Sinijärve raamatusoovitused: "Armasta ja lase surra" on hea pilguheit meieaegse maailma kujunemisesse

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus nii John Higgsi "Armastsa ja lase surra" kui ka A. M. Ollikaineni kaks krimiromaani "Kiik" ja "Konteiner".
John Higgs "Armasta ja lase surra" (Hea Lugu)
Inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik
Hullupööra hea pilguheit meieaegse maailma kujunemisesse. Mis toimus siis, kui justkui teise ilmasõja võitnud Briti impeerium ära lagunes ja andis maailmale hoopis uutmoodi kultuurilaksu? Alati saab leida mingi vaatevinkli, mis näitab kõike olnut, olevat ja tulevat terake teistmoodi. Vaadata me vanemate ja vanavanemate pärisesse. Kiigata mineva aastatuhande päramise poolsajandi kultuurilist kulgu läbi biitlite ja James Bondi prisma on humoorikas ja huvitav. Isegi intrigeeriv. Ning kuigi ma ei ole paljuski ühel meelel autori lähenemisviisiga, mis muudkui võrreldab omaaegseid väärtushinnanguid tänaste, küllap paljuski ajutistega (las tulevik näitab), ei saa jätta tunnistamata raamatu põhjalikkust ja iseäralikku võlu. Olen valmis möönma, et kirjastaja võib paluda autoril muuta sõnumit tänapäeva inimestele söödavamaks. Lugejana eelistaksin uskuda lugejaskonna võimekusse ise omi hinnanguid anda. Me ju teame, et eri aegadel on suhtumised, teadmised, võimalused eri kateldest keedetud, seda toonase supi teistsugusust kõrvutades meie köögi leemega ei pea kogu aeg rõhutama. Või peab? Võib-olla tulebki. Noorem isik ei pruugi ehk muidu mõista. Ent äkki peame noort rumalaks? Keeruline. Ja kui palju meie sajandil sündinud tüüp üldse The Beatles'ist või James Bondist teab? Siit saab ta teavet päris põhjalikult ja edasi arvata/kuulata/vaadata võib juba ise. Et kas ja kuidas tema enese igapäine meeleilm tost ajast, noist tegijaist võrsunud on.
Ma arvasin, et tunnen Inglismaad üksjagu ja popkultuuri ajaloost pole ka päris mööda käinud. Siinne vaatenurk, mis The Beatles'it (läbitakse nii eraelud kui plaadid) ja James Bondi saagat (läbitakse nii raamatud kui filmid) ei vastanda vaenulikult, vaid sisuliselt sama saia kaheks kannikaks kuulutab, on värske ja vahva. Ma ei osanuks nõnda mõelda. Mis ma üldse mõelnuks sinnakanti, kui seda teist kanti asju koguneb iga päevaga juurde. Vaatan raamatule tagasi tänuliku pilguga.
Pealegi on ta kirjutet põneviku kombel. Bondi ja biitlite liinid on jagatud mõõdukateks peatükkideks, et ei saaks käest ära panna, üks viib järgmiseni, ei lase tudule. Nõndasi, hea lugeja, viib John Higgs oma raamatuga Sind võiduka, kui mitte ka õnneliku lõpuni. Ei tahaks öelda, et lõpplahenduseni, kuna mõned otsad on veel tänagi kokku tõmbamata, sõlmimata ehk hoopis vette peidetud. Elame veel, ja sukeldume. Päriselt ka. Nii Bond kui Beatles suudavad üllatada. Ja uued vaatajad/kuulajad näevad nois ilmselt täiega uusi asju. Aga nad näevad. Ei surnud Homeros (James Joyce'i "Ulysses" just ilmus eesti keeles, ent sellest tuleva nädal) ega surnud biitlid (kes on isegi meie keeles nii suured, et siinsamas tutvikus olen vabalt võinud kasutada bändi nime kolmel erineval kombel). Elu läheb edasi.
A. M. Ollikainen "Kiik" ja "Konteiner" (Varrak)
Soome keelest tõlkinud Evelin Banhard
Soome asjast mõteldes… "Kalevala" ja Leino ja Saarikoski ja Haavikko ja Mäkelä ja Sumari ja Melleri ja Liksom ja Koskelainen ja kes kõik veel annavad meile hea hulga maailmatasemel kõrgkirjandust, aga mitte ilmtingimata tavalist tuttavat soomlast. Seda reibast jorssi ja mehukat memme, kes tänaval, laevas ja meie (kul)tuuriruumis elusast peast ette tuleb. Kui me raamatut lugedes ehedat põhjanaabrit kogeda tahame, tuleb põnevike poolele vaadata.
Antti Tuomainen on oma kolme maakeeles ilmunud lustipargikrimivikuga meil jo mõnevõrra tuntud. Esinemaski käinud. Ilkka Remes on eesti lugejale suuresti avastamata. Aga A. M. Ollikainen võiks saada lugevale rahvale sama omaseks nagu J. P. Peltonen (maailma parimate pussnugade valmistaja) väitsasõpradele või M. A. Numminen vana hea soomerocki austajatele. Kirjanikest abielupaar valmistab siin ja praegu toimivaid lugusid, mis täiesti ehedalt me oma aja Soomet kirjeldavad. Ma ei viitsi lugudest ja lahendustest väga lobiseda, vaatan pigem maailma, kuhu kirjanik mind viib. Ja Ollikainen viib mu Soome küll. See maailm ei pruugi mulle igas aspektis meeldida, ent see on meie hea naabri maailm ning meil tuleb teda tunda. Et õppida rohkem armastama.
Soome sild on hakanud inimese tasandil terake murenema. Me ei näe ega otsi enam soomlaste televisiooni, noorem klann ei tönka soome keelt… ei ole õige, ei ole hea. Lugege. Ja lugege soome keeles ka. Eestlane peaks jagama natuke matsu iga oma naabri kultuurist. On tobe, et vene keelt saab peaaegu igas Eesti koolis õppida, ent soome, rootsi ja läti keelt… Las haridusministeerium vastab, mitmes. Semester iga naabri keelt peaks olema põhikoolikursuses. Või gümnaasiumis vähemalt. Muidu oleme istmikukursil. Kokkuvõtteks: esimesel raamatul läks törtsuke aega, et lugu vedama hakkaks, teine jooksis ägedasti. Nautige jutukulgu ja kimage kuumal ajal väiksele Soome-tretile. Eesti laevad ootavad. Kulub marjaks. Heal juhul saate sealsest raamatupoest mõne uuema Ollikaineni ühes, mida me-keeles veel pole. Ja lugegegi soome keeles. Pärast, kui ilmub, loete eesti keeles. Üldhariv ja sõprussisemeid tugevdav sillaehitusvärk.
Toimetaja: Kaspar Viilup