Arvustus. Lillemüüjad on nagu tihased ja leevikesed

Uus lavastus
"Lillemüüjatel hakkas külm"
Lavastaja: Laura Jaanhold
Kunstnik: Illimar Vihmar
Muusika autor: Feliks Kütt
Laulusõnade autor: Ott Kilusk
Lauluõpetajad: Toomas Voll ja Feliks Kütt
Valguskujundaja: Ivar Piterskihh
Osades: Ireen Kennik, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru, Tambet Seling. Hääled: Ester Vilgats, Janek Vlassov, Roland Leesment, Ruts Rämmeld, Anne-Ly Sova
Esietendus 13. aprillil Endla teatri Küünis
Laura Jaanholdi kümme aastat kestnud teatriteel on "Lillemüüjatel hakkas külm" neljas dokumentaallavastus, kõigi mängupaigaks Endla teatri Küün. Varasemad on "45 339 km² raba" (2015), "Issanda loomaaed" (2022), "25°C ja päike" (2023). Nüüd siis muusikaline dokumentaalnostalgia Pärnu lilleturust, mis praegugi tegutsemas Rüütli tänaval.
Esietenduse õhtul oli üks kolmest lillemüüjast tööl, kaks prouat saalis vaatamas. Nende kohalolek andis etendusele kordumatu eheduse. Reeglina käib närvidele, kui saalist hakkavad kostma kommentaarid, aga seekord tekkis rõõmus hasart päris lillemüüjaid kuulatada ja kuulda. Paralleelselt kulgeski justkui kaks etendust, üks laval, teine saalis. Nende vahel polnud häirivat rivaliteeti, pigem muhe dialoog, ehkki näitlejad esietenduse närvi tõttu ei söandanud saalist kõlanud täpsustusi mängu haarata ega vastu reageerida, küllap olekski siis asi käest ära läinud. Küll aga igatsesin stiilset puänti, kuis osatäitjad kingivad lillemüüjatele lilli.

Pealkiri "Lillemüüjatel hakkas külm" on Jüri Üdi/Juhan Viidingu luuletuse "Latern" esimene rida. Luuletus ilmus kogus "Detsember" (1971). Lavalugu Pärnu lilleturust võiks vaadelda mõttelise järjena lavastusele "25°C ja päike", kus teemaks Pärnu suvi, täitsa vahva oleks need kaks teatriõhtut paketiks liita. Dokumentaalsuse ühtesulatamine komöödiažanriga lisab värsket isikupära, kuuludes Jaanholdi lavastajakäekirja.
"25°C ja päike", alapealkirjaga "tükk suve", on läbivalt kelmikam, eriilmeliste sketšide reana vaheldusrikkam. Pärnu lilleturg on tegutsenud aastaringselt, kavalehe intervjuus arutleb lavastaja: "Need lillemüüjad on mõnes mõttes nagu tihased – nad ei lähe ära. Tihased ja leevikesed." Samastumine Pärnu suvega on laiahaardelisem, lilleturg kuulub vast rohkem kohalikele, seda paika ei pruugi iga juhukülaline märgatagi. Oleks imetore, kui lavastus lillemüüki elavdaks, kohe täna.

Aga vargsi tekib üldistus, lillemüüjate elav ja kodune suhtlemine, omavahel ning igasuguste ostjatega, loob ühe väikese maailmamudeli. Kavalehel vestleb lavastajaga teatri dramaturg Anne-Ly Sova, jutuks tuleb inimlik kontakt lillemüüja ja ostja vahel. Mulle meenus õhtutund ühe poeketi kaupluses ühes Eesti linnas (mitte Pärnus!): teenindamas üksnes selvekassad, kassapidajad ajasid sealsamas juttu, vaatasid klientidest ükskõikselt üle ja mööda. No ei olnud hea tunne. Hiljuti juhtis õiguskantsler Ülle Madise tähelepanu, et iseteeninduskassad ei ole erivajadustega inimestele ligipääsetavad. Tõsi. Aga võimalus suhelda inimlikult, mitte pelgalt masinlikult, peakski alles jääma. Mina ei kujutle, et ostaksin lilli ilma sõbraliku müüjaga suhtlemata – mulle ei meeldi iseteeninduskassad ka raamatupoes, pigem jätan ostmata.
Esietenduse põhjal tundus esimene vaatus leidlikum, terviklikum. Tore võte on näitlejate partnerlus häältega helikastist. Kõigepealt asub Ester Vilgatsi tuttav hääl usutlema Tambet Selingu tegelaskuju, kes pajatab lilleturu tekkelugu. Hiljem on toredad intermeediumid ostjatega, eriti väikese poisiga. Ireen Kennik, Kadri Rämmeld ja Karin Tammaru portreteerivad kolme lillemüüjat, nende lood on kõnekeelsed ja ilmekad, laulud sisemonoloogilised. Sedalaadi laulunumbrites näeb-kuuldub midagi Endla näitetrupile ainuomast.

Saame aimu, kui ränkraske töö on lillekasvatus ja lillede müümine, näeme pantomiimi lillesibulatega, kujutame ette lillevarsi, mida kääridega lõigatakse, nii et käed kanged. Hästi tõetruu on lillevee kallamine kanalisatsiooniluugist alla.
Teise vaatuse minoorsem alatoon on taotluslik, lilleturu lood muutuvad lohutumaks, lillemüük kahaneb olematuks. Seda illustreerib lillekioskite lahku-nihutamine kahe lavamehe poolt, kuni kaob silmside müüjatega. Viimaks langetatakse kioskite kohal kõrgunud Pärnu lilleturu silt, see kaob lava alla auku, üks ajajärk saabki otsa. Siiski tundus, et kompositsiooniliselt võinuks teise vaatuse kallal veel vaeva näha, näiteks jäeti täiesti unarusse Selingu konferansjee-roll jms. Samas pole kahtlust, et tervik muutub sissemängides ladusamaks, lavastajateatri skeem kasvab orgaaniliseks näitlejateatriks – samamoodi juhtus näiteks lavastusega "Issanda loomaaed".
Laura Jaanholdi otsingud dokumentaalteatris on huvitavad, nii sisus kui vormis teatripilti elavdavad. Jüri Üdi "Laterna" lõpusalm kõlab pessimistlikult: "Linnas mis polegi linn / riigis mis riik ei ole / hommikul nõksatab nupp / minus kustutad tule". Lavastus, mis jäädvustab lillemüüjate elukutset ja igapäevatööd, mõjub kui lülitinõksatus, mis tule korrakski veel põlema paneb.
Toimetaja: Kaspar Viilup