Hannaliisa Uusma on laiemale avalikkusele tuntud ansambli HU? solitstina, kus esitas tervameelseid ja iroonilisi tekste. HU? üheks tuntumaks looks on "Depressiivsed Eesti väikelinnad", mis heidab pilgu Eesti elu varjukülgedele. HU? loomingule tagasi mõeldes on see lugu Uusma sõnul talle ootamatultki kujunenud justkui folklooriks, mis hakkas oma elu elama ja pookis enda külge aina uusi tähendusi.

"Minu jaoks oli see üks hästi loomulik olustikupeegeldus. Ilmselt tollases kontekstis ma ei soovinud sellega otseselt revolutsiooni teha, aga õige pea, kui see lugu välja tuli, saag käima tõmmati. See lugu kõnetas Eesti inimesi laiemalt – Eesti linnade elanikke, linnade ühendusi, poliitikud kasutavad tsitaate sellest loost tänini oma kõnedes ja sõnavõttudes. Kui ma ei eksi, siis isegi mitmed presidendid on viidanud sellele loole. See on kõlanud ikka ja jälle Eesti jaoks olulistel sündmustel, hoolimata sellest, et see esitas võib-olla teatavat pahupoolt meie igapäevaelust," rääkis Uusma.

Ansamblil HU? oli väga kindel esteetika ja oma nägu ning Uusma sõnul ta ka mõnes mõttes siiani seda rolli kannab. Ta nentis, et piire ongi õige keeruline tõmmata ja see, kust algab roll ja lõppeb inimene ise või vastupidi, on popmuusikas laiem küsimus. "Ühelt poolt popmuusika taotleb loomulikkust, teisalt on seal palju teatraalsust. See on väga vastuoluline žanr. Kindlasti olen see, kes ma olen seal laval, aga seal on ka sellist mängulisust ja mingit piirjoont, kus ma astun kellekski teiseks."

HU? oli edukas ansambel ja Uusma tõdes, et aheldas teda ka veidi. "Üks kurikuulsamaid näiteid selles vallas on David Bowie, kes läks vastuollu oma erinevate karakteritega ja kogu oma artisti ajaloos vahetas neid rolle. Sealhulgas teda ennast ajas hullumiseni segadusse selle piirjoone kadumine esituse ja päris mina vahel. Ma arvan, et ka minul on olnud see aeg. Seda rolli ma hakkasin esitama viisil, kus ma sellest esitusest ei olnud nii palju teadlik, sellises vanuses ja ajal," ütles Uusma.

Lisaks muusikaga tegelemisele alustas Uusma üsna pea sotsioloogiaõpinguid, kus jõudis soouuringuteni, millega on akadeemiliselt viimase kümne aasta vältel tegelenud. "Lugedes Judith Butlerit, Foucault'd ja Bourdieud, siis noores minus tekkisid need küsimused, miks ma naisena laval just selline olen ja kas see on minu ainus võimalus. Hoolimata sellest, et ma seda loomingulist protsessi, oma lavapartnereid ja muusika autoreid, seda eriti hästi mürtsuvat biiti, mida DJ Critikal keeras, tohutult nautisin," sõnas Uusma.

Uusma ei tööta aktiivselt sotsioloogina, kuid rõhutas, et on sotsioloogiadistsipliini endas kaua kandnud ja tema mõttemaailm ning ühiskonnatunnetus on sellest tõukuv. Sotsioloogiaõpingud panid teda mõtlema, miks ta on just selline ja kui palju on tal otsustusõigust oma välimuse ning eneseväljenduse üle. "See kutsus mind kõige pealt küsimusi küsima, siis mingil hetkel tekitas protesti, siis kutsus ülesse ise tegema nii, nagu mina tahan ja siis kokkuvõttes rahunema ja vaatama kõigele sellele suure naudinguga, sest kogu HU? ja muud muusikalised eneseväljendusviisid on minu jaoks alati olnud pigem suur nauding," tõdes muusik. 

Popmuusikas peegelduvad ühiskondlikud normid

Tollases kontekstis nihestas HU? esteetika mõnes mõttes arusaama tavalisest tüdrukust, keda olime harjunud nägema Eesti popmuusika lavadel. Uusma tõdes aga, et popmuusika patriarhaalsuse normist HU? välja ei astunud – kogu loomingulise poole eest vastutasid mehed. "Mehed lõid seda muusikat, neid tekste, hoolitsesid kogu tehnilise poole eest. Minu ülesandeks oli olla häälekandja. Ma olin esitaja, mis on täiesti klassikaline traditsiooniline naise roll popmuusikas," ütles ta.

Naiselikkuse kuvand Eestis on midagi, mida kümme aastat tagasi uuris Uusma ise, nüüd on Tallinna ülikooli järeldoktorant Kerli Kirch Schneider naiselikkuse kujutamist eesti popmuusikas uurides jõudnud järelduseni, et kuigi naiselikkuse spekter on tänases popmuusikas avaram, on see valdkond siiski meesdominantne. "Filosoofiliselt või soouuringute perspektiivist võiks jõuda selleni, et naine kehtestab end läbi selliste praktikate, mida peetakse meestega seonduvaks. Räägitakse edukatest naistest kui munadega naistest, olgu see siis loomine või muu säärane, mis on seni olnud suuresti meeste praktika. Või popmuusikas instrumentide valdamine, nende mängimine laval, väga paljud naised ja tüdrukud õpivad ja mängivad pille, aga millegipärast tänini me ei näe eesti popmuusikas naisinstrumentaliste. Ma olen palju mõelnud, miks ei toimu siin mingisugust muutust," tunnistas Uusma.

Popmuusika on Uusma sõnul valdkond, mis peegeldab laiemalt ühiskondlikke norme ja väärtusi, tehes seda vahel lausa utreerides – ühelt poolt kuvades konservatiivseid väärtusi ja arhailisi norme, mida on teiselt poolt läbi ajaloo olnud võimalus nihestada ja selle läbi kõnetada arvukalt inimesi. "Artistid on õigel ajal olnud olemas inimeste jaoks, kes on juba nende tunnetustega neid oodanud. Need manöövrid on alati võimalikud, aga kokkuvõttes popmuusika ajaloole tagasi vaadates on see hoolimata kõigest olnud üks igavesti konservatiivne valdkond väga selgete meesdominantsete normidega. Naine just loojana, mitte esitajana, on ajaloolises vaates nii uus nähtus. Ükskõik millisest loomingulisest valdkonnast me räägime, sealhulgas ka popmuusika maastikul," ütles Uusma.

Lähisuhtevägivalla anatoomia

Ülikooli õpingute ajal hakkasid Uusmad huvitama küsimused võimust ja ehkki ta keskendus sellele, kuidas võim muusikas avaldub, jõudis ta otsapidi Eesti naisuurimus ja -teabekeskusesse, sealt edasi kandideeris tööle võrdsuspoliitika valdkonda, kust teda omakorda ohvriabisse kutsuti. Ohvriabis asus Uusma tööle eluohtlike lähisuhtevägivalla süsteemide juhina, kus ta täna juba kuus aastat töötanud.

Eeskätt on töö ohvriabis näidanud, kui palju tegelikult Eesti ühiskonnas lähisuhtevägivalda esineb. "Seal on palju juures ka ebaõiglust, mis mind ilmselt on selle teema juures ka hoidnud. Raske on selle ebaõiglusega leppida, eriti kui vägivalla all kannatavad lapsed. Neid juhtumeid, millega mina viimase kuue aasta jooksul tegelesin, on olnud ligi 600 ja see on marginaalne arv, mis üldse jõuab sekkumiseni. Põhimõtteliselt 70-90 protsendil nende juhtumite juures on lapsed, kes näevad süsteemselt seda paarisuhte terrorismi pealt, mis laastab nende vaimu ja tervise," rääkis Uusma.

Nii Uusma tiimi kui ka probleemiga seotud ametkondade ühise koostöö ülesandeks oli esiteks see süsteem Eestisse tuua. Eesmärk on, et kui ohver tulevikus kas politsei, prokuratuuri, kohaliku omavalitsuse, naiste tugikeskuse, meditsiinisüsteemi või muu seotud organisatsiooniga kokku puutub, osatakse seal kohe tema märke tähele panna ja suunatakse ta abini. "Minu ülesanne oli luua nendele spetsialistidele parimad võimalused oma tööks, kes selles parimad on. See on selline mudel, mis kutsub kõik olulised osapooled koostööle. See on spetsiifiline teaduspõhine tööriistakast, mis aitab tuvastada kõrge riskiga lähisuhtevägivalla ohvrid ja pakub hästi süsteemset lähenemist, et neid aidata saaks," selgitas Uusma.

Statistikaameti välja toodud lähisuhtevägivalla kõrge protsent Eesti ühiskonnas ei tulnud Uusmale üllatusena. Groteskselt öeldes on tal mõnes mõttes süda rahul, sest suured numbrid viitavad ka sellele, et inimene usaldab abipakkuvaid organisatsioone ja ametkondi. "Tõsi on, et seda vägivalda võiks olla oluliselt vähem ja statistikaameti ning rahvusvahelised uuringud ei ole ka ainsad uuringud. Võib-olla Eestil on arenguruumi, et me suudaks neid erinevatest ametitest tulevaid numbreid paremini üksteisega suhestada. Aga kõik olulised osapooled neid numbreid koguvad ja need on alati tuhandetes, nii et just vaatasin ka üle, et politseis 8000 lähisuhtevägivalla infoteadet ja naiste tugikeskustes iga aasta 2000 naist järjepanu otsib abi. See kõik on ainult marginaalne protsent, mis üldse abini jõuab või mingisugust abi otsib," tõdes Uusma.

Milles peitub vägivalla anatoomia, on aegade ja inimkonna ülene küsimus. Praktilisemas võtmes seisneb see Uusma sõnul kultuuris ja väärtushinnangutes. See on küsimus sellest, kuidas lastele kodus lähisuhtevägivallast räägitakse, kuidas koolis õpetatakse lapsi märkama ja julgema abi küsida, kuidas neid õpetatakse tunnetama oma keha piire ja juurutama teadmist, et mitte keegi teine ei tohi neist piiridest üle astuda ja kui astub, siis on selleks abi olemas. "Me oleme sellest mõnes mõttes nii kaugel," nentis Uusmaa ja lisas, et see on kultuurilise paradigma muutuse küsimus. "Me normaliseerime veel vägivalda ja ka hiljutised uuringud toovad välja, et üle poole eestlastest peavad seda teemat isiklikuks asjaks, mille puhul abi otsida on raske või tabu ja sealhulgas ka kõrvalseisjad ei taha sekkuda," lisas ta, lootes, et ehk tekib võimalus sellest kinnisest ringist ka kunagi väljapääs leida.

Uusma sõnul peaks vältima paralleeli tõmbamist lähisuhtevägivalla ja peretüli vahele. "Igas tavalises normaalses peres tülitsetakse ja tervelt tülitsemine on täiesti loomulik elu osa, aga tülil ja vägivallal on väga suur vahe. Vägivalla puhul tunneb üks osapool hirmu, ta on allutatud teise inimese otsustest ja tegudest tingituna."

25. novembri on ÜRO nimetanud rahvusvaheliseks naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päevaks. Ehkki ohvreid on ka meessoost, on Uusma sõnul protsentuaalselt olnud lähisuhtevägivalla ohver alati naise nägu. "Üldiselt on välja toodud seda, et võimusüsteem "mees naise suunal" on tavalisem. Meie maskuliinsuse norm toetab sellist jõulist vägivaldset enesekehtestamist. Meessoost vägivallatsejaid on oluliselt rohkem, aga see ei tähenda seda, et meessoost ohvreid ei ole. See on kindlasti valdkond, millega oluliselt rohkem tegeleda, et iga lähisuhtevägivalda kogev inimene jõuaks abini," rõhutas ta.

"Võib-olla mehelikkuse puhul on ka see teema, et meie mehelikkuse norm pelgab abi otsimist. Teame, et väärkoheldud alaealisi poisse on palju, neid jõuab ka seksuaalvägivalla abikeskustesse, lastemajadesse, see traumakogemus kandub edasi. Ilmselt seksuaalvägivald pole nii tavaline meeste puhul kui naiste puhul, aga ka seda eksisteerib," rääkis ta. Uusma lootus on ühel päeval jõuda selleni, et iga inimene hoolimata oma soost ja seksuaalsest sättumusest, majanduslikust või hariduslikust taustast ja elukohast jõuaks abini. "Täna see nii ei ole," tõdes ta.

Naiste varjupaikade ja naistevastase vägivallaga aastakümneid tegelenud inimesed on Uusma sõnul oma kogemusest tõukudes jõudnud välja selleni, et lähisuhtevägivald on põlvkondade ülene küsimus, mida mõjutab see,  kus me kasvame ja milliseid suhtemustreid pealt näeme. "See ei mõjuta mitte ainult inimese vägivaldset käitumist oma iseseisvas elus tulevikus, vaid ka seda, kas naine või mees langeb ise tulevikus ohvriks või valib endale järjepanu katkised suhtemustrid. Lisaks sellele üldisele haridusele, meediale, kultuuriküsimusele, mis seda kahjuks tänapäeval endiselt väga alal hoiab. Seda põlvkondade ülest mustrit on tohutult keeruline läbi lõigata ja sealt see edasi juhtub," lausus Uusma.

Katkistes suhetes kipub korduma nn mesinädalate periood, kus suhteid justkui kokku lapitakse, kuni sama õudus uuesti kordub. "Ma olen oma kolleege ohvriabis nende tööd pealt nähes niivõrd imetlenud, kuidas nad neid kohutavalt raskes olukorras olevaid inimesi aidates, kes ikka ja jälle nendesse suhtemustritesse tagasi lähevad, leiavad selle jaksu hoolimata kõigest olemas olla. See on kõige olulisem, et inimene julgeks tagasi abi otsima tulla," sõnas sotsioloog.

Uusma usub, et vägivallaahelaid on võimalik murda. "Seda tööd poleks võimalik tehagi, kui sa ei usuks sellesse, et nende mustrite läbilõikamine on võimalik. Alles hiljuti mul oli võimalus kohtuda ühe ellujääjaga, nõnda nimetatakse neid, kes on sellest akuutsest seisundist suure töö tulemusena välja tulnud. Mõtlesin, et see ongi see, miks me oma tööd teeme. See on võimalik," kinnitas ta.

Usk paremasse homsesse

Uusma vanavanaisa Arnold Susi oli Otto Tiefi valitsuse haridusminister, tema vanatädi Heli Susi aga tõlkija ja saksa keele õpetaja, kes tegi läbi küüditamise ja pakkus hiljem peavarju Aleksandr Solženitsõnile, kes kirjutas sellel ajal oma "Gulagi arhipelaagi". Oma vanatädiga oli Uusma ääretult lähedane. "Ta oli loomult mõtleja,  filosoof ja tulihingeline vabadusvõitleja, kõikide vabaduste eest. Ta luges meile õhtuks Lõuna-Eesti suvedes ette oma päevikuid, mida oli illustreerinud Siberis Olev Subbi. Vaatasime neid pilte ja ta luges aastaid neid päevikuid meile ette vaheldumisi Eesti luulega. Ma olen selle üle väga tänulik, et ma olen nende lugudega üles kasvanud," ütles ta.

"Sealjuures pean ütlema, et tänu nendele lugudele mu sisemaailm teab täpselt, mis juhtus ja oskab hinnata seda, mis täna on," lausus Uusma. Tema sõnul leidis Heli Susi igasugustest õudustest alati üles ankrud. "Selles kõiges oli väga palju ellujäämisinstinkti ja parema homse uskumise võimalikkust alati. Olgu selleks Siberi Gulagis moonipõllud ja taigad või inimsuhted ja armastus, kõik see, mis selles õuduses hoolimata kõigest inimesele omasel moel paralleelselt eksisteeris. Tema oskas seda eriti suureks luua ja sellest oma ellujäämisvitamiini saada."

Uusma mainis, et oma lugude rääkimine oli Heli Susile kui traumateraapia. "Väga paljud eluloouurijad ja traumaspetsialistid on välja toonud, et on terve hulk inimesi, kes taolistest sündmustest ei suuda mitte kunagi rääkida, see on nende viis selle kõigega hakkama saada, aga on teine hulk inimesi, kes kasutavad rääkimist nende sündmuste, mälestuste läbi töötamist traumateraapiana. Ma arvan, et Heli puhul oli midagi sellist ka selles kõiges, lisaks see vabadusvõitluse moment ka alati, et eestlased teaksid, kust nad tulevad, mille üle täna rõõmu tunda ja kuhu edasi liikuda," ütles ta.

Uusma arvates leiab Iga põlvkond oma ankrud ja tuleb raskustest läbi. Igipõline küsimus on aga, kui palju oskame eelnevatelt põlvedelt tarkust kaasa võtta. "Kindlasti teataval määral oskame, aga seda iseenda kogemust ja oma ankruid peab igaüks ise suutma leida. Võib-olla sellele juhatavad need möödunud aegade lood ka, seepärast ongi oluline neid elus hoida."

Aleksandr Solženitsõni perioodist Uusma peres võiks tema sõnul eraldi saate teha. "Gulagi arihipelaagi" käsikirjad olid nõukogude aja vältelt peidus nende maakodus, Solženitsõn ise elas Uusma pere juures. Lisaks suurele loole, mis päädis ka Nobeli kirjanduspreemiaga, mäletab Uusma lapsepõlvest toredaid argiseiku. "Ma mäletan, kuidas mu isa niitis muru Solženitsõni särgiga ja kõik see, mis selle olmega kaasas käis," sõnas ta.

Heli Susi ja Aleksandr Solženitsõni kontakt katkes, kui Solženitsõn läks tagasi Venemaale ja tema maailmatunnetus varasemaga muutus. "Nii palju, kui mina olen aru saanud, siis tema nõukogude režiimi kriitilisus säilis, küll aga ta võttis üle sellise vene imperialistliku utopismi või ihaluse, mis Helile ei sobinud ja väga suurele osale vabast maailmast," rääkis Uusma.

Heli Susi oli jäägitu Eesti Vabariiki uskuja ja Uusma sõnul tuli usk parema homse võimalikkusesse talle emapiimaga kaasa. Ta usub sellesse ka ise. "Ma usun, et sellest on alati põhjust rääkida, aga selle nimel tuleb ka tegutseda, kasvõi selle sama lähisuhtevägivalla kontekstis. Parem homne on raske tekkima, kui me ei märka, ei usu, ei teadvusta niivõrd keerulisi ühiskonda hävitavaid ja õõnestavaid probleeme. Üks osa sellest võiks olla see, et pane oma lähedast tähele. Hea ja turvalise lähisuhte põhialuseks on teadlikkus iseenda piiridest, omades seda pagasit ja teadmist, mis ei võimaldagi kellelgi teisel nendest piiridest üle astuda," rääkis ta.

Kultuurisoovitus. "Minu kultuurisoovitus on temaatiline, see on Jan Kausi kirja pandud ja Flo Kasearu kujundatud "Vangerdused". Võikad muinasjutud, mis võtavad ääretult filigraansel ja kohati isegi kelmikal moel, nii kummaline kui see sõna selles kontekstis ka ei tundu, kokku Eesti naiste lähisuhtevägivalla lood Pärnu naiste varjupaigast," sõnas Uusma.