Käisin vaatamas ja kaasa elamas, kuidas on kasvatatud-kastetud meie pangaaia kõige  kurikuulsamat rahapuud, mida kõik maailma Buratinod-Pinocchiod kadestada saavad. Loomulikult pidi selline rahaaed meie pangapoisse-tüdrukuid ahvatlema. Vaesed ja särasilmsed — ei olnud neil hinge taga mingit kapitali, ei elukogemust ega eetikakoodeksit. Ainult suur juhus, pluss uljus hinges ja hea tervis sillutamas teed Eldoraado poole ajal, kui kõik oli lubatud. Tõesti-tõesti, oma elukorraldusega olid nad teel viie rikkama riigi poole.

On väga ebatavaline, et üks teater hakkab nii pühendunult tegelema pangateemaga. Draamateatri lavastus "Lehman Brothers" on nagu sissejuhatus erialasse ja panganduse "jätkukursuse" saame "Rahamaas". Lavastaja Hendrik Toomepere jr-l on õnnestunud panna panga epopöa väga teatraalsesse vormi. Vaatajana oled etendusel, mis on nagu filmivõte: otsepilt jookseb suurele ekraanile ja silmanurgast näed, kuidas Kammivabriku lavalabürindis toimetavad näitlejad ja muusikud. Mastaapne lava elab, ka ruumidel on rattad all ja kui läheb andmiseks, siis tiirlevad nii inimesed kui kabinetid. Lavastuse rütm on paigas, sõna ja muusika tasakaalus. Tegelaste suured kaameraplaanid on välja timmitud ja näitlejad mängivad mõnuga. Ja mis seal salata, teema on vaataja jaoks emotsionaalne. Esiteks, see on tükike meie oma lähiajaloost. Teiseks, keda siis raha ükskõikseks jätab — seda kas armastatakse ennastunustavalt või põlatakse üleolevalt. Kui teda on parasjagu, saab rahulikult elada, kui teda pole, on kuri karjas, ei saa süüa ega teatripiletit osta.

Kui Lehmani vennad rääkisid oma juudi bisnisest Ameerikas, siis "Rahamaas" pistetakse meid ninapidi kodusesse mustapesumasinasse. Loo jutustajaks on lihtne linnapoiss Artur (Tõnis Niinemets), kellest juhuse tahtel ja sõbra soovitusel saab välispanganduse osakonna suhtehaldur, teisisõnu tõhus ratas rahapesumasinas. Ta pole just kõige teravam pliiats, samas usin ja õpihimuline lapsesuu, kes on võtnud endale voli saladused välja lobiseda. Lugu markeerib Arturi isikliku elukaare teismeeast abielumeheni. Kui on soovi talle vanamoodsal kombel kaasa tunda, on seegi võimalik.  Pihtimust lõpetades vaatab ta kurbade silmadega kaamerasse ja temast on kahju. Või hakkab kahju meist kõigist, kes me selles mängus justkui vastu pükse saime. Selline Buratino tunne tuleb peale, kes saab papa Carlo käest noomida. Teksti autori Mehis Pihla auks peab ütlema, et ta ei mõista pangapoiste-tüdrukute üle kohut. Pigem on ta irooniline Eesti ja Taani ülemate ja Vene oligarhide suhtes. "Rahamaa" on tubli ja vaimukas tekst.  Rahapesu köögipool saab selgemaks. Sulev Vedleri raamatust "Pestud miljonid" on leitud kujundlikke olukordi ja magusamaid tsitaate, seejuures liigsesse dokumentaalsusesse kaldumata.

Et me ei unustaks, kust tuleme, sõidutatakse meid kõigepealt paneelmaja korterisse,  kust vaatab vastu kõigi lapsepõlvekodude igipõline sisustus — lakitud sektsioonkapp ja pruun diivan. Normaalne ju, et sealt tuleb põgeneda! Samuti ei ole võimalik soojendada vaataja südant kontoriboksiga — halvemal juhul meenuvad lõppematud tööpäevad. Raha pööritamine võib tunduda seksika tegevusena, aga visuaalselt pole seal midagi vaadata. Seetõttu ongi lavale vaja baleriinipidu, joogaklassi ja jõuluorgiat, mis toob elevuse saali.

Omaette tase on stseen oligarhiga. Taavi Teplenkov paneb ülikonna selga, fikseerib näolihased, vaatab kalapilguga kaamerasse, liigutab vaevaliselt oma kuldkellalist kätt ja lepingut allkirjastav mitteresidendist oligarh on sündinud. Teine näide — pangadirektor, kes püüab esikohta püüdlikkuses ja naudib oma juhiametit kaptenina laevalael, aga kui olukord muutub ja taanlased tema ees ukse kinni löövad, lahustub sõnatult meie silme all, lausa laguneb lauaplaadil laiali — meistriklass Gert Raudsepalt. Kolmas etteaste — proua  pangajuht Taanist saabub asumaad inspekteerima. Kersti Heinloo oma halli parukaga  näeb välja nagu tema Hilde Draamateatri "Meister Solnessis", ta on skandinaavialikult napisõnaline ja hildelikult enesekindel oma juttu taani ja inglise keeles veeretades — nagu üks emamaa ülem pärismaalaste seas.

Kui oleksin stand-up'i fänn, võiksin seda lavastust kirjeldada kui Arturi-nimelise tegelase püstijalakomöödiat. Tõnis Niinemetsal on püstijalarollidega kogemusi kuhjaga. Samas ei võimalda "Rahamaa" suurejooneline masinavärk näitlejale otsekontakti  publikuga. Kaamera on tal nagu side silmade ees — isegi esimesest reast ei pruugi näitlejat näha, sest kaameramehe selg varjab vaatevälja ja mõned stseenid on lavastatud lausa seljaga saali poole. See-eest saali keskel saab rahulikult suurt kaameraplaani vaadata ja  vahel harva pilguga lavategevust püüda. Niinemetsal on sarmi, kaamera teda armastab ja ekraanil sünnib korralik roll, nii et näitleja väikesed kõnekomistused, mis raadiotoimetaja rikutud kõrva alguses häirisid, hajuvad etenduse jooksul. Artur jutustab oma lugu tagantjäreletarkusega, juhtunut meenutades. Jutu sekka hakkavad kiiluma tegevuslikud sketšid, kohati saab ta olla kõrvaltvaataja, aga enamasti tuleb tal entusiastlikult kaasa lüüa. Annan endale aru, et kiired hüpped jutustaja rollist mänguolukorda nõuavad näitlejalt keskendumist, täpsust ja osavust.

Kui Niinemetsa Arturi olekus tajun lapselikku süütust isegi rahapesuafääri lõppfaasis, siis Karmo Nigula Oliver on küünik par excellence esimesest hetkest peale. Tema on rahaasjades edasijõudnu. Artur imetleb teda. Nigula saab oma rolli kasvatada ja lihvida, olles kohal kõigis võtmestseenides. Pole tal kohustust pihtida ega kahetseda, ainult edasi pürgida. Sellise tüübi võtaks esimesel võimalusel endale ärijuhiks. Mis torkab silma Nigula-Niinemetsa dünaamilise duo dialoogides, on see, et omavahel asju ajades seisavad nad kõrvuti, kuid ei vaata teineteisele otsa, vaid räägivad otse publikusse. Pangainimesed valvelseisakus kaamera ees — see napakas-koomiline võte töötab täiega rolli hüvanguks. Samas, perekonnaringis ja intiimsemates stseenides ei ole kaamera enam nii agressiivne ja tegelased "unuvad" neljanda seina taha. Nii jääb ka sõber Jaanuse roll Markus Luige esituses tagaplaanile — kui sa ikka kaamerale silma ei tee, siis kaugele ei jõua. Kuigi sõberpoisi lõpumonoloogi kümnest elumuutvast raamatust kui pääseteest on lõbus-magus kuulata.

Panga töökollektiivist veel. Üks külma kõhuga bitch kuulub ikka komplekti, kus raha tehakse ja tuba mehi täis. Inga Salurand on heas vormis ja stiilne. Nii tema kui Nikolai Bentsleri osaks on lisada sellesse pangaafääri slaavilikku vürtsi, seda nii oma jutupunktide kui käitumisega. Kõige arusaamatum on Christopher Rajaveeri belglane, mänguaega tal napib, tekst on kasin, vilepuhuja roll on jäänud lahti kirjutamata — katsu siis sellest olukorrast puhtalt välja tulla. Raimo Passil on läinud paremini — esmapilgul näib ta olevat sattunud valesse filmi: mis on vanal mehel asja noorte ja energiliste keskele! Aga Passi ametnik saab oma kõrghetke, avades meile Eesti rahapesu ajaloo sajandipikkuse traditsiooni. Nuta või naera!

Kui "Rahamaa" baleriinistseeniga välja tuli, pidasin seda dramaturgi heaks naljaks ja lavavaistuks. Ilmneb, et puha elust enesest. Sulev Vedleri raamatust sain teada, et välispanganduse osakonna bossi naine oligi baleriin, kes Porchega sõitis. Hanna Jaanovits ja Helena Lotman on tublid baleriinid ja võimaldavad vaatajale väikest puhkust  rahapesemise raskest tööst. Loen kavalehelt, et mängus on olnud ka koreograaf Eve Mutso käsi. Alguses on baleriinide roll olla ilus ja ihaldatud, hiljem teeb argipäev oma korrektiivid ja pereidüll asendub jõuluõhtu riiuga. Kui baleriinid on selles lavastuses vahelüli kultuuri ja glamuuri vahel, siis Arturi raamatukoguhoidjast ema ja kunstihuviline vend kuuluvad juba madalapalgaliste kultuuritöötajate kasti. Viire Valdma on nagu ema muiste mures poegade pärast. Kui ema Arturi mahitusel Tigutorni kolib, saabub ta sinna nii kartlikul moel ja külg ees, nagu oleks kellegi kuri käsi teda torni välisseina pidi üles ronima sundinud. Vend Andero (Märten Metsaviir) elab rohkem omas mullis, aga Arturi rahalisel toel saab temagi ennast teostada, tema kunstitegu, vererida valgel seinal, on lõpukujundi vääriline.

Elaval muusikal on Hendrik Toompere jr lavastustes alati oluline roll. Mu meeled on avatud näitlejatööle ja seetõttu võivad muusikafinessid kaduma minna, aga seekord tajusin iga keharakuga, kuidas Maria Faust ja bänd lavastusele jõudu juurde andsid, täites lavaruumi oma kohalolu, liikumise ja heliga. Kohati pakkus see muusikute väljamarss lausa fellinilikke stseene. Pikantne fakt: nagu raha oli pestud Eesti-Taani koostöös, nii tulid ka lavastuse pillimehed Eesti-Taani teljelt. Nad tõid endaga kerguse, mis raputas meeled lahti raske raha küljest ja tegi ruumi absurditajule. Kuidas teisiti luua pangaafääri juurde normaalsuse õhkkonda ja miks mitte ka meelelahutuslikku vaibi. Mängus on ka helikujundaja Lauri Kaldoja käsi, kes tegi oma tööd hästi, sest mitte miski ei kriipinud kõrva. Videorežissöör Ove Musting kattis kahe operaatoriga ära kõik stseenid. Ekraanipilt oli minu silma jaoks veatu ja kõnekas. Kristjan Suitsu lavakujundus oli funktsionaalne ja lihtne ja mis peamine, kõik need kabinetid-kodud-pulmalauad kadusid ja ilmusid nõiaväel, tiirlesid ja pöörlesid seal kus vaja. Värvilist valgust vilgutati, suitsu ja sumu sees näidati lavatagust oligarhide narkopesa ja mis peamine, stseenid olid normaalselt valgustatud, sest kaamera ei saa ju näidata mingit udupilti (valguskunstnik Priidu Adlas).

Hea meeskonna on Hendrik Toompere jr kokku pannud selleks Tartu seikluseks. Samaväärse hasardiga, nagu aeti pangaäri ja pesti Vene oligarhide raha, tehti ka teatrit. Suurejooneline äri sünnitas suurejoonelise lavastuse. Proportsioonid on paigas.

Muidugi oli lihtsa linnapoisi ettekujutus rahvusvahelisest majanduselust napp. Arvamine, et just tema rahapesijate punt päästis kriisiaegse Taani majanduse, on ilmne kunstiline liialdus, aga ilus liialdus, mis on kohane neile, kes on teinud läbi metsiku teekonna Eldoraados ja ellu jäänud. Kõigile ei ole sellist õnne antud.