Ühiskonnas, kus erinevad grupid ja inimesed vastastikku üksteist ei usalda, jõutakse paratamatult välja olukorrani, kus toimub kõikide võitlus kõikide vastu. Usalduse ja sildade loomine ühiskonnas on selle vältimiseks seega hädavajalik. Usalduse loomisel mängib olulist rolli tänulikkus, millele heidab teaduslikku valgust hiljaaegu avaldatud professor Kerry Howellsi raamat "Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas?".

Tänulikkus aitab tekitada usaldust inimeste, sotsiaalsete gruppide ja ühiskondlike institutsioonide vastu. Usaldus omakorda on alus ühiskonna toimimise põhilise omaduse – koostöö ja ühistegevuse – tekkimiseks. Usaldamatus, vastupidiselt, toob inimestes esile füüsilise või psühholoogilise ohutunde oma eksistentsile. Sellise emotsiooni tekkimisel on inimesel omane kas põgeneda või ohuallikat rünnata, olgu selleks siis teine inimene, grupp või terve riik.

Ebaõiglust, kättemaksu ja vihkamist tunnetame maailmas võib-olla seetõttu, et me ei oska leida endas tänulikkust selle sama maailma vastu. Hinnang, et maailm on kurjust täis, toetub aga tunnetusele, mille taga on kuskil sügavuses egoistlik ihalus teha maailm selliseks, nagu seda ise näha tahetakse.

Niisiis on inimestel tarvis tegeleda oma sisemaailmaga, et leevendada ebaõigluse tunnet kogu maailma suhtes. Professori Kerry Howellsi raamat "Omadega puntras. Kuidas tunda tänulikkust ebaõiglases maailmas?" pakubki justkui rännakut inimese varjatud olemusse – headuse ja kurjuse igavesse võitlusesse meis endis, mille olemasolust ei pruugi teinekord aru saadagi.

Tänulikkus ja isetus ei ole inimesele kaasasündinud omadused. Võiks öelda nii, et arenguliselt liigume lapsepõlve täielikust isekusest üldjuhul üha suurema isetuse suunas. Isiksuse areng tähendab seega suuri ja sügavaid muutusi arusaamises iseendast ja sellest, kui suur on teiste inimeste tähendus ja mõju meile endile. See areng saab alguse lapsepõlves ning sõltub suuresti nii-öelda kiituste ja karistuste ehk positiivsete ja negatiivsete emotsioonide esilekutsumisest lastele nii lapsevanemate kui ka ümbritsevate inimeste poolt. Kuid üldisemalt on selle arenguprotsessi nimi moraalne areng, mis kestab tõepoolest kogu elu.

Psühholoogias on üsna palju teada altruistliku käitumise reeglipärasuste kohta. On seisukoht, et ennastohverdavat käitumist ei eksisteerigi. Et heateo eesmärk on saada kunagi tulevikus vastuteene selle eest, mida tehakse olevikus teiste heaks. Või saada kinnitust enda ettekujutusele, et ollakse hea inimene. Aga niipea kui heategu tekitab "nõude", et keegi peaks selle eest tasuma, kaotab heategu oma tervendava sisu. Kuid lisaks akadeemilisele arusaamisele on meil teadmine, et ennastohverdav käitumine on omane inimestele, kes lähtuvad väärtustest ja ideaalidest. Ja selles tähenduses eksisteerib ennastohverdav käitumine  küll. 

Omavahelistes suhetes levib aga palju heategusid, mis esitavad vaikimisi ootusi nende eest tasumiseks. Ka mina olen kogenud suunatud manipuleerimist näiteks tänulikkuse, andestamise või läheduse kaudu. Taolise manipulatsiooni taga on enamasti olnud planeeritud ja isekad eesmärgid. Neile, kes selliseid võtteid kasutavad, saan aga erialastele teadmistele tuginedes öelda, et mõjustamistehnikate kasutamine ei ole kunagi täiuslik – ka siis, kui ollakse valetamises ja simuleerimises n-ö treenitud. Simuleeritud tunded ja motiivid ehk valetamine on tajutavad ebakõladena erinevate tunnuste vahel. Eelkõige mitteverbaalsetes väljendustes, aga ka verbaalsetes väljendustes ning teatud emotsioonide puudumise ja käitumise ebaadekvaatsete tunnuste kaudu. Seetõttu ei maksa kahelda oma võimetes tajuda ebasiirast tänulikkuse väljendamist – igaüks tunneb teise käitumises ära selle, et midagi on valesti tema ütlemistes või näoväljendustes. Seda tajumise hetke tasub igal juhul tähele panna.

Tänulikkust väljendades ei tohiks seega eeldada vastuteenet. Vastasel juhul taandame inimlikud suhted suhetele, milles pole hoolivust, lähedust ega armastust. Ja mina ei tahaks elada maailmas, kus näiteks emad ja isad esitavad oma täiskasvanuks saanud lastele hinnakirja tehtu eest. Küll aga tahaksin elada maailmas, kus lapsed tunnevad täiskasvanuks saades tänulikkust oma emadele ja isadele. Mulle tundub, et teist varianti lihtsalt ei saa olla – muidu lendavad lapsepõlvest välja haavatud tiibadega linnud. Lennuvõimetud linnud, kes kannavad kogu elu endaga kaasas vimma ja vihkamist.

Mida siis teha, kui asjad elus ei lähe nii, nagu me oleme unistanud? Ei ole ju sugugi nii, et pole valu, kannatusi ja vaevasid. Kas kätte maksta oma õnnetu saatuse eest? Paraku ei loo see lahendusi, sest kättemaks sünnitab kättemaksmise ihaluse ka teiste poolt ja see omakorda loob soodsat pinnast kõikide võitluseks kõikide vastu.

Leppimine olukorraga ei lahenda samuti olukorda – valud, kannatused ja vaevad jäävad. Lahendus peitub pigem tunnetuse muutmises, iseenda muutmises. Tänulikkuse, nagu ka andestamise, hoolivuse ja empaatia kaudu luuakse võimalused näha oma "õnnetus" saatuses, nagu ka iseendas, midagi positiivset. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ilmub tunnetusse positiivsust, mis loob täiesti uued võimalused aru saamaks oma elu mõttest ja sisukusest.