Lavastaja Laura Jaanholdil on sümpaatne soov tuua tavaelus märkamatuks jäävad lillemüüjad rambivalgusesse. Endla teatri uuslavastuses kuuleb müüjate mälestusi vanadest headest aegadest, mil turult lilli ostmas käidi, Ireen Kenniku üllatavalt loomulikku vene aktsenti ning lillemüüjate mõrkjasmagusaid elumõtisklusi.

Endla teatri Küünis saab kuulda Feliks Küti viise, mille meloodiad on üsna rõõmsameelsed, sõnad aga mõtlikud ja filosoofilised. Tambet Selingu laulda on lavastuse alguse- ja lõpulaul, millest jääb kumama paratamatusega leppimine. Selingu hääles peitub kurbus ning rahu – elu läheb lillemüüjateta edasi, tahame seda või mitte.  

Oleksin tahtnud siiski rohkem tajuda lillemüüjate igapäevatoimetuste ja eksistentsiaalsuse mõtestamist. Hoogsad laulud müüjannade mõttemaailma lõpuni ei avanud. Eksistentsiaalsetele küsimustele pani hoopis mõtlema stseen, kus näitlejannad lavale ehitatud kioskitesse sisenevad ning kääridega lillevarte lõikamist imiteerivad. Antud stseen tõi lavastusse rütmi ning pani füüsiliselt tundma, mida tähendab lillemüüjate jaoks igapäevane rutiin. 

Lavastus võib pakkuda äratundmisrõõmu neile teatrikülastajatele, kes on Pärnus ise lillemüüjaid kohanud. Kui aga tegelased räägivad Pärnu hotelli lähiümbrusest, Rüütli tänavast või lillede üle jõe vedamisest, siis jäi endal küll tunne, et siin-seal kõlavad vaimukad heietused, millest Pärnu kogukond saab paremini aru kui suvepealinnas vaid päevaks-paariks resideeruv külaline.

Uuslavastuse kõige ehedamaks stseeniks jäi seik, kus keerulisest perest poiss soovib naistepäevaks lilli osta, aga tal pole piisavalt raha kaasas. Kuulnud lapse elusaatusest, annavad lillemüüjad talle kimbu niisama. Antud stseen mõjub eluliselt, armsalt ning viib arusaamisele, et headus pole maailmast kadunud. Seda tuleb praegusel ajal kindlasti meeles pidada. Ehk ongi Endla teatri uuslavastuse suurim pluss see, et vaataja pannakse mõtlema aja kaduvusele, inimese loomusele, mis on kõigi elusündmuste kiuste ikkagi hea.

"Lillemüüjatel hakkas külm" paraku lõpuni ei köitnud. Lavastaja soov tuua Pärnu lillemüüjad lavale on äärmiselt sümpaatne, kuid lavastuses jäävad eksistentsiaalsed küsimused lõpuni avamata. Eks mõnede lavalugudega olegi nii, et mõni jääb selgelt meeltesse kumama, mõni aga varjub kusagile hämarustesse. Kellele meeldivad tulbid, kellele hoopis roosid.