Peeter Koppel "Tasuta lõunaid pole olemas" (2024)

Ütleme, et mu sõber avab kusagil karukurrus tipprestorani ja ütleb, et tule kohale, maitse kõike, kuusteist käiku ja külmad õlled. A-jee! Samas kohaleminek ja võimalik ööbimine ja mis kõik veel teevad tasuta lõuna mulle kindlapihta kallimaks kui kodus tatrakat keeta või nuka peal kõrtsus päevapraad võtta. Ja isegi kui ajakulu ja sõidukulu maailmakõiksuse kaukasse arvata, siis keegi kusagil imepikas toiduahelas maksab ju mu lõunasöögi kinni. Isegi kui pealtnäha on see minu kui sööja jaoks justnagu tasuta.

Ses mõttes olen Peeter Koppeliga nõus, kui kohe pealkirjast kinni hakata. Mõnigi kord ei ole nõus ja tahaksin polemiseerida, ent väga huvitav on lugeda hea sulega asjatundja teksti, kes kirjutab peamiselt teemadel, milles ma liiga hästi ei orienteeru. No ei tule te minu manu makromajandusest ega investeerimisest vestlema, eksole. Peetri juurde läheksite meelsasti, kui tal aega ja teil huvi / raha oleks. Lugege raamatut esmalt / pigem.

Koppel on oma majanduskeskses ilmavaates aus, ta ei võltsi andmeid ega tõsiasju nagu Karl Marx tegi ja mis koledaks kombeks on saanud. Ta ei pea ennast stabiilseks geeniuseks. Ta ei kuuluta absoluutset tõde. Ta kirjutab inimlikus keeles lahti hulga teemasid, millest paljud pole mõtelda tahtnud ega osanud. Märgib mõistlikult, et õiglane ebavõrdsus on parem kui ebaõiglane võrdsus. Ja põhjendab ära. Ei loobi sõnu ega muid asju.

Oma autoteemalistest vestetest võiks ta muidugi eraldi raamatu välja anda. Värvikas kirjamees! Ükski finantsist ei lähe kunagi ajalukku, kui ta just mõnd erilist käkki kokku ei keera, kuid head kirjutajad lähevad teinekord küll. Mõni läheb muidugi ka hulluks ja mõni mõte hapuks, ent see kehtib ka rahamaailma koht ja maailma kohta üleüldse. Ainet mõtisklusteks, lugupeetav!

Krista Kaur "Toit ja tervis taimedest" (2024)

Madukurki teate? Aga maasik-metskaktust? Nimelt just. Ei kipu eriti teadma ega tarvitama, saati veel kasvatama. Kuigi ju võiks. Kel meel finantsmaailmast klirrrdi eemale põrkub või kes juba piisava rahalise tagatoa ja ühes sellega kena aiakodu tekitanud, saavad sest raamatust ohtrasti ajaviidet ja -täidet.

Kokaraamatusõbrad leiavad samuti üht koma teist, ent nonde vihjete nokkimiseks tuleb ikkagi tera tihedamast tekstist läbi pureda. Ega päris hariliku kaalika või kapsaga siin ringi käidagi, ootamatumate taimeliste suunas on põhisihik seatud. Esmalt saab taime kui säändse kohta tõhusat teadust, siis alles jõuab maitsete ja tervisjate aspektide manu. Taim-taimelt targemaks, selline näikse raamatu salajane moto olevat. Ja üks- või paarhaaval tulekski võtta, muidu võib juhe krussi minna ja meelde see iluelu ei tule. Lugemist pikaks ajaks suvest läbi jahepimediku kuni kevadiste istutamisteni.

Eesti parimate asjatundjate abiga kokku pandud taimeteos nii algajatele kui edasijõudnutele. Kiitmist väärivad nii pildistu kui tekstistu, suur töö on jõudnud tulemuseni, mis ka tulemus on. Nii mahuka klotsi puhul oskan mina ainult soovitada, las pisivigade ülesleidmine jääda erialaste kriitikute rõõmuks. Selget struktuuri ja jupphaaval lugemise võimalust saab üksnes tunnustada. Piisavalt põhjalik, piisavalt sõbralik. Sobis minule lugeda, sobib ka teile, head taimesõbrad. Söandan arvata, et keskmise huvilise jaoks jagub siin lehitsemist ja seejärel läbimist päris pikaks ajaks.

Toitu ja tervist on kõikidel tarvis, ka karni- ja omnivooridel. Ent käntsaka liha kõrvale taimse maailma meelepildi avardamine teeb raudselt head nii ihule kui vaimule. Ei ole kerg(lan)e lugemine, see-eest sisukas. Näpud mulda, kihvad tomatisse!