Rasmus Puur oma esimesest sümfooniast: esimese proovi šokk on suur
Reedel tuleb ERSO kontserdisarjas "Romantika" esmakordselt esitamisele Rasmus Puuri esimene sümfoonia. Esimese orkestriproovi eel sõnas Puur "Vikerhommikus", et lõpuks realiseerub teos ikka teisiti, kui ta esialgu ette kujutas.
Puurilt tellisid sümfoonia Olari Elts ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO). Puuri sõnul kohtus ta Olari Eltsiga mõne aasta eest Helsingis. "Muuseas tuli juttu, et võiks kirjutada midagi suuremat sümfooniaorkestrile, et ma pole seda teinud ja kas see üldse õnnestuks mul. Sinna see esialgu jäi, aga õige pea Olari Elts küsis, kas teeme sümfoonia ära või jääbki ainult jutuks. Siis tuli see ära teha," muigas Puur.
Kirjutamist alustas Puur eelmisel kevadel ja valmis sai teose paar kuud tagasi. "On vaja väikest ettevalmistust, eelkõige vaimset, et seda teeleminekut ette võtta. See nõuab päris palju jaksu, pärast suve oli selline hea hetk," sõnas Puur.
"Peab olema mingi idee või tunnetus, kuidas pihta hakata, et mis seal alguses sünnib ja kuhu edasi jõuab. Mingi etapid ja sammud peaks olema paigas, sest muidu ei pruugi peale esimest nooti seda teist tulla. Aga ta tõesti algab kuskilt ühest partiist või ühest mängijast," selgitas Puur.
Puuri sõnul sünnib sümfoonia seega etapiti. "See on hästi erinev, et pole nii, et alati hakkad kirjutama esimesest viiulist ja ülejäänu tuleb hiljem. Kui on instrumentaalkontsert, siis enamasti ikka on nii, aga sümfoonia puhul ei oskagi täpselt öelda, mis peas toimub sellel hetkel. Ta tekib tükkhaaval ja ühel hetkel on seal siis tervik," rääkis Puur, kes alustas ka enda esimese sümfoonia kirjutamist siiski esimesest viiulist.
Sümfoonia kirjutamisel pidi Puur enda energiat päevade vahel hoolikalt jagama. "See on järjepidevust nõudev protsess," sõnas helilooja, kes töötas kõige kauem esimese osa kallal, mis on ka kogu sümfoonia kõige pikem osa. "See võttis ikka kuu aega igapäevast intensiivset tööd hommikust päris õhtuni välja. Sa pead jõuga selle aja võtma, sest muidu seda ei teki, sest teiste kohustuste vahel kirjutada midagi suuremat on keeruline," rääkis ta.
Enne esimest proovi orkestriga on Puur kergelt ärevil. "See, mis esimesel proovil sulle kostub, pole üldse see, mis sa oled mõelnud ja sa saad aru, et see üldse ei toimi ja kõik on segane, teostamatu, arusaamatu. Ma arvan, et seda räägivad kõik heliloojad, et esimese proovi šokk on suur. Sinu poole pöördub väga palju inimesi väga paljude erinevate küsimuste ja ettepanekutega. See tuleb kuidagi üle elada, aga juba kolmandaks prooviks hakkab loodetavasti minema paremaks," lootis Puur.
Nii proovide käigus kui ka peale esiettekannet tuleb Puuri sõnul noodis sisse muudatusi. "Kas muutuvad lihtsalt dünaamilised nüansid või muutuvadki mingid kohad – igasugu asju tuleb ette. Oma peas ju kõike päris nii ette ei kujuta, kuidas see reaalsuses kõlab ja see on ka selle asja võlu, et tekib kujutelm mingisugusest loost või pildist. Enamasti see realiseerub ikka teisiti," tunnistas Puur.
Teatava loomingulise impulsina tõi Puur välja Kaspar Männi Uue Tänava Orkestri, kes kandsid aastate eest oma kontsertidel ette kõik Beethoveni sümfooniad. "Ma sain väga hea kontakti sellega. See oli oluline etapp, need olid väga toredad kontserdid," rääkis Puur, kes tõi välja, et kirjutamise protsessis võivad kõnetada palad ja laulud ka klassikavälistest žanridest nii popist kui ka džässist.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Vikerhommik", intervjueerisid Kirke Ert ja Taavi Libe