Pärast mitmeaastast pausi tõi Tõstamaa Suveteater 2024. aastal taas välja suvelavastuse. Tänavu on selleks Gerda Kordemetsa autorilavastus "Ottabeth", mis toob publikuni episoodi Tõstamaa viimase mõisniku, Alexander Stael von Holsteini (Lauri Kink) elust.

Eluline aines

Juunis Vikerraadiole antud intervjuus nimetab Kordemets end eelkõige lugude jutustajaks.¹ "Ottabethi" lugu on kirev ja peadpööritav, kulgedes nii Tõstamaa mõisas kui Keelatud Linnas Hiinas. Samuti vahelduvad ajastud: kuigi peamiselt leiavad stseenid aset saja aasta taguses ajas, toimub osa tegevusest ka tänapäevas. Klassikalisele teatriloomele omast aja- ja kohaühtsust, mille sõnastas juba kreeklane Aristoteles, sellest lavastusest seega otsida ei maksa. Ühtsus loo tegevuses on aga täiesti olemas. Tegevustiku keskmes on Tõstamaa viimane mõisnik Alexander Stael, kes orientalisti ja suure Aasia-huvilisena on seni Hiinas õpetlasepõlve pidanud, nüüd hakkab aga peatselt abielluma. Staeli väljavalituks on samuti Hiinasse emigreerunud baltisaksa aristokraat Olga (Kersti Tombak). Kumbki osapool pole enam esimeses nooruses.

Kõik eelnev vastab ka faktiliselt tõele, Tõstamaa viimane mõisnikule saigi osaks niisugune omas ajas ootamatu elutee. Lisaks jõudis Stael nooruses õppida ka mitmes Saksamaa ülikoolis ning hiljem olla Harvardi ülikooli professor. Lavastuse-Staeliga kohtub vaataja tema pulma eelõhtul, mil meest tabab nostalgiahoog ning ta räägib tulevasele abikaasale oma kunagisest kirjasõbrast, Ottabethist. Eriskummalise nime taha varjus neiu, kellega Stael vahetas kreeka tähtedega kirjutatud saksakeelseid kirju ning pidas plaani abielludagi, ühel hetkel aga kirjavahetus teadmata põhjusel katkes.

Keelatud Linnast maagiliselt Liivimaale

Tänu sõbralikule Hiina keisrile (Alden Kirss) ja tema kingitud imemasinale sugeneb lavastusse omajagu maagilist realismi, mis väljendub ajas ja ruumis liikumises. Hiina keisri ja tema saatkonna (samuti Kersti Tombak, Natali Väli) lavale ilmumine on mõeldud koomilise efektina ja mingil määral see ka õnnestub, kuid samas tekitab sedavõrd teistsuguse kultuuri põgus kujutamine laval ka segadust. Hiina viimase keisri pereprobleemid ja sunnitud lahkumine Keelatud Linnast on liin, mida lavastus tegelikult avada ei jõua. Peaaegu kõik näitlejad mängivad laval mitut tegelast. Hiina keisri ja tema liignaiste lavale ilmumise stseen tekitab juba niigi mitmekihilise loo publikule kerget peapööritust. Lavastuse käigus toimub vahetusi, liikumisi ja ümberkehastumisi nii palju, et kõike on lihtsalt keeruline jälgida. Ottabethi ja mõisnik Staeli kirjavahetus on tegelikult samuti üksnes detail, kuigi lavastuse reklaamist võib justkui jääda mulje, et see ongi loo põhitelg.

Kuigi paaritunnises lavastuses on parajalt fantastikat ja aegruumi vaheldumine nõuab pingsat järgimist, on "Ottabethis" selgelt kohal ka inimlik tasand. See ilmneb eriti just Olga ja Alexanderi omavahelistes vestlustes ja meenutustes. Kordemets sõnastab küpses eas armastajate dialoogi usutavaks ja humoorikaks. Suure kire asemel võib elu kujundavaid valikuid kannustada ka kaine mõistus ja ratsionaalne meel. Lavastus annab publikule kätte mõttelõngad aja kulgemisest ja minevikust lahtilaskmisest, mida teatrisaalist väljudes ise edasi mõelda. Nagu lavastaja Gerda Kordemets ka ise raadiointervjuus märkis, on ausus küll kiiduväärt omadus, kuid see ei tähenda, et partnerit peaks koormama iga detailiga varasemast elust.

Suvelavastuste kohaspetsiifika

Selle aasta suvelavastuste reas torkab temaatiliselt silma ajaloolembus ja pooldokumentaalsed lood ("Leevaku kullakaevur", "Rohelised niidud", "Rahamaa" jt). Suvelavastused on eestlaste seas sedavõrd populaarsed osalt kindlasti nende ebatraditsiooniliste etenduspaikade tõttu. Sageli etenduvad suvelavastused ka erinevates mõisates – seetõttu on igati loogiline, et mõned etenduvad lavastused kasutavad nüüdses etenduspaigas kunagi elanud suguvõsasid ka otsese ainesena, nagu "Ottabethi" puhul.

"Ottabethi" võib kasutada ruumispetsiifilise teatri ideaalnäitena: etenduspaigana on kaasatud nii Tõstamaa mõisa rõdu kui aknad, samuti teatrisaalist paremal ja vasakul asuvad hämarad ruumid, mille sisustus oli publikule vaid osaliselt näha. Lava tagaseina paigutatud paanidelt on publikul võimalus kokku veerida kreeka tähtedega kirjutatud saksa keelt – seda kurioosumit, mis "Ottabethi" loo üheks lähtekohaks on. Erilist esteetilist rahulolu pakkus märkamine, et pärast pererahva lahkumist vaesunud mõisa elama jäänud teenija Madle (samuti Kersti Tombak) kandis saalikardinatega samast elegantsest riidest kleiti. Milline tähendusrikas, kuid samas realistlik detail!

Mitmekihiline "Ottabeth" jääb suvelavastuste pikas rivis silma eksootilise ja tuttava, tõsielulise ja fantastilise temaatika sujuva sidumisega. Lavastaja Gerda Kordemetsal on jutustamist ootavate lugude ülesleidmisel hea nina. Tõstamaa mõis on väärikas etenduspaik ning "Ottabethi" lugu mujal mängituna ette ei kujutakski. Loodetavasti on Tõstamaa Suveteater sellesuvise lavastusega uue hoo sisse saanud ning jätkab fännide rõõmuks edaspidigi.

¹ Gerda Kordemets. Autorilavastus "Ottabeth". Intervjuu Anu Välbale. Vikerraadio. 15.06.2024.