Toomas Kall "Okipäev. Poeem. Üks päev läbi minu elu" (2024)

Toomas Kall… See öö, see vana mees, see tulease. Käbirlinski? Mälu veab alt. Kalli Kalli (tehkem siinkohal kallile Kallile veel suur kalli-kalli) mälu ei vea. 70 aasta 16. oktoobritel juhtunu on ta üles otsinud ja üles tähendanud. Üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

Ja tõesti. Kui seitsme kümnendi igast aastast võtta vaid üks päev, olgu see või su oma sünnipäev, ja selle päevaga põhjalikult tegelda, tekib tugev tulemus. "Okipäev" on väga tugev. Usun, et kõik eestikeelsed kirjaoskajad inimesed, kelle elukaar päramise sajandi tagumisest poolest tänini kulgenud on, lahmavad täie rõemuga. Ja ka noorematele tekitab teos vähemasti hunniku häid küsimusi. Meiesugused taadid-memmed siis vastaku noid. Jälle uus väljakutse. Ma tahaksin Toomasega kohe kokku saada ja paari maailma asja üle arutada, sest nii mitu jutu- ja mõttelõnga jättis ta rahuldamatult ripakile. Ei kõik saagi ühtesamma päeva ega raamatusse mahtuda. Aga no nii pagana huvitav!

Igav võib ka olla. Ütleme, et ma olen minu poeg, 16-aastane. Mida talle ütlevad need Käbinad ja jobinad, sovetlikest tšinovnikutest kõnelemata? Ei muhvigi. A vot, siis tuleb ja küsib ja kui ma ei tea, tuleb vanavanemate poole pöörduda. Vastikute aegade pärimus on eestlasel veres või vähemalt suguvõsast võtta.

Kall kui vana huumorivabrik on siin talitsetum. Nalja saab, ent pigem peitub vägevus kirjaniku vaiksetes valikutes – selles, mis ta maailmast kokku on korjanud. Enamasti on see koomilisem kui väljamõeldis olla saanukski. Küta edasi, head tänavust okipäeva! Oktoobrini on veel aega.

"Eesti maakodud I" (koostaja Monika süvari, 2024) ja Heiko Bellmann "Putukad. Välimääraja" (2024)

Eesti on väike nagu jaaniöö pimetäpp – polegi õieti teist. Oleme nagu mõne suurema linna mõni väiksem linnaosa. Ja laterdame lõputult ääremaastumisest ja millest kõigest veel. No kurat. Meil pole võimalik kusagilt kuhugi autoga sõita kauem kui kolm tundi ja üldiselt ka bussiga mitte. Põhimõtteliselt võiks igal eestlasel olla üks linnakodu ja üks maakodu. Maaeluministeerium meil vahepeal oli. Linnaeluministeeriumi pole kunagi olnud. Mis siis, et kolmveerand inimestest elab linnades. Teeme eluministeeriumi? Kõikidele?

Mingi maakodu või suvehurtsik või koht, kus käia – see paigake metsa, mere või raba veeres on eestlasele olulik. Mul ei ole kunagi olnud maavanaema ega mingit paika, kus piimalehma või maasikapeenraga õrnas lapsepõlves kokku puutunuksin. Aga oli mererand ja adruhais. Ju oskan toonasest hütikesest kunagi ka mõne rea kirja panna. Maa-inimeste kodudest on ent naksakalt kirjutama kukutud!

"Eesti maakodud" on esimene osa ma ei tea kui pikast sarjast, aga see on raamat, mis veab endasse sisse. On uusi ja uhkeid majasid, on vanu ja häid ja ülesvuntsituid, leidub lõpupoole ka tegutsevatele praktikutele suuniseid – ent reklaamimaiguline tekst on elegantselt serveeritud. Hea teave, ei muud. Praeguse aja parimate ekspertide kokku pandud, ainet mõtisklusteks, iseloom on põhjamaine ja kindel. Suurepärasemat autorkonda (ei jõua üles lugeda) ei saaks vist komplekteerida. Kui tahaks homme maale kolima hakata, siis kratsiks kukalt ja mõtleks, kas ootaks järgmise köite ära või annaks kohe tuld…

Aga muidugi maailma asjadest veel. Kes maakodu soetab, peab arvesse võtma kaasnevat loodust. Metsi, järvi, jõgesid, merd ja kalu ja elajaloomi, kaasa arvatud neid, kes on tibake tüütud või imevad lihtsalt verd. Ma paneksin meelsasti kausikese verekest kuhugi terrassinurka, et lõbutsege, sääserahvas, ent ei nad kuula ega tost heldusest pea. Ikka ihu kallale, ikka sügelema kõrvetada inimloom. Enamik putukatest ei ole teab mis tüütud, pigem põnevad vaadata ja silmale iluks. Et asjalikku pilku heita, võiks putukaraamatuga tutvuda enne putukatega tutvumist. Inimene ei saa kunagi liiga targaks, ent väheke on võimalik oma teadmisi kõrgemale nihutada küll. Ammu pole head putukaraamatut tulnud – nüüd tuli. Soovitan; proovitage!