Tiit Aleksejev "Taevaminejad" (2024)

Kuusteist aastat on see võtnud, et Tiit Aleksejev oma ristisõjateemaliste romaanide sarjaga lõpule jõudis. Kuigi võib-olla ei ole see sugugi lõpp. Eesti kirjanduses on lõplikke teoseid ja on lõputuid teoseid. Kuhu ja kuidas Aleksejev asetub, ei mõista mina hinnata. Ilmselt ei julge, oska ega viitsi keegi "Tõele ja õigusele" uusi osi kirjutama hakata. Kuigi võiks. Tammsaare, Luts, Ristikivi suures spordis ealiste iseärasuste tõttu ei kipu enam osalema. Kalle Käsperi "Buridanid" saivad justkui valmis, ent oodata võib ootamatusi.

Enim võrreldub Aleksejevi raamatustik Jaan Krossiga. Ajalugu ja jupphaaval ilmumine, "Kolme katku vahel" üllitus küll tera kärmemini, mitme üsna õheda raamatuna. Ja muutus kultuuriloo nurgakiviks aigupiten, lõplikult alles niiöelda raskeks klotsiks raiutuna, karmide kaante vahel, võimsate illustratsioonidega. Ma päriselt sooviksin, et Aleksejevi lugu roniks kunagi füüsilise raamatuna ühte ja ilusasse köitesse kokku. Ent vahest on veidike vara? Lugu ei pruugi olla lõppenud. Autor on igatahes vägagi elus. Jätkub ka ajalugu. Samas kandis, Lähis-Idas, jätkub ajalugu vägagi valusalt. Kirjaniku silma ja meeletaju on kogu aeg tarvis.

Miks me peaksime ristisõdadest üldse lugema või teadma? Jah, tuhat pluss aastat tagasi olime me, eestlased kas a) puu otsas, b) viikingitega tulevase Russi aladel möllamas või c) rabas karupunni vahtimas ja jõhvikaid järamas. Valik on meie, keegi ei tea, kasetohul kroonikaid laukapõhjast leitud ei ole. Ometi tuli maailm meie manu ning oleme temaga elanud tänini. Aleksejevi vaade tuhande aasta takka on mõtlik, murelik ja inimlik. Ka õpetlik, ka põnev. Miks me oleme siin, kus me oleme? Mõne vastuse siit leiab. Mõne küsimuse kindlasti ka. Ja võimaluse vaadata ammuse aja inimeste mõttemaailma. Mis, jah, võib ajuti me-aegse mõtluse üsna upakile virutada…

Kuni suurpaksu raamatut (veel) pole, otsigem riiulist või raamatukogust üles järjestikku "Palveränd" (2008), "Kindel linn" (2011), "Müürideta aed" (2019) ja just äsja ilmunud "Taevaminejad". Hulk head kodumaist kirjandust nagu maast leitud. Tükk euroopalist kultuuri sujub naha vahele samuti, mis siis, et üsna tumedas ajas toimetatakse. Pole meile kellelegi liiga heledaid aegu antud. Tuhat aastat sinna või tänna.

Tõesti ei tea, kas ootan pigem uut osa või koondavat köidet. Küllap mõlemat! Tulevad nii üks kui teine – usku peab olema. Ja Tiidu kirjutamisviis on heas mõttes poeetiline – sõnu ta ei raiska, ei kuluta neid tühja. Ilus selge keel. Mõistan hinnata.

Lea Narits "Uued ja unustatud kaunviljad meie aedades" (2024) & Lia Virkus, Siire Vanaselja "Aias sajab saia" (2024)

No mindagu vanakuradi vanaemaga teed jooma või naasama puu taha – mina ei oleks arvanud, et kaunviljadest kõneleva raamatu ühe hooga läbi loen! Kahtlustan, et va ristisõdijad pidivad ellujäämiseks igasugu ubalisi ja kaunakaid vitsutama. Ka kõhutuult vallale laskma. Mina leidsin palju teavet, ent peaasjalikult meeldis, et raamat käis mõtetpidi minuga kaasas ja võiks täiega igale vähegi huvilisele (olin alguses küllaltki vähehuviline, no mida hernest, eksole) mitme nurga alt traksakas olla. Tunnikest kaks läks ja need olivad ühed heaste veedetud tunnid. Kes saaks olla parem kui väärtusliku raamatuga koos oldud tund? Või minut!

Olen senise elu jooksul korduvalt täheldanud, eriti just hommikuti, et "on laienenud pupillid, segasus, aeglustunud mõtlemine ja desorientatsioon, näo punetus ja / või palavik, kõrge pulss ja vererõhk, värinad, raskendatud või ebaselge kõne, koordinatsioonihäired, pearinglus, põletav suukuivus, kõhuvalu ja ärevus või halb enesetunne". Nüüd tean, et mul on olnud lupiinioa mürgistus! Kaunviljade maailm ei ole mingi kerge mäng, nauditagu täiega!

No ja siis võtsin kohe teise aiaraamatu ette, sest kokakad on alati armsad olnud ning tunnistan – väga heaste on ühte patta pandud aianõksud ja söögisoovitused. Autorite kogemustepagasit ei ole võimalik kahtluse alla seada, jutuveeretamiskunsti seevastu tuleb üksnes kiita. Aeda mul ei ole, aga kui ma siit retsepte üles ei noki, tuleb end rumalaks tunnistada. Kes vähegi head sööki ja head aeda au sees peab – see raamat on teile. Vabalt võib aias saia sadada! Mu vaimuaias just hakkas tibutama – aitäh autoreile.

Korraks tagasi kaunviljadesse. Jaa, ja et ongi olemas taim nimega lobauba ja seda siin pärises, mitte Harry Potteri maailmas, vaat äge üllatus. Ma ajan siin muudkui loba lootuses, et mu lobas on miski uba. Lobauba peab mul võtta olema! Hakkan kaunviljakasvatajaks ja raporteerin, kas õnnestus. No nii aastakese pärast.