Toon Tellegen "Siili igatsus" (2024)

No mida raamatut! On see nüüd lastekas või filosoofiline traktaat või sissevaade igaühte ning ei kellessegi? Meenutades vana naljalugu eestlasest ja elevandist, tahaks kangesti terves teoses asendada sõna "siil" sõnaga "eestlane" ning paljud asjad loksuksid paika. Samas võib siili asemele panna ka Sinu või minu või tädi Torontost, ja ikka töötab. Lihtsalt ongi sihuke hästi üldinimlik raamat. Usun ikkagi, et unejuttudeks jagatuna sobib nii hästi noortele kui väga vanadele. Mulle ka, kes ma keskel, passis hüvaste. 

Kes iganes on oma mõtetega omaette olnud, sel on siiliraamatu siiliga sarnasi situatsioone ette tulnud. Mõtled ennast omadega krussi, maailm läheb isekeskis vussi, teki ja voodi all on kindel koht, ehk küll isegi omad okkad tunduvad vahel kui oht. Ja lahendust ei paista. Eks lõpuks avanevad ikka uued perspektiivid, kuigi mutkikad on teed, mis nende manu viivad. 

Mingi tsimaruke murelik ilusus ja hämar poeetilisus võluvad mind siin. Ei ole nätakimataki näkkumakku naljaheidet, kuid kogu aeg on mõningane muhelus olemas, ja näpuotsaga elukurbtust ka. Suurepärane autor, suurepärane teos, suviste õhtute särav kirjatäht. Soovitan rõõmuga. 

Helgete ketkede heameelne teos! 

Imbi Paju, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross "Ükski inimene ei ole saar" (2024)

Solženitsõn on muidugi mitme otsaga autor. Ega Imbi Paju, Mart Laar, Eerik-Niiles Kross samuti ükski ühe otsaga kirjutaja ei ole. Et muudkui läheks aga piki voolikut ja kõik oleks kohe klaar. Lühitutvustuseks niipaljukest, et "Gulagi arhipelaagi" uustrüki kolme köite jaoks telliti kolm eessõna, aga pärijad hakkasivad põtkima ja et asi kamaraks ei kisuks, jäivad köited nende sõnumiteta. Küll aga köideti eessõnad / esseed omaette raamatuks. 

Igiseda saab alati. On kordusi, mis kolme eraldi raamatu küljes end põhjendanuks, ent ühiste kaante vahel võinuks välja toimetuda. On veel nipet-näpet nurgaviilimist. Ent miks peaks nurisema, kui tervik ju tegelikult tõhus ja toimiv? Kiidan parem seda, mis näha ja lugeda on. Ja seda ei ole vähe. Kuigi kolm artiklimõõtu asjakest ei tundu teab mis hiiglasliku mõttetööna, aitavad nad aru saada raamatust, mis suurem ja kurjem kui elu ja surm.

"Gulagi arhipelaag" võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, kes soovivad 20. sajandi traagikat päriselt mõista. Hitler ja natsid on totaalselt demoniseeritud, mõistetud popkultuuris ja kõigis võimalikes retseptsioones kurjuse kehastuseks. Miks? Sest nad kaotasid viimase suure sõja. Kommarid ja venkud on justnagu sõbraliku kuvandi saavutanud vaatamata oma kordades kauem kestnud mõrvamisele. Miks? Noh, ülejäänud maailma abiga nad võitsid viimase suure sõja. Kapitaliseerivad seda võitu tänini. Võitjate üle aga mõistetakse kohut hästi harva ja liiga hilja. Seepärast tuleb kanda hoolt, et röövrahva algatet uus sõda mitte ühelgi juhul mitte mingisuguse võidulaadse tootega ei lõpeks. Solženitsõni lugemine aitab mõista, mis kolb me idapiiri taga jo sajandeid suriseb. 

Paju, Laari ja Krossi raamat aga aitab raskemale rajale sujutuda. Mul tuli paljugi meelde ja veel enama juurde tuleb teha meelepööre. No ei ole suvelugemine, aga tasub ära. Sõda, vana s*tt, võib tulla ka talvel. Inimesed, olgem valvsad.