Kes me oleme? See lihtne küsimus sobib hästi Renate Keerdi uuslavastuse "Süüde" lahtimõtestamiseks. Küsimus tundub lihtne, kuid vastus seda kindlasti pole, sest olgem ausad – üldreeglina ei tea me vastust isiklikus ega ka laiemas plaanis. Oleme iseenda eest samavõrrd varjatud olevused kui seda on Keerdi lavastuse tähendused. 

"Süüdet" võib pidada sõna otseses mõttes sõna lavastuseks, kuna kogu lavastuse jooksul kuuldub näitlejate (Getter Meresmaa, Steffi Pähn, Anti Kobin, Risto Vaidla ja Joosep Uus) suust vaid üks sõna – saan. Mina-vormina sõnast saama on sellel tegelikult kaks tähendust. Esimene nendest viitab saamisele omamise mõttes ja teine suutmise mõttes.

Just nende kahe tähenduse vahelisest kokkupuutest lähtuvalt võiks vaadelda lavastuse ühte olulisemat mõtteliini – inimlikku kahtlust või sisemist võitust suutlikkuse ja millegi saavutamise vahel. Nimisõnana viitab "saan" jalastega talve sõidukile, mille sümboolset tähendust võiks seostada libisemisega. Kas me libiseme või libastume elus? Ilmselt teeme mõlemat.

Libisemist kui sümbolit võib vaadelda kui sujuvust, millega liigume elus ühest olukorrast teise, eelmisele vastanduvasse olukorda. Lavastuse kontekstis tähendab see kulgemist ühest episoodist teise, mõtestades ümber asjade tähendust uude konteksti asetamisega.

Muutuvaid tähendusi on Keerd edasi andnud näiteks köie abil, mis alguse episoodis moodustab põrandale rullituna sulgpalli kõksivate mängijate jalgealuse. Järgmises stseenis harutatakse jalgealune lahti ning sellel iga hinna eest püsida püüdva tegelase toetuspind jääb üha väiksemaks. Lõpuks on ta sunnitud koos viimase köiejupiga lavalt lahkuma, saadetuna kangekaelsest soovist iga hinna eest tasakaalu hoida ja köie peal edasi püsida.

Eks elu olegi nagu köietants, millel püsimine nõuab pidevat jõupingutust. Köit kasutatakse ka "köieveo" episoodis, kus võidu ja kaotuse üle otsustab füüsiline jõud. Lõpuks muutub köis kurjakuulutavaks lassoks, millega inimese nende tahte vastaselt kinni püütakse, kägistatakse ja orjastatakse.

Tähenduste muutlikkus sümboliseerivad lisaks esemed, millega avaepisoodis sõbralikus koostöös sulgpalli mängitakse ning millest lõpus saavad laua ümber aega veetvate tegelaste isted. Kolmas muutuva tähendusega "mängukann" on laval suur veerev ese, mis kõige selgemalt assotsieerub õmblusmasina pooliga ja mille transformatsioon on õudustekitav. Eelkõige sujuvus, millega ähvardavalt kõigest üle rullida püüdvast hävitusriistast saab naudingute allikas – pidulaud, mille ümber olijad klaase kokku löövad ja rahulolevalt nuge ja kahvleid klõbistavad. "Horror'i-maailmast" on pärit ka hiiglaslikud King-Kongid, kelle ükshaaval välja ilmumise ja aegluubis liigutuste ainuvõimlik tõlgendus on apokalüptilisus.

Peale sõna "saan" kuuldub lavastuses veel teisigi sõnu, aga mitte näitlejate suust, vaid muusikalise taustana kõlavates märgilistes lauludes. Lootusrikkana mõjub  George Harrison'i lugu "Here Comes the Sun". Huvitavalt mängitakse välja sõnade "saan" ja "sun" kõlaline sarnasus, kus esimene teisele sujuvalt üle libiseb, Teine märgiliseks osutuv laul on Erasure'i "I Love to Hate You". Lugu kõlab taustaks näitlejate liikumisele, mille jooksul vahetatakse peakateteks moodustuvaid valgeid triiksärke, mis viitavad kord araabia naiste hidžaabile, nunnadele, medõdedele või turbani kandjale. Märgilised on lavastuse riietumisstseenid, kus samavõrra hoolimatult kui loobutakse oma riiete kestast ja tõmmatakse peale uued, varem teistele kuulunud kestad.

Kui valime eluga kaasas käiva pideva muutumise idee Keerdi lavastuse keskmeks, leiame, et muudatused võivad toimud igas suunas – nii valguse kui varju poole. Liikumiseks vajame süüdet – sama tegid ka näitlejad lavastuses, süüdates otsapidi suhu kinnituvad tuleloitsud, mille abil näeksime pimedusest välja tulla. Ja kas ma seda "saan-saavutan", see sõltub juba minu enese "saan-suutlikkusest".