Sinijärve raamatusoovitused: Loodeväilast Liivimaani

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärve raamatusoovituste seast leiab sel korral Maris Pruuli reisikirja "Läbi loodeväila" ning Tõnu Raidi ja Tiina Kruubi koostatud kaardikogumiku "Livoniae descriptio".
Maris Pruuli "Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega" (Go Group)
No kurat. Ja püha Jumal. On ikka inimesi, kel jagub hullust markantseid (ant)arktilisi avantüüre algatada ning ka võiduka-sõiduka lõpuni kuljetada. Perekond Pruuli näikse oma eesmärgiks teinuvat kogu teadaoleva maailma ristirästi kontrolli alla saamise. Õnneks ka meile sellest kõigest kirjutamise.
Tänaseks on Maa ju üpris klaar koht. Tehiskaaslased näitavad, mis ja kes on kus ja kas ning viimatiste aastatuhandete mõistes avastada ei ole suurt midagi. Samas maakera muutub isegi üürikese inimeluaja jooksul, rahvad rändavad, mered liiguvad, kogu aeg on mingi jama. Tostap on tervitatav, et jagub rändureid, kes iseomaeluhetki mitte üksnes erakeskis läbi ei ela, vaid ilmarahvaga jagavad, raamatuisse raiuvad.
Peab ikka eriline kirg ja kutsumus olema, et nädalase täispansioniga soojamaapuhkuse asemel (jää)karune kuudepikkune külmamaareis ette võtta. Pühendumust kulub sinna sisse küllap enam kui raha. Kui mulle antaks jube suur hunnik materiaalsete väärtuste universaalset ekvivalenti, siis ma ilmselt hingaksin rahulikumalt teades, et ei pea mõtlema, kas saan homme hakkliha osta. Loeksin ja kirjutaksin raamatuid ja muud, südant valutamata. Aga ma suure tõenäosusega ei läheks kangest kihust tundmatule maale/merele. Saadaksin sinna lapsed, kui nad tahavad. Ikka seda imetabast ilmailu püüdma. Juba Pipi Pikksukk teadis, et Argentinas ei käi lapsed ise koolis ka, nad saadavad sinna oma vendi.
Eriti äge on, et kui kord võetakse vaevaks raske reis tont-teab-kuhu, tehakse ära, tullakse eluga tagasi ning pannakse meeltülendaval moel kirja, saabub ka raamat. Südamlik lugu, mis tögab ja togib ja kisub pisarat. Maris Pruuli on sujuvalt kirja pannud teksti, milles on loomulikkus, seikluslikkus ja oskuslikkus üheks saanud. On ju küll tüüpe, kes ümber ilma kimavad või muidu mõnes põnevas paigas käivad. Heh. Enamasti pole kimajatel kirjutamisoskust ega kirjutajatel kimamisvõimekust. Tänapäeval, vabas maailmas ja vaeses Eestis ongi häid reisikirju kuidagi väheks jäänud. Ei tahaks arvata, et uitamisi ula peal elamine enam arvamusartiklist etemaid sõnumeid toota ei suuda. Maris Pruuli tõestab, et suudab küll. Liigutav ja hoogne minek, loomuliku loksumisega – laevalugu ikkagi.
Veenusele ei ole perekond Pruuli füüsilisel kujul teadaolevalt veel jõudnud. Ma ei imestaks, kui jõuavad. Enne hiinlasi. Nendes on seda sisu! Poolusmerede kõlejõleilu on neil kaunisti salves, nokas must oliiv ja silmis südasuvi.
"Livoniae descriptio. Eesti- ja Liivimaa vanadel kaartidel" (Eesti Rahvusraamatukogu)
Koostajad: Tõnu Raid, Tiina Kruup
Tõmbame jutu kohaliselt kodumaile, aga ajaliselt tagasi. Kes kunagi on vanade kaartidega aega veetnud, näeb ses raamatus paljugi tuttavlikku. Veel rohkem uut (vanemat). Noid meie kandi kaarte on ju enam või vähem juhuslikult varemgi trükisteks tehtud, ent siinkohane teos võtab teema põhjalikult ette.
Alati võib tulla uusi avastusi, mõnikord peab midagi välja jätma, ja nii edasi. Valikuid tuleb teha. Nõnda on "Livoniae descriptio" omis valikuis iga penni, killingit, artigit, taalrit väärt. Mul on see paha komme, et ei vaata pilte enne, kui tekst loetud. Siin tegin erandi, sest teos ju väga kuvakeskne. Ja saabki kaks elamust! Vaatad, pildid, tekivad mõtted, siis loed sõnu ja mõtted saavad tuge. Kusjuures õpetatakse ka kaarte lugema. See pole sugugi lihtis kunst, esmajoones ammusema aja kaardistikus ringi vaadates.
Ei ole just raamat, mida lõdva käega riiuliruumi ahistama omandada, kuid… võiks ju, kui võimalik. Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti, laulsivad laealltiirlejad lahemehed aastate eest eurolaulukonkursil. "Livoniae descriptio" otseselt pea kohal ei trummelda, aga avardab (s)ilmaringi ja ajajoont tugevalt koma teravalt. Lätti läheb ka, Liivimaa Lätita läbi ei saa. Päris mitut kaarti päris mitme luubiga lugenud inimesena tunnustan nende tööd, kes on palju rohkem kaarte ja palju paremate luupidega lugenud. Siis mõelnud ja meile kõigile serveerinud.
Kuidagi on siin kokku saanud tõsilik teaduslus ja üldhuvilik vaadatavus. Täpselt raamat, mille peaksid ostma kõik gümnaasiumid ja kõik raamatukogud. Et olemas oleks. Ja et säändset visuaali telefonist juba ei uuri. Sest mine tea, kus, kunas ja kellest kasvab uus uhke mõte!
Toimetaja: Rasmus Kuningas