"Elmo Nüganeni lavastus "Dissonantsed" viib meid ajas tagasi Nõukogude Venemaale, kus teisitimõtlejad on vangistatud psühhiaatriahaiglasse. Seal arutatakse selle ümber, kas see on palat või kong, aga ridade vahelt on kõigile selge, et see on tegelikult kong," rääkis Liivak, kes sattus lavastust vaatama just hetkel, kui oli lahvatanud Iisraeli-Palestiina konflikt.

"Ma vaatasin lavastust läbi selle, mis meie ümber toimus maailmas ja ma nagu tajusin seda dissonantsust läbi selle prisma. Mul tekkis selline tunne, et seesama ühiskonnast või grupist väljaarvamine erinevate ühiskonnaprotsesside tõlgendamise tõttu, et see toimub ju ka praegu," tõdes ta ja lisas, et inimesed kipuvad unustama, et täiuslikku harmooniat ühiskonnas ei ole võimalik saavutada. "Mingi dissonantsus jääb alati, sest meie taju, meie kogemused on erinevad," ütles ta. 

"Vahetult pärast mu teatrikülastust tuli välja see kuulus Palestiina kiri ja varsti pärast seda tuli välja ka Iisraeli eest seisjate kiri. Huvitaval kombel oli mõlemale kirjale allakirjutanute seas minu väga-väga häid armsaid sõpru. Ja ma rääkisin  ühe sõbraga Messengeri teel ja küsisin tema käest, mis siis nüüd, kuidas nüüd edasi? See sõber ütles, et me peaksime otsima ja hoidma ühisosa," avaldas Liivak.

"Me saimegi temaga ühe laua taga kokku, istusime kõrvuti ja vestlesime haaravalt erinevatest asjadest, mis meid ühendavad. See oli selline justkui õnnestunud eksperiment, mis andis mulle endale isiklikku lootust, et tegelikult on võimalik alati edasi minna, kui juba mingisugune kogemus on. Kui on võimalik ühisosa leida, siis seda kogemust on võimalik kindlasti laiendada," tõdes Liivak.