Tuleb tunnistada, et kui ma ei oleks vastu võtnud ahvatlevat pakkumist teha kirjandusfestivali Head Read 2024 ajal intervjuud sümpaatse ja südamliku Soome krimikirjaniku Elina Backmaniga, poleks ma ilmselt veel niipea leidnud teed tema Saana Havase sarjani. Minu suureks üllatuseks avanes lugedes helge ja lummavaid kirjeldusi sisaldav pehme politseikrimi, kus lisaks erinevate keeruliste mõrvajuhtumite lahendamisele lahatakse erinevaid suhteid, ülistatakse ilusat Soome loodust ning esitletakse muhedalt selgelt äratuntavaid põhjanaabrite kombeid – saunast ja longerost kuni korvapuustiteni, see tähendab kaneelisaiadeni. Backmani krimidebüüt, "Kui kuningas sureb" ilmus 2020. aastal, olles võtnud autorilt valmimisaega seitse aastat.

Juurdlesin terve lugemise aja, et miks Backman küll oma esikromaanile sellise pealkirja pani, sest "Põletusmärgimõrvad", nii nagu loos olevat juhtumit korduvalt nimetatakse, oleks ilmselt olnud krimisõpradele ahvatlevam ning raamatupoodide lettidel valitseva suure krimikirjanduse valiku keskel pilkupüüdvam ning selgesõnalisem. Vastuse sellele küsimusele leidsin sarja teisest romaanist "Kui jäljed kaovad" ning seejärel tundus kõik loogiline ja pusle viimane tükike libises omale kohale. Havase-sarja neljast raamatust kaks esimest ongi omavahel tihedalt seotud ning vaevalt jõuab esimene lugu lõppeda, kui kriminaalkomissari Jan Leino lauale asetatakse juba järgmine keeruline juhtum. Eesti keeles on tänaseks ilmunud sarja neljast romaanist kaks kõnealust, vastavalt Kadri Jaanitsi ja Eva Velskeri tõlkes.

Krimiromaanide peategelane on läbipõlenud netiajakirjanik, kes maandub peale töö kaotust tädi juurde Hartolasse, kaunisse Soome maakohta, mis nimetab end kuningriigiks. Esimeses romaanis hakkab uudishimuliku loomuga Saana uurima aastakümnete taha jäänud kohaliku kaunitari surma ning kogemata urgitseb niimoodi lahti nii mõnedki haavad, mida on sealsed põliselanikud endas aastaid varjul hoidnud. Samal ajal jõuab Leino meeskonna lauale esimene koletu mõrvajuhtum, mis põletusmärgi järgi paistab olema väga teadlik ja tahtlik tapmine. Süüdlase ära arvamine sõltub lugeja kaasamõtlemisest ning kogemusest krimkade lugemisel (nagu ikka on see näiliselt kõige süütum tegelane), aga tegelikult tasub lasta end vooluga kaasa vedada ning vahepeal teelt eksitada.

Nii nagu saatus on ette näinud Jani ja Saana kohtumise, ristuvad ka nende uurimised – Saana tähelepanu köitnud minevikulugu saab lõpu ja lahenduse Jani meeskonnale lahendamiseks antud olevikuloos. Hoolimata mõrvatute suurest koguarvust leiavad kaks üksikut uitajat teineteist, kuid esimest ühist, auga välja teenitud puhkust nad väga pikalt nautida ei saa.

Havase-sarja esimeseks romaaniks sai Elina Backman inspiratsiooni kingituseks saadud antiiksetest kõrvarõngastest, mis juhatasid teda ühe vana lahendamata mõrvaga perekonnalooni, mille juured omakorda viisid teda sinna samasse Hartola "kuningriiki".

Romaanis "Kui jäljed kaovad" on peategelased Soomes tagasi ning tuleb edasi elada argielu. Saana saab tööd turundusfirmas ning juba esimesel tööpäeval selgub, et ühel tema kolleegil on jäljetult kadunud noorem vend. Oma uurimisjanus lubab Saana aidata otsida kadunud noormeest ning käivitab podcast'i, lootuses saada kuulajatelt infot.

Seesama kadumisjuhtum jõuab ka Jani töövoogu. Kolmest Lammassaarel dokumentaalfilmi teinud tudengist on üks surnud ja teine kadunud. Paraku leitakse peagi ka võtmetunnistajate surnukehad. Keerulises ja mitmekihilises loos segunevad taaskord olevik ja (lähi)minevik ning süüdlase ilmsiks tulek liigub filmilikku teed pidi.

Kõnealuse krimiloo lahendus on suhteliselt ootamatu, kurjus peidab end seekord seal, kus seda esialgu aimatagi ei oskakski. Väikeseks isutekitajaks võin öelda, et sellesse juhtumisse on segatud üks pooleestlanna, kuid kuidas täpsemalt, selleks tuleb põnev lugemine krimikirjandushuvilisel endal ette võtta.

*

Elina Backman (1983) töötas enne kirjanikutee valimist meedia ja turunduse valdkonnas, olles nii copywriter kui ka loovjuht. Tänaseks on tema romaanide müüginumbrid ületanud Soomes 100 000 eksemplari piiri, romaanide tõlkeõigused on müüdud seitsmeteistkümnesse riiki ning ettevalmistusprotsessis on ka telesari.

Nagu tema romaanide peakangelasel Saana Havasel, on ka Elina Backmanil olnud oma podcast "Ratkaisematon" ("Lahendamatu"), seda küll kahasse krimikirjanik Heidi Holmavuoga. Kirjanik-detektiivid uurisid seal kolme kadunud tüdruku lahendamata jäänud juhtumeid, neist ühe puhul jõutigi lahendusele väga lähedale ning tänu neile avati taas politseiuurimine. Kõik kolm juhtumit on leidnud oma tee ka audioraamatuks.

Helsingis koos perega sajandivanuses puumajas elav Elina Backman armastab kirjandust, politseisarju ning võõrustab juba enam kui tosin aastat kord kuus raamatu ja veini klubi, kus ümber suure laua kogunevad sõbrad. Hea toidu ja veini kõrvale räägitakse raamatutest, aga ka paljust muust.