Diana Leesalu lavastusi vaadates olen varemgi sattunud kergesse segadusse, küsinud endalt, miks laval toimuv ei vangista meeli totaalselt, kuigi kõik eeldused on justkui olemas. Paaril korral olen leigemast esmamuljest lahti öelnud, sest kui mõne aja pärast veelkord vaatan, on näitlejate mäng sundimatum ja tervik köitvam ("Muusikale", "451 Fahrenheiti"). Olen üsna veendunud, et samamoodi läheb uuslavastusega "Esietendus", mida nägin 22. novembril.

Tegevuspaigaks on teater, närvilisel esietenduse nädalal. Annika Lindemanni kujunduses ja Lauri Urbi videokunstis elavneb Hobuveski mänguruum leidlikuks ja dünaamiliseks, lava ja saali piir muhedalt suhteliseks. Teater teatris temaatika on võluv. Teater ei ole asi iseeneses, vaid inimsuhete kontsentreeritud mudel. Äratundmisrõõmu või -nukruse tabamiseks ei pea olema teatraal, ehkki see on boonus.

Esmamuljes tundus lavastus liiga pikk. John Cassavetesi filmi "Opening Night" ma näinud ei ole (või ei mäleta!), aga oletan, et juurde kirjutanud on Diana Leesalu ja Kaarel Väljamäe üht koma teist, läbi kumab nooruslik raatsimatus loobuda. Kahtlesin, kas kõik tegevusliinid kolmetunnises lavaloos hädatarvilikud on, pool tundi kärpetööd ei teeks vast kurja. Näiteks ei hakanud tööle sensitiivi liin, see pigem hägustas näidendi autori Saara Kivari (Epp Eespäev) karakterit. Pisut irduvaks pantomiimiväljaks kujunes klouni stseen, ehkki Andero Ermel näitleja Otto Simmi rollis etendas klouni sümpaatselt. Pealegi haakus klouniga tunnuslaul "Laske lavale narr".

Oot-oot, kas pole just ses laulus konks?! Esimeses vaatuses üllatas etenduse huumorivaegus, püüdlik liigtõsidus, kannatamatult ootasin absurdsemat värvigammat. Intriigis tähtsa tegelase, proovisaali tunginud 17-aastase fänni Mia –Emma Trossi rollilahendus, s. t. lavastaja poolt antud ülesanne, süvendas segadust. Mia hoolikalt infantiilseks rihitud kõne- ja mängumaneer ei aidanud luua silda Mia ja tema iidoli, näitlejanna Marleen Kordniku – Elisabet Reinsalu vahele. Aga silda dueti hilisemad etteasted ometigi eeldasid?! Ei saanudki lõpuni sotti, kas Mia oli üksnes näitlejanna hallutsinatsioon, mäluhäire, teisik. Sest kui Miaga reaalselt juhtuski see, mis juhtus, on raske põhjendada näitetrupi küünilist ükskõiksust – kui eesmärk oli toonitada Tom Stoppardi kuulsat repliiki "Meie oleme näitlejad, inimeste vastandit" ("Rosencrantz ja Guildenstern on surnud"), eeldanuks see musta huumori, karge (enese)iroonia filtrit.

Pingutatud tõsiduses pole lihtne aru saada, millest lugu õieti pajatab. Mis vaevab Marleeni, vaieldamatult andekat näitlejat? Kas tõesti kartus vananeda?! Ei tundu usutav. Roll viletsas näitemängus? See näib loogilisem, pealekauba lubab terav-vaimukaid mänguvõimalusi Alo Kõrvele lavastaja Lukas Viksi rollis – miks ta sihukese näitemängu lavastada võttis; ennekõike aga Epp Eespäevale näitekirjanik Saara Kivari osas – miks on autor nii pretensioonikas, kuivõrd tajub ta ise oma teksti keskpärasust, mis isiklikke arveid ta selle näitemänguga õiendab? Tegelaste kui inimeste lahtimuukimine ongi ses teater-teatris mängus paras pähkel: üks asi on saladus, mida tasub hoida, teine asi aga ebamäärasus.

Aga teises vaatuses, oh imet ja rõõmu, pääses narr kuidagimoodi lavale, hakkas kumama kergemaid absurdinoote. Üks laheda orgaanikaga rolle on Rasmus Ermeli abiturient Ruuben Rummel oma kaameraga, poisi tulevase filmi lööv energiline treiler tundub paljutõotavam kui näitemäng, millega peaproove tehakse.

Puänt Elisabet Reinsalu rollile saabub esietendusel: Marleeni süüdimatus lavalises vabaduses tärkab marilillelik uljas vallatus, üksiti meenub sketš "Igahaljast vaatemängust", kus Ita Everi poekottidega mutike potsatab "Hamleti" kuningannatroonile ja pillab teksti nagu kulda!

Üks mõnus aspekt "Esietenduse" trupis on lavaka-lendude kursusekaaslus. See toimib. 13. lennu tüdrukute Epp Eespäeva ja Anne Reemani repliigivahetustes. Reemann naudib etenduse juhi Greta rolli, nii nappi asjalikkust kui kohatut olemist. Teises vaatuses lööb särama 20. lennu trio. Alo Kõrvel on Reinsaluga tore dialoog. Hüüumärgiks aga Reinsalu ja Argo Aadli (näitleja Markus Aas) Alzheimeri teemal naljaviskamine, mis küll kõigutab lavaloo stand-up-komöödia lainetele, aga mõjub puändina sõbralikult, südamlikult, vabastavalt. Elutõsidus, isegi lohutu kurbus pääseb päriselt mõjule ikka huumorikontrasti kaudu.

27. novembri "Esietendus" kujunes teatriajalooliseks. Elisabet Reinsalu pälvis rändauhinna – Velda Otsuse hõbepeekri, mille andsid üle auhinna algataja Eneken Aksel ja esimene karikahoidja Laine Mägi. Ühe ilusa graatsilise seose Velda Otsuse teatriteega loob Reinsalu rolli koreograafiline joonis. Ennekõike aga Marleeni lavaelu tark huumor ja mängulust, mis edaspidi, hõbekarikast salaväega nektarit rüübates, saab Elisabet Reinsalul ja koos temaga partneritel aina sügavamaks, julgemaks, tundlikumaks areneda. Mis muud kui pikka iga "Esietendusele"!