"Eesti linnaehituse ajalugu 1918-2020" (Eesti Kunstiakadeemia)
Koostanud Mart Kalm, Karin Hallas-Murula, Lilian Hansar, Henry Kuningas, Epp Lankots, Madis Tuuder, Triin Ojari, Riin Alatalu, Kaja Pae, Toomas Tammis, Keiti Kljavin, Maroš Krivý, Kaija-Luisa Kurik

Linnainimesena kiidan teistele linnainimestele kohe ja rohkesti. Maainimestele kiidan ka, et asjadest aru saadaks. Mul sünnipärast või vanaemalist vms maasidet ei ole, ent näen Eestit ühe tervikuna, ei armasta jutte ääremaadest ja Tallinnast… andke andeks, me oleme siin suures maailmas üks väga väike üksus ja me võiksime olla seda sõbralikult koos. Kui hädasti peame, siis kellegi vastu; vältigem jamu, kuni võimalik on.

Taustaks peaks kohe soovitama viie aasta tagust tänase teose taustaeepost "Eesti linnaehituse ajalugu keskajast kuni tsaariaja lõpuni". Saame pildi ette, mis toimus ajal, mil meie omi pikki kurbi laule alles korstnate ja kempsudeta taredes mörisesime. Urbanistliku eestlase olemine ilma seda raamatut sirvimata jääb tsipake näruseks. Tasub meelde tuletada, kui eri masti linna taheti teha ja natuke ka tehti saja aasta eest, seitsmekümne aasta eest, mõnekümne aasta eest… Pagana põnevat kremplit kerkis, me elame sellega ja selle sees. Kõik ei ole kõigi meelest kaunis. Ja mis siis. Mõistmiseks ja mõtestamiseks ongi raamatuid vaja.

Inimese ja ta perekonna meelepilt väga paljude aastasadade taha ei läe, tostap on viimase saja aasta kantseldamine ühtede kaante vahel igati põhjendet ja näitab, kuidas otsapidi meiegi elukuvas justnagu igavesed linnaruumilised aktsendid võivad ootamatult noored olla. Või mõistetamatult vanad. Kogu aeg on mingi jama, seda kinnitab ka aja- ja arhitektuurilugu. Mul läks pikk öö, sest lugesin joonelt läbi, magasin natuke sissegi. Enamjaolt panen paksema raamatu ikka kella kahe paiku kõrvale ja keeran kotile. Mkm, mitte nüüd.

Kui ma tohin ühe lause eraldada hea raamatu juures vingumiseks (nii mahuka teose sees on märkimisväärituid näpukaid niikuinii, ärme tüpoanaalsusse läe), siis ma ei saa aru, miks kaanekujunduses on suurpealkiri murtud üle raamatuselja. Panin riiulisse ja sugugi ei saanud aru, mis mul seal on.

Kiitmise juurde tagasi. Olen pigem sõna- kui pildiinimees. Ja sisupildistik räägib kaasa. Mäletan kunagist Mart Kalmu modernismiteemalist eluklotsi, mida läbisin, hambad risti, lubamata keerata järgmise pildi vaatamiseks lehte enne kogu imetabase sõnamu sisenemist silmitsi. Õnnestus. Selle raamatuga läks samuti. Oli keerulisem, sest autoreid hulk, erinevi kirjuviiside vahel kiire lugejana seiklemine mitte nii lihtne. Aga seiklus ei olegi lihtis kolb. Visuaalne külg tuli omas muutlikkuses hoopis verbaalsele toeks.

Ma pilte ja kaarte armastan üldse hirmsasti, sest neid ma, erinevalt sõnadest, ei mõista ise toota. Seepärast jätsingi ühe ägeda kaardiraamatu tuleval nädalal soovitamiseks, tahan enne rahulikult vaadata ja teistmoodi lugeda. Pildisilm ja maasilm ja meresilm ja sõnasilm näevad ju kõike tera eri viisidel.

"Muinsuskaitse aastaraamat 2023" (Muinsuskaitseamet)

Kõige eelnenuga seondub kõige otsesemalt ka muinsuskaitsjate järjekordne aastaraamat. Üks asi, mille varasemi ilmundeid ei pruugi poodidest leida, ent raamatukogudest tasub otsida. Kui linnaehituse ajalooraamatud panid massiivse vaimuklotsi paika, siis muinsurite annaalidest leiab huviline kõikse värskemat teavet ning aastatepikku järjest lugedes näeb kulgemisi, eksirännakuid, õnnestumisi, nässuminekuid ning alati midagi uut.

Ei ütle mina, kas teos sai taas kord ühtlane, kahtlane või kohtlane. Muinsuste ja ne kaitsmise maailmas leidub alati nii puulasi kui tohtlasi. Tänapäeval ka rohtlasi ja möhtlasi, omad õigused ja isud kõikidel. Mu meelest on muinsuskaitse aastaraamatud läbi aegade väärtuslik lugemisvara kõigile, kes vähegi soovivad meie maa ja linna ja ilmalooga üheskoos edasi elada. On vihastamisväärset, on rõõmustamisväärset. Täpselt nagu muinsustes ja ne kaitsmises ja maitsmises. Näeme hävimiseni viinut ja kadumisest päästetut, näeme oma aja ootamise oskust ja juhuslikke äkkleide. Aga nood raamatud kirjutatakse kokku ausasti, mingit jama siit ei leia. Vaidlemisväärset kindlasti, muidu ei oleks ju mõtet.

Asi, millele tasub tähelepanu juhatada ja eriti viimatise raamatu puhul, on see, et kui tahate mõne uuema vana-asja kohta teateid saada, siis heitke pilk. No et määndse krundi pääle kerkiva maja (ja hea, et kerkib!) alt on leitud  tükk me ühist ajalugu. Ja nii edasi. Me elame ja edendame, aga me ei või muinast mutta  jätta. Olen veendunud, et muinsuskaitsjate aastaraamatud tuleks gümnaasiumides rahulikult läbi võtta. On meil haridus või jaa? On meil ajalugu või jee?!

Isiklik arvamus on, et seekordne aastaraamat on kuidagi eriti kaasahaarav välja kukkunud. Täiega ühes jutis loetav ja vaadatav. Näpud taha, küüned külge, müts maha!