Et olin "Gulagi arhipelaagi" uusväljaandega pisut seotud (kirjutasin köidete tagakaanetekstid), siis lugesin mammutteose uuesti läbi. Ja jäin hoopis kurvaks, kui üha selgemini ilmnes, et ajaloost ei õpita sageli mitte midagi.

Aastal 2024 on "Gulagi arhipelaag" igati, lausa rabavalt ajakohane lektüür, ent sellise hirmuäratava aktuaalsuse üle pole küll vähimatki põhjust rõõmu tunda.

Taas võib praegusel Venemaal valitseva seadusetuse ja võimu totaalse omavoli kohta korrata suurteose lõpulehekülgedel öeldut: "Ikka seesama kurikaval salalikkus, ikka seesama ülekohtu udu ripub õhus, ripub linnade kohal tihedamalt kui vabrikukorstnate suits." (III, lk 477). Püüdes igati hävitada mälestust stalinismi kuritegudest, rajatakse seejuures innukalt uut Gulagi.¹

Kutse massimõrvale

Ei Marx, Engels ega nende järglased suutnud kunagi oma mõtteid päriselt lõpuni mõelda. Võtkem vaid kaks marksismi põhidogmat: "eraomanduse likvideerimine" ja "proletariaadi diktatuur". Need mõlemad on ju sisuliselt üleskutsed massimõrvadele. Kuidas saakski eraomandust likvideerida ilma eraomanikke endid likvideerimata? Mida muud tähendab proletariaadi diktatuur, kui koonduslaagreid, piinakambreid ja ohjeldamatuid tapatalguid?

Nii see ka läks.

Kommunismiohvrite koguarv 20. sajandil ületab tunduvalt kahes maailmasõjas kokku hukkunud inimeste arvu.

Ja Gulagi arhipelaag, Vene surmalaagrite hiiglaslik saarestik andis sellesse süngesse statistikasse kaaluka panuse.

Teose puhtkirjanduslik väärtus

Lõviosas Eestis valminud² "Gulagi arhipelaagi" maailmakirjandusliku mõju selgituseks tahaksin eriti toonitada teose puhtkirjanduslikke väärtusi. Kindlasti ei antud Solženitsõnile Nobeli kirjanduspreemiat aastal 1970 üksnes puhtpoliitilistel põhjustel, nagu tema vastased senimaani väidavad. Ja samuti ei määratud preemiat "Arhipelaagi" eest (see on samuti levinud eksiarvamus), kuivõrd selle teose köited hakkasid ilmuma alles 1973. aasta lõpus.

Oma varasemates mahukates romaanides "Vähktõvekorpus" ja "Esimeses ringis" (mõlemad ilmusid välismaal 1968, e. k. vastavalt 2000 ja 2001) oli kirjanik veelgi edasi arendanud juba "Ivan Denissovitšis" (1962, e. k. 1963) ilmnenud psühholoogilist pilguteravust, ilmekate detailide tabamise ja edasiandmise ning samas ajalooliste panoraamide loomise oskust, isikupärast kujundlikku jutustajastiili.

"Gulagi arhipelaagile" (alapealkirjaga "Kirjandusliku uurimuse katse") annab lisaks sellele kõigele veel eriti tugevasti ilmet kohatisest huumorist ja veelgi sagedasemast irooniast või ka lausa satiirist ja sarkasmist ("...laagris ringi käies ei põlanud ta ise mausrist pauku panna, kui mõni lõust ei meeldinud" – II, lk 446) laetud atmosfäär. Teost kannab hulk sageli novellilähedasi haaravaid elupilte, korduvalt tekib lausa põnevusromaani tunne.

Kolm köidet rohkem kui 1600 leheküljega on muljetavaldavalt mastaapne ja – eriti teose ülikeerukaid konspiratiivseid kirjutamistingimusi arvestades (autori kirjutuslaual polnud kunagi koguteksti!) – üllatavalt terviklik, ning seejuures (kui üldse nii sobib öelda) vaheldusrikas, hoogne, ütleksin isegi et – hoolimata ülisüngest teemast ja peadpööritavast faktirohkusest – lugejasõbralikult empaatiline, ühtaegu vaimukas ja emotsionaalne koguteos.

Stiilinäide: "Vaata ringi – sinu ümber on inimesed. Võib-olla mäletad sa üht neist kogu oma eluaeg ja valutad südant, et ei jõudnud tema käest küllalt küsida. Ja räägi vähem – siis kuuled rohkem. Arhipelaagi ühelt saarelt teisele ulatub inimsaatuste peenike heie. Selle kiud keerduvad, põimuvad, puutuvad üheks ööks kokku niisuguses pimedas logisevas vagunis ja lähevad siis jälle igaveseks lahku – sa kuula nende tasast vurinat ja rataste ühtlast kolksumist vaguni all –, see on ju eluvärten, mis seal kolksub ja keerleb. Mis kummalisi lugusid siin kuulda võib, mis veidrusi naerda!" (I, lk 450-451).

Igihaljad arhetüübid

Huvitav, et just mõni nädal enne Venemaa kurikuulsa "erioperatsiooni" algust, 8. veebruaril 2022 leidsin ja kirjutasin välja sellise ettekuulutuse: "Ukraina probleem saab olema väga valus" (III, lk 42).

Ja "Gulagi" üle lugedes hüppas silma ilmatu hulk justkui ajakajalisi lauseid, mis ometi kipuvad olema täiesti üleajalised:

"Ajaloosündmused ründavad paraku alati ootamatult" (II, lk 259).

"Piiramatu võim piiratud inimeste käes toob alati kaasa julmuse" (II, lk 455).

"Kuid niisugust hinda maksab inimene selle eest, et ta oma Jumalast antud hinge usaldab inimajus sündinud dogma hoolde" (II, lk 257).

"Isegi meie võimas riik ei saanud hakkama sellega, et oleks kõikjal headuse ja armastuse ära hävitanud" (II, lk 467).

Eilne ja tänane propagandalaviin

Ja muidugi see massiivne ja küüniline propaganda! Kirjanik, kes süstemaatiliselt ja armutult paljastab hiiglaslikku ideoloogilist valedevõrku, ei jõua vahel ikkagi ära imestada: "Aga missuguse pimestatuse astme võib siiski saavutada monotoonse riikliku vale abil! (I, lk 215).

Massimõrvade kaudu helgesse tulevikku – see hullumeelne kujutelm, seekord verejanulise sõjapsühhoosina, on uuel sajandi taas vallutanud vene rahva tunduva osa teadvuse.

"Me oleme harjunud pidama vapruseks ainult vaprust sõjaväljal (või siis seda, mis kosmosesse lendab), seda julgust, millest ordenid kilisedes märku annavad. Me oleme unustanud teise julguse – kodanikujulguse, aga just seda! just seda! just seda! ongi meie ühiskonnal vaja! ainult et seda meil ei ole..." (I, lk 407-408).

Solženitsõni suurteos süstib inimestesse julgust, aitab läbi näha ja päevavalgele tuua kõiki vägivalla vorme, igasugust propagandapettust. Sellise paljudes miljonites trükitud teose olemasolu annab ehk lootust, et praegune vaimupimedusse mattunud Venemaa ei vaju lõplikult enesehävituse kuristikku.

Sest nagu ütles teine Nobeli laureaat Albert Camus: "Silmanähtavail tõdedel on hirmus jõud, mis lõpuks alati kõik tõkked purustab."[3]

Lisa. Brežnevi-anekdoot

Seltsimees Brežnev külastab üht idamaist riiki. Teda instrueeritakse: kui talle öeldakse "Salam aleikum!", siis tuleks vastata: "Aleikum asalam!"

Brežnev väljub lennukist ja rahva hulgast hõigatakse:

"Gulagi arhipelaag!"

Brežnev lehvitab ja hüüab rõõmsalt vastu:

"Arhipelaagi gulaag!"

¹ Seda püüavad praegu maailma teadvusse tuua Vladimir Osetškin (elab Prantsusmaal), kes juhib projekti Gulagu.net, ja Vene inimõigusprojekti "Istuv Venemaa" (Русь сидящая) juht Olga Romanova (elab Saksamaal).

² Paralleelselt "Gulagi arhipelaagiga" ilmus suurepärane esseeraamat: "Ükski inimene ei ole saar: Kolm esseed Gulagi arhipelaagist", autoriteks Imbi Paju, Mart Laar, ja Eerik-Niiles Kross (Postimees Kirjastus, Tallinn 2024, 80 lk), mis käsitleb lähemalt ka Eesti teemat, mida ma siinkohal ei puuduta. Ühe märkuse siiski teeksin. On väidetud, et KGB ei teadnud kirjaniku Eestis-käikudest. Erkki Vettenniemi ütleb oma Solženitsõni-biograafias (e. k. 2018, lk 119), et "julgeolek ei teadnud Eestist". Huvitaval kombel aga juhtusin lugema juba 1963. aasta pagulasajalehest Teataja, et Solženitsõn "teeb suveti matku Eestisse ja Lätti, otsides seal üles oma kunagisi saatuskaaslasi, nagu on teada" (autorinimega Beta artikkel "Üks päev orjatöölise elust" – Teataja 15. juunil 1963, nr 21, lk 4).

³ Albert Camus, "Katk", tõlkinud Henno Rajandi – kogumikus "Sisyphose müüt", Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 236