginedes kuuldub saalis publiku nuuksatusi. Nähtud etendusel (31. märtsil) oli vaatajaid igas vanuses, ka Oscari eakaaslasi. Reaktsioonid vahetud ja siirad, mõnikord mõjus naer ootamatult, aga naeru ja pisarate tasakaal selgines.

Oscar ütleb oma vanematele: "Andke andeks, ma unustasin ära, et teie surete ka ükskord ära." Eks unustasid selle vanemad isegi, poja surmahaigust peljates ning karmi teemat kramplikult vältides. Surma kui elu loomulikku osa on viimasel ajal teatrilaval korduvalt käsitletud.

"Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale" on hingele vajalik lavalugu elu haprusest, üksiti meeldetuletus iga hetke kordumatusest. Teatri olevikulisusega sobib ju iseäranis hästi kokku Oscari poolt avastatud jumalik ja inimlik saladus: vaata iga päev maailma nii, nagu see oleks esimene kord.