Retk tasus Pruuli sõnul tuhandega ära. "Ta oli natukene teistmoodi, kui ma arvasin ja teistpidi oli palju rohkem, kui ma iial oskasin loota," sõnas ta.

Kõige rohkem kartis Pruuli Loodeväilas jääd. "Ma kartsin seda, et need pisikesed keerulised läbipääsud seal Kanada Arktikas on jääd täis, et me jääme sinna võib-olla kinni. Kõige raskem variant, et me peame seal üldse talvituma," jagas Pruuli reisieelseid kahtlusi, kuid õnneks ajas suur torm õigel ajal jää laiali.

Reisil satuti kokku ka kohaliku faunaga. "Meil oli laevas kaks vintpüssi ilma milleta me kordagi välja ei läinud," sõna Pruuli. Püssi pidi kasutama küll vaid ühel korral kui kokku satuti üksiku polaarhundiga. "Jääkarusid, keda me nägime vähemalt 40 kokku, nägime me ohutus kauguses, vaatasime neid laeva pealt," lisas ta.

"Kui sa sellises kohas oled, n-ö jumalast mahajäetud paigas, siis kõik kaaskannatajad muutuvad kohe õdedeks-vendadeks," kirjeldas Pruuli retkel loodud sõprssuhteid. Ta oli kindel, et reisilt leiti palju sõpru merelt, kuid sama palju ka kohalike inuittide hulgast. "Arktika on praegu olukorras, kus tohutult palju muutub poliitilises mõttes, kliima mõttes, strateegilis-majanduslikus mõttes, see on väga põnev kant praegu," rääkis ta.

Pruuli sõnul pole aga tekkinud mingit head ideed, mida nüüd teha laevaga Admiral Bellingshausen, mistõttu suure tõenäosusega müüakse ta maha.