Manfred Kalmsten, Kadri Kääramees "Kübeke elutervet vihkamist. Lootusekeskne ulmekogumik" (2024)

Hulk aega olen mõelnud, miks küll kubiseb kirjandus, filmindus, kultuuriline väli seitset seltsi düstoopiatest, ent ühtki usutavat utoopiat ei ole ammu kohanud. Kas usk paremasse tulevikku on oleviku pidevalt paranedes mõttetuks muutunud, argised hädad varjutanud rahupõlverahva ohutaju või on siin ikka sama vana knihv, et mõnusa eluga harjunud põlvkonnad tahavad fantaasiates aina koledamaid koledusi kätte saada? Jumala pärast mitte päris elus. Kuni jõledused ise õuele sõidavad ja unise heaoluleja oma mängu kaasavad. See mäng ei ole kena.

Väga hea mõte, et kaanel eesnimedeta esinev tandem Kalmsten ja Kääramees võttis ette mitte just utoopialise projekti: tellida rohkem ja vähem tuntud kodumaistelt ulmekirjanikelt lugusid, milles oleks lootust sees. Siin ei ole ilutulevikke, ent vaade edasisele on igal pool sees. Üksteist lugu, kaksteist autorit. Kaanel on nimetet vaid seitse, aga loen sisukorrast (mis vana tava järgi on raamatu lõpus, mitte alguses) kõik üles: Häli Kivisild, Miikael Jekimov, Kristjan Sander, Artur Räpp, Maarja Kruusmets, Meelis Friedenthal, Lüüli Suuk, Veiko Belials, Kristi Reisel, Triinu Meres, Laura Loolaid, Manfred Kalmsten. Nagu näha, leidub kirjandusse kinnistunud autoreid ja loomeraja hakul olijaid, on neid, kes tänase eesti ulme juures sünnist saati olnud ja teisi, kelle sündi ja sünnitamisi alles oodatakse. Väga värvikas valik ja ei valmistanud pettumust ükski lugu, pigem panivad ajuti edasi mõtlema, et kas ja kui, siis mida saanuks paremini teha, ehk võiks mõnest mõttest suurematki sündida.

Olen palju kordi kirjutanud, et ees- ja järelsõnad meeldivad mulle eriti. Siin on mõlemad olemas. Ja annavad õige kammertooni lugemiseks. Tsiteerin harva, ent praegu küll: "Mis eristab hopepunk'i grimdark'ist, on lootus. Mitte puhas, õrn, üllas lootus, vaid agressiivne, jonnakas, vihane lootus. Maailm on loppis ja apokalüpsised liiguvad sellest läbi, ma olen väike ja katkine, rasvaste näpujälgedega südametunnistusel, nagu iga keskmine inimene, aga keskmise sõrme näitamisena sellele kõigele, vastuoksa tegelikkusega leppimisele, ma teen midagi head, loovat, edasiviivat, isegi kui see on napp, isegi kui ma lõpptulemust ei näe ega tea, kas see ka kunagi saabub."

Need Kadri Kääramehe sõnad võiksid olla iga kirjaniku ja tegelikult iga inimese rinnataskus, otse südame kohal. Maailm saaks kärmemini kobedamaks. Tehkem midagi head, loovat, edasiviivat, isegi kui see on napp. Oldagu lootuspunkarid!

Antonia Murgo "Miss Detsember ja Kuu Klann" (2024)

Klišeelikult kõlab, aga midagi marypoppinslikku ja midagi harrypotterlikku ja midagi täiesti omapärast, üheaegselt vanamoodsat ja väga moodsat on siin kokku saanud. Mary Poppins tundus lapsest peast lugedes üsna vastiku tegelinskajana ja Harry Potter suurest peast lugedes võtab tänini tema maailma tagasi pöörduma. Miss Detsember ühendab head küljed kummastki pluss paljustki, tehes seda lühidalt, lõbusalt ja lugemakiskuvalt. Ja nõndaviisi, et lugeja vanus ei ole teab mis tähtis. Et keskmisele koolieale või noorematele vanuritele. Uuema lastekirjanduse võimalik varamu. Massiivne angloameerika tasakaalustab meil tänini omaaegset kultuurilist sovetlikkust, seda värskemalt mõjub ergastav sutsuke itaaliapärast kõrgetasemelist lastelugu. Maailm värvendub, erinevus rikastab.

Seesugused raamatud viivad lugeja lapsepõlve. Kas tagasi enda omasse või edasi kellegi teise omasse, on raske öelda. Kui oma lapsepõlves justkui ulmelisel ajarännul uue nurga alt ringi vaatad, – olgu see või hetkeline tundevirvendus – on juba hästi. Aga kui sõnad seavad sissevaate iseoma laste või lastelaste mõnesse võimalikku maailma, siis on veel palju ägedam. Toimiv lasteraamat on igasuguse lugemis- ja kogemiskogemuse alusmüür. Tostap tasub ikka ja jälle vanade vägevate juurde tagasi pöörduda, aga tuttavaks saada ka uute äkilistega ning võimalusel noid sihtrühmale edasi soovitada. Lühikeste inimeste võimekus maailma asju mõista ja mõtestada on hämmastav, eriti just õrnas eas, enne pikemateks inimesteks kasvamist. Seda ajaakent tuleb targasti tarvitada. Ekraanide maailmas on põnevust palju, ent seda hoolsamini on vaja vaadata, et mingit jama raamatu kujul ette ei anna. Muidu on eluaegne tõrge ja pooled rajad kohe rämpsu täis. Kinni. Lahti lükata on kordades raskem kui avali jätta jo algul.

Üks väike mõnus raamat ei jookse kunagi mööda meele- ega lehekülgi maha. Ja lisab särtsu, kui elukene na üheülbaliseks kipub. Mitu ülpa on ikka etem kui üks ülp!