"Suvel toimus 14. korda Pärnu Muusikafestival. Olles käinud seal üle kümne aasta, üllatab mind, et festival on ikka veel nii värske," meenutas dirigent ja helilooja Rasmus Puur tänavusi klassikalise muusika elamusi. "Orkestrandid üle maailma tulid kohale keset suve oma puhkuse ajast. Festivalil jätkub värskeid ideid, uusi ja põnevaid kavasid, soliste, kes ei ole Eestis varem käinud ja kes on täielik maailmaklass. Tehakse festivali, mida tegelikult võiks käia kuulamas Berliinis või Londonis."

"Mahleri sümfoonia tegemine on alati suursündmus, sest see on raske. Eriti, mis puudutab nii suuri koosseise nagu septembri alguses Estonia kontserdisaalis oli," meenutas Puur Gustav Mahleri 8. sümfoonia esitust Neeme Järvi ja ERSO esituses. "Muusikaline elamus nii suurte koosseisude puhul on väga seotud kontserdisaali kõlaga. Mina pelgasin sellepärast kontserdisaali minna ja kuulasin kontserti raadiost. Praegusel hetkel me veel täiselamust meie armsast Estoniast ei saa."

"See, et Rudolf Tobiase 150. sünniaastapäeva tähistati nii suurelt ja uhkelt ja just Hiiumaal, kust ta pärit on, see on erakordne," meenutas Puur "Rudolf Tobias 150" avakontserti Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses. "Sellise sündmuse ellukutsumine niivõrd mastaapselt, mis puudutab suuri kollektiive, meie välismaal tegutsevaid soliste ja väga eripalgelist repertuaari, on unikaalne. On seltskond inimesi, kes mõtleb, et see on meie kultuurile vajalik ja oluline teha. Leiti need vahendid, tahe ja inimesed. Seda ei sünni väga palju, sest see on väga kallis ja publiku rahakotist seda raha kunagi kätte ei saa. See annab elu sellele paigale, meie minevikule ja olevikule ja näitab, et see on kõik üks liin, see, kus me täna oleme ja kus oldi täiesti meie rahvuse alguses, selles mõttes oli kontsert märgiline. Selles oli pikk läbilõige meie kultuuriloost."

"Erakordne oli tänavu ka see, et kaks väga suurt teatrilavastust kasutas sümfooniaorkestrit ja klassikalist muusikat. See produktsioon ette võtta ja teha selline suur pingutus, et niivõrd suured koosseisud saavad kokku, seda ei juhtu sageli, aga juhtus nii lavastuses "Macbeth" kui "Dissonantsed". See jääb mulle küll tänavusest aastast meelde. "Macbethi" puhul saime nautida, kuivõrd eriline helilooja on Lepo Sumera. Kahtlemata väga paljud inimesed avastasid tänu lavastusele tema muusika."

"Samamoodi oli lavastuses "Dissonantsed" muusika, mis võib olla kõigile kontserdisaalis ei oleks olnud vastuvõetav, aga teatri kaudu oli see helikeel täiesti orgaaniline ja loomulik ning see toob tõesti inimesi klassikalisele muusikale lähemale."