Jaanholdi lavastus on inspireeritud Pärnu hotelli kõrval aastaid tegutsenud lilleturust. "See lilleturg tundus mulle möödakäijana huvitav. Aga materjali kogudes sain aru, et see lilleturg pole lihtsalt lilleturg. Kui see lilleturg teatrisse tõsta, siis on ta põhimõtteliselt nagu artefakt, mis jutustab meile kadunud ajast. Saame võtta mingi ajahetke, selle talletada ja panna teatrisse elama," rääkis Jaanhold inspiratsiooniallikast Klassikaraadio kultuurisaatele "Delta".

"See ei ole lugu lihtsalt lilleturust, vaid Eestist, Eesti muutumisest 1990. aastatest tänaseni ja teiselt poolt inimese elust. Paraku elame me teadmisega, et ühel hetkel surm tuleb ja mulle tundub, et eksistentsiaalsus on sees ka lilleturu teemas," selgitas Jaanhold.

Lavastus on dokumentaalses vormis ehk näitlejad räägivad laval samu sõnu, mida lillemüüjad lavastajatele. "Me intervjueerisime neid aga lisasime sinna laulude näol juurde ka teise kihi, mida võib kujutleda kui lillemüüjate unistustena," rääkis lavastaja.

"Lillemüüjad olid meiega väga helded. Jagasid oma lugusid ja väga ausalt analüüsisid seda ilmselget lõpuootust, mis võib-olla ongi hästi raske. Kui inimene on teinud midagi terve elu, pühendanud sinna 30 või 40 aastat oma elust ja nüüd see lõpeb ja nüüd ta peab meile rääkima, kuidas see kõik on hääbunud ja saab otsa, sureb, kaob. Selles mõttes olid nad ka helded, et lubasid kõik see teatrilavale panna," jagas Jaanhold.

Lavastaja tõdes, et kuna kõik kohalikud on enam-vähem kursis, kus ja kes lilleturul toimetavad, siis päris sellist anonüümsust, nagu tavaliselt dokumentaallavastuste puhul, Jaanholdi tiim neile pakkuda ei saanud. "Teisest küljest on see tänu sellele ka huvitav. Ma arvan, et me ei tee neile kuidagi haiget ja nad ise tegid selle ka hästi lihtsaks meie jaoks. Olid ausad ja ei tekitanud valet vahele," rääkis Jaanhold.

Esietendusel istusid lillemüüjad ka saalis ning Jaanholdi arusaamise järgi jäid nad ka üpris rahule. "Osa neist häälekalt rääkis kaasa, parandasid fakte, mida nemad teadsid, aga meie ei teadnud. Lõpuks ma sain aru, et nende jaoks pidi see kogemus olema ka tohutult kummaline. Ma arvan, et igaüks meist tunneks teatud kummastust, kui näed, et sina ja sinu sõnad laval," tõdes lavastaja.

"Mulle tundub, et ka nemad said lavastusest midagi tagasi. See, mida nemad on teinud terve elu, mida oluliseks pidanud, elab kuskil mingil kujul edasi ja sellega räägitakse teistsugust lugu veel. Mulle tundub, et see on pigem tänuväärt," lisas lavastaja.

Jaanholdi sõnul ei tee nad muuseumiteatrit, vaid pigem näeb ta lavastust kui võitlust surmaga. "Teater ise ka kaob, aga me võitleme selle vastu, et kõik kaob. 1990. aastad ja aeg, milles lood aset leiavad, on juba läinud, aga see, kuidas inimesed oma kogemustest räägivad ja sellest, kuidas nad midagi tundsid, see toob paratamatult kadunud hetke tagasi," rääkis Jaanhold ja lisas, et see on väga äge, et teatris saab panna kohe kaduva või juba surnud asja uuesti elama.